Kui Kristus on möödumas. Josemaria Escriva de Balaguer

meile sügavalt mällu sööbinud ka halastamine abielurikkujast naisele, tähendamissõna kadunud pojast, kadunud lambast, andestamine võlgnikule, Naini lesknaise poja ülesäratamine.45 Kui palju õiglasi põhjusi selle suure ime seletamiseks! Surnud on vaese lesknaise ainus poeg, kes andis ta elule mõtte, kes oleks võinud teda vanaduses aidata. Ometi ei tee Kristus imet õigluse pärast, Ta teeb seda kaastundest, sest Teda liigutab inimlik valu.

      Millist kindlustunnet peab meis tekitama Issanda halastus! Ma kuulen, kui ta mind appi hüüab, sest mina olen halastaja.46 See on kutse, lubadus, mis ei jää täitmata. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!47 Meie pühitsemise vaenlased ei saa midagi teha, sest Jumala halastus kaitseb meid. Ja kui me oma süü läbi nõrkusest kukume, siis tõttab Issand meile appi ja tõstab meid üles. „Sa oled õppinud hooletusest jagu saama, uhkust hülgama, vagaks muutuma, et mitte olla maailma asjade ori, et mitte eelistada kaduvat igavesele. Kuid kuna inimlik nõrkus ei saa maailma libedatel teedel hoida sinu samme kindlana, on hea arst sulle näidanud ka rohtu eksimise vastu ning halastav kohtunik ei ole sulle keelanud andestamise lootust.”48

      Inimese vastus

      8

      Sellises Jumala halastuse õhkkonnas kulgeb kristlase elu. Sellised on tema pingutused, et käituda Isa lapsena. Ja millised on peamised vahendid kutsumuse tugevamaks muutmiseks? Täna juhin su tähelepanu kahele neist, mis on nagu kristliku käitumise elavad teljed: siseelu ja Kiriku õpetus, meie usu sügav tundmine.

      Siseelu on esimesel kohal. Kui vähesed seda veel mõistavad! Kui kuuldakse räägitavat siseelust, mõeldakse templihämarusele või mõne käärkambri läppunud õhule. Olen rohkem kui veerand sajandit korranud, et see pole see. Ma kirjeldan siseelu, mis on tavalistel kristlastel, keda võib kohata linnas, vaba õhu käes, ja kes tänaval, tööl, perekonnas ja puhkehetkedel ei kaota päev läbi Jeesust silmist. Kas see pole mitte pidev palveelu? Kas pole tõsi, et oled tundnud vajadust olla palvehing, suhelda Jumalaga, mis sind Jumala-sarnaseks teeb? See on ristiusk ja palvehinged on seda nii alati mõistnud: „See inimene muutub Jumalaks,” kirjutab Clemens Aleksandriast, „kes tahab sedasama, mida tahab Jumal.”49

      Alguses nõuab see sinult palju. On vaja pingutust, et pöörduda Issanda poole, tänades Teda meie vastu osutatud isaliku ja erilise kaastunde eest. Vähehaaval jätab Jumala armastus – kuigi see pole tunnete küsimus – meie hinge jälje. See on Kristus, kes meile armastusega järgneb: Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan.50 Kuidas läheb su palveelu? Kas sa vahel päeva jooksul ei tunne, et tahad Temaga rahulikumalt vestelda? Kas sa ei ütle Talle: hiljem ma räägin sulle sellest, hiljem ma vestlen sellest sinuga?

      Hetkedel, mille me eriliselt Issandaga vestlemisele pühendame, avardub süda, tugevneb tahe, ning mõistus, mida aitab arm, tungib inimlike sündmuste üleloomulikku reaalsusse. Selle viljaks on alati selged kavatsused ja tegutsemisviisid, et parandada oma käitumist, kohelda peenetundelise armastusega kõiki inimesi ning teha kõik, mis võimalik – sportliku innuga – kristliku armastuse ja rahu võitluses.

      Palve muutub pidevaks nagu südamelöögid, nagu pulss. Jumala kohalolekuta ei ole palveelu ja ilma palveeluta on Kristuse jaoks töötamine vähe väärt, sest ehitajad näevad tühja vaeva, kui Jumal maja ei ehita.51

      Suretamise sool

      9

      Enda pühitsemiseks ei ole tavalisel kristlasel – kui ta ei ole munk või nunn ja ei eemaldu maailmast, sest maailm on tema jaoks Kristusega kohtumise koht – vaja eririietust ega eraldusmärke. Tema märgid on sisemised: Jumala pidev ligiolek ja suretamisvaim. Tegelikult on see üks ja seesama, sest suretamine pole muud kui meelte palve.

      Kristlik kutsumus on ohverdamise, meeleparanduse, suretamise kutsumus. Me peame heastama oma

      patud – kui paljudel juhtudel oleme näo kõrvale pööranud, et mitte näha Jumalat! – ja kõik teiste inimeste patud. Me peame käima Kristuse jälgedes: me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, Kristuse enesesalgamist,Tema alandust ristil, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus.52 Meie tee on ohverduse tee ja selles loobumises leiame gaudium cum pace – rõõmu ja rahu.

