Kui Kristus on möödumas. Josemaria Escriva de Balaguer

jutluses ta ütleb: „Minul ei ole midagi Issandale ette heita – see on Tema, kes mind välja kannatab ja mind aitab ja mind tagant tõukab ja mind ootab.” Ja oma kuulajate poole pöördudes: „Kuidas ma ei saa mitte mõista teie vigu, kui ma ise olen neid täis!”

      Ja kõikjalt ilmub kontrapunktina põhimotiiv: armastus isikliku vabaduse vastu. „Olen suur vabaduse sõber … Opus Dei vaim, mida ma olen püüdnud ellu viia ja õpetada rohkem kui kolmkümmend viis aastat,” ütles ta 1963. aastal, „on pannud mind mõistma ja armastama isiklikku vabadust. Kui meie Issand Jumal inimestele oma armu annab, kui Ta neid kutsub konkreetse kutsumusega, siis Ta nagu ulataks neile käe, isaliku käe, täis tugevust ja eelkõige armastust, kuna Ta otsib meid ükshaaval nagu oma tütreid ja poegi, ja kuna Ta tunneb meie nõrkust. Issand loodab, et me pingutaksime, et Tema käest kinni haarata, käest, mille Ta meile ulatab: Jumal palub meilt pingutust, meie vabaduse tõendit.”

      Kui Jumal austab meie isiklikku vabadust, kuidas siis meie ei austa teiste vabadust? Ja eriti siis, kui on tegemist – kõige laiemas ulatuses – arvamuste ja käitumise mitmekesisusega. „Ajalikes asjades ei ole dogmasid. Inimväärikusega ei sobi kokku tahe kehtestada absoluutseid tõdesid küsimustes, kus igaüks näeb paratamatult asju oma vaatepunktist, lähtudes oma erilistest huvidest, oma kultuurilistest eelistustest ja oma isiklikust kogemusest. Püüe ajalistes asjades dogmasid peale suruda viib vältimatult teiste südametunnistuse sundimiseni, ligimese mitteaustamiseni.”

      Loodan, et varsti ilmub teine jutlustekogu. Siis on meil võimalus vaadelda uuesti Lunastuse igavest reaalsust selle sõnade läbi, kes oli veendunud, et „vaimuelus ei tule uut ajastut. Kõik on juba antud Kristuses, kes suri, tõusis üles, elab ning jääb alatiseks meiega. Kuid on vaja Temaga ühineda usu kaudu, lastes Tema elul meis ilmsiks saada, saamaks öelda, et iga kristlane ei ole mitte ainult alter Christus, teine Kristus, vaid ipse Christus, seesama Kristus!”

      Roomas, 9. jaanuaril 1973

      * * *

      Monsenjöör Josemaría Escrivá de Balaguer, keda me Opus Dei’s selle sõna täielikus tähenduses Isaks kutsume, lõpetas 26. juunil 1975 oma maise teekonna, et lõplikult kohtuda Kristusega, keda meie asutaja õpetas nägema kohalolevana – elavana! – igal inimlikul ristteel.

      Sellestsamast kuupäevast alates on tuhanded inimesed läinud Rooma, et palvetada tema haua ees, tema, kes tahtis alati olla roomakatoliiklane, olla universaalne. Ta ohverdas Jumalale püsivalt oma elu – Kiriku eest ja paavsti eest, keda talle meeldis nimetada Siena püha Katariina sõnadega sulniks maapealseks Kristuseks –, ja meie Issand kuulis teda, tõstes ta enda kõrvale. Nii läks ta maa pealt – oleme selles kindlalt veendunud – Kodumaale, Isa majja, Maarja ja Joosepi seltsi, keda ta alati nii väga armastas.

      „Kui Kristus on möödumas” esimese väljaande eessõnas väljendasime soovi, et neist jutlustest, mis tõmbavad tugevalt Jumala Armastuse poole, ilmuks niipea kui võimalik teine kogu. Isa jättis maha väga rikkaliku ja arvuka materjali, mis on juba valmis avaldamiseks. Meil on siis võimalus lugeda rohkem selle püha preestri kirjutisi, kes tegi Kristuse Müstilises Ihus suurt ja väsimatut katehheesitööd.

      Álvaro del Portillo

      Roomas, 2. oktoobril 1975

      3 Vrd Hb 5:1.

      4 Rm 8:14-17.

      5 2Kr 4:7.

      6 „Tee”, 279.

      7 „Vestlused monsenjöör Escrivá de Balagueriga”, 116.