      Me ei vaata maailmale kurva pilguga. Pühakute elulugude kirjutajad, kes tahtsid iga hinna eest leida jumalasulastes midagi erilist hällist saadik, on võib-olla tahtmatult teinud kristlikule õpetusele karuteene. Ja nad jutustavad, et mõned neist ei nutnud lapsena ega imenud suretamise pärast reedeti rinda … Sina ja mina sündisime nuttes nagu kõik ning me imesime ema rinda, muretsemata paastuaja ja kvatembripäevade53 pärast…

      Nüüd oleme Jumala abiga õppinud avastama näiliselt sarnaste päevade reas spatium verae poenitentiae – tõelise meeleparanduse aja, ja neil hetkedel kavatseme emendatio vitae – parandada oma elu. See on tee, mis valmistab meid ette oma hinge vastu võtma armu ja Püha Vaimu sisendusi. Ja koos selle armuga – ma kordan – tuleb gaudium cum pace – rõõm, rahu ja püsivus teel.54

      Suretamine on meie elu sool. Ja parim suretamine on see, mis võitleb – pisiasjades, päev läbi – lihahimuga, silmahimuga ja elukõrkusega. Need on suretamised, mis ei sureta teisi, vaid mis teevad meid peenetundelisemaks, mõistvamaks, kõigile avatumaks. Sa ei sureta end, kui oled kahtlev, kui ripud ainult oma isekuse küljes, kui alandad teisi, kui sa ei oska loobuda üleliigsest ja vahel ka vajalikust, kui kurvastad, et asjad ei lähe nii, nagu sa tahtsid. Seevastu suretad sa end, kui oled kõigile saanud kõigeks, et igal juhul kõik päästa.55

      Usk ja mõistus

      10

      Palveelu ja meeleparandus ning teadmine meie jumalikust päritolust teeb meist sügavalt vagad kristlased, kes on Jumala ees nagu väikesed lapsed. Vagadus on laste voorus, ja et laps saaks end isa kätte usaldada, peab ta tundma end väiksena, kel on kõigest puudus. Ma olen sageli mõelnud sellele vaimsele lapsepõlvele, mis ei ole vastuolus tugevusega, sest see nõuab tugevat tahet, tõestatud küpsust, kindlat ja avatud iseloomu.

      Olgem siis vagad nagu lapsed, kuid mitte harimatud, sest igaüks peab pingutama oma võimaluste piires, usku teaduslikult ja tõsiselt uurides – ja kõik see ongi teoloogia. Me peame ühendama laste vagaduse teoloogide vankumatu õpetusega.

      Ind teoloogiliste teadmiste – hea ja kindla kristliku õpetuse – omandamiseks lähtub esiteks soovist tunda ja armastada Jumalat. Samal ajal tuleb see hoolitsusest ustava hinge eest, et see sügavamalt mõistaks maailma, mis on Looja töö. Mõned püüavad reeglipärase monotoonsusega ellu äratada oletatavat vastuolu usu ja teaduse vahel, inimese mõistuse ja Jumala ilmutuse vahel. See vastuolu saab olla ainult näiline ja tekkida ainult siis, kui ei tunta probleemi tõelist olemust. Kui maailm on tulnud Jumala kätest, kui Ta on loonud inimese oma näo järgi, Tema sarnaseks,56 ja on andnud sellele oma valguse sädeme, siis peab meie mõistus –

      kuigi see on raske töö – avastama jumaliku mõtte, mida kõik asjad juba loomu poolest omavad, ja usu valgusel taipama ka nende üleloomulikku mõtet, mis tuleneb meie ülendamisest armu korda. Me ei tohi endale lubada teadusekartust, sest iga töö, kui see on tõepoolest teaduslik, püüdleb tõe poole. Ja Kristus ütleb: Ego sum veritas – mina olen Tõde.57

      Kristlasel peab olema teadmisjanu. Alates kõige abstraktsemate teadmiste arendamisest kuni käsitöölise osavuseni saab kõik viia ja peab viima Jumala juurde. Sest pole inimlikku ülesannet, mis ei oleks pühitsev, mis ei oleks isikliku pühitsemise motiiv ja võimalus teha Jumalaga koostööd meid ümbritsevate inimeste pühitsemisel. Jeesuse Kristuse järgijate valgus ei tohi särada oru põhjas, vaid mäeharjal, et kõik teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on Taevas.58

      Selline töötamine on palve. Selline õppimine on palve. Selline uurimistöö on palve. Me ei välju sellest kunagi – kõik on palve, kõik saab meid Jumala juurde viia ja peab seda tegema, kõik peab toitma meie pidevat suhtlemist Temaga, hommikust õhtuni. Kogu väärikas töö võib olla palve, ja kogu töö, mis on palve, on apostolaat. Sel viisil tugevneb hing lihtsa ja kindla elu ühtsuses.