      8 Sealsamas.

      KRISTLIK KUTSUMUS

      Advendi esimesel pühapäeval, 2. detsembril 1951 peetud jutlus

      1

      ALGAB LITURGILINE AASTA JA MISSA ALGUSpalve paneb meid mõtlema Jumalalt saadud kutsumusele, mis on tihedalt seotud meie kristliku elu alusega. Vias tuas, Domine, demonstra mihi, et semitas tuas edoce me – Issand, anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu!9 Palume Issandat, et Ta meid juhiks, et Ta näitaks meile oma teeradu, et me võiksime suunduda Tema käskude täiuse poole, mis on armastus.10

      Arvan, et mõeldes asjaoludele, mis on saatnud teie kindlat otsust elada täielikult usus, olete teie nagu minagi Jumalale väga tänulik ja siiralt veendunud – ilma vale alandlikkuseta –, et meil endil ei ole siin mingeid teeneid. Tavaliselt on meid juba lapsepõlves õpetanud Jumalat paluma kristlastest vanemad. Hiljem on meid tuhandel viisil aidanud õpetajad, kaaslased ja tuttavad, et me Jeesust Kristust silmist ei kaotaks.

      Ava oma süda Issandale ja räägi Talle oma lugu. Ma ei taha üldistada. Kuid võib-olla ühel päeval avas sõber, tavaline kristlane nagu sina, sinu ees uue ja laia panoraami, mis on samal ajal vana nagu Evangeelium. Ta sisendas sulle võimalust tõsiselt Kristust järgima hakata, olla apostlite apostel. Võib-olla muutusid sa siis rahutuks ja ei saanud rahu tagasi enne, kui sa sundimatult Jumalale jah ütlesid, sest sa tahtsid seda teha, ja see on üleloomulikuim kõigist põhjustest. Ja siis tuli rõõm, tugev ja püsiv, mis kaob ainult siis, kui sa Temast eemaldud.

      Mulle ei meeldi rääkida väljavalitutest ja soositutest. See on Kristus, kes räägib, kes välja valib. Selline on Pühakirja keel: elegit nos in ipso ante mundi constitutionem, ütleb püha Paulus, ut essemus sancti. – Tema on meid […] valinud enne maailma rajamist olema pühad.11 Tean, et see ei täida sind uhkusega ega mõjuta sind end teistest paremaks pidama. See väljavalitus, kutsumuse juur, peab olema sinu alandlikkuse aluspõhi. Kas suure kunstniku pintslitele on juhtumisi püstitatud ausambaid? Neid on vaja maestro tööde teostamiseks, teened aga on kunstniku omad. Meie, kristlased, oleme ainult maailma Looja, kõikide inimeste Lunastaja tööriistad.

      Apostlid – tavalised inimesed

      2

      Mind julgustab mõtlemine loole, millest üksikasjalikult jutustatakse evangeeliumide lehekülgedel: esimese kaheteistkümne kutsumus. Mõtiskleme selle üle rahulikult, paludes neilt Issanda pühadelt tunnistajatelt abi, et oskaksime Kristust järgida nii, nagu nemad seda tegid.

      Need esimesed apostlid, kelle vastu tunnen suurt hardust ja armastust, olid inimlike mõõdupuude järgi tühised. Mis puutub ühiskondlikku seisusesse, olid kõik kalurid – välja arvatud Matteus, kes kindlasti teenis hästi ja kes jättis kõik, kui Jeesus seda palus – ning elasid peost suhu, töötades innukalt öösiti, et elatist teenida.

      Kuid nende ühiskondlikul seisusel pole tähtsust. Nad ei olnud haritud ja isegi mitte eriti intelligentsed, vähemalt mitte selles, mis puudutab üleloomulikke reaalsusi. Ka kõige lihtsamad näited ja võrdlused osutusid nende jaoks arusaamatuteks ja nad tulid Õpetaja juurde: Domine, edissere nobis parabolam – Issand, seleta meile tähendamissõna.12 Kui Jeesus kujundlikult vihjas variseride haputaignale, siis arvasid nad enesele ette heidetavat, et nad ei olnud leiba ostnud.13

      Vaesed ja harimatud. Samas ei olnud nad lihtsad ega avatud. Kuid oma piiratuses olid nad isegi auahned. Mitmeid kordi arutasid nad, kes saab olema suurim, kui – nende mõtteviisi järgi – Kristus taastab lõplikult maa peal Iisraeli kuningriigi. Sel üleval hetkel, kui Jeesus end Viimse Õhtusöömaaja intiimsuses inimkonna eest ohverdas, leiame nad tuliselt vaidlemas.14

      Usku oli neil vähe. Jeesus Kristus ise ütleb seda.15 Nad on Teda näinud surnuid üles äratamas, ravimas igat liiki haigusi, leibu ja kalu paljundamas, tormi vaigistamas, deemoneid välja ajamas. Püha Peetrus, kes oli valitud peameheks, oskab ainsana kiiresti vastata: Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg.16 Ometi tõlgendab ta usku omal moel, mis lubab tal Jeesust Kristust noomida, et Ta ennast inimeste lunastamise pärast ohvriks ei tooks. Ja Jeesus vastab talle: Tagane minust, Saatan! Sa oled