Väävelkollane taevas. Kjell Westö

sõita Ramsviki ja Lahtisega nõu pidada, mida tuleks enne suve parandada ja korda teha. Kui me tol õhtul lauda istusime – Stella oli oma klassiõe juures, käes oli maikuu ja päike hakkas juba loojuma, Rabellide söömine jäi tihti hilja peale –, küsis Alex:

      Ema, kas ma tohin kaarti näidata? Seda, mille isa saatis.

      Clara Rabell naeratas sõbralikult, pani noa ja kahvli käest ja tõusis püsti.

      Kui sa just pead, ütles ta ja soris köögiriiulil, kus olid kokaraamatud ja lehtedest välja lõigatud retseptid, võttis siis sealt klantspostkaardi ja ulatas selle Alexile. Alex andis selle edasi mulle, mina keerutasin kaarti sõrmede vahel ja uurisin õhtuvalguses Brooklyni silda, mille taustal oli Manhattani valgustatud siluett. Pöörasin siis kaardi taas ümber ja libistasin näpu üle Ameerika margi – kogusin marke ja mul oli kogus just sellise hinnaga mark – ning lugesin siis nappi teksti, mis oli kirjutatud nii kauni käekirjaga, et jättis suisa naiseliku mulje:

      4/5 1970

      Kallis Alex ja kallis väike Stella!

      Seal kodus on olnud volbriöö ja siin ehitatakse maailma kaht kõrgeimat pilvelõhkujat ja aeg läheb kohutavalt kiiresti. Peagi on suvi ja puhkuse aeg ja siis tulen ma koju, sest tunnen teist nii suurt puudust! Tugev kalli issilt Suure Õuna linnast.

      Kui ma kaardi Alexile tagasi ulatasin, tundsin aukartust. Alex võttis kaardi vastu, lausumata sõnagi, ta vaid noogutas ja naeratas saladuslikult, aga ka kinnitavalt, nagu oleks meist saanud vandeseltslased juba tol hetkel, kui ta oli jutustanud mulle Jakobi kolimisest. Siis tõusis ta lauast, läks riiuli juurde ja torkas kaardi samasse kohta, kust Clara oli selle võtnud.

      6.

      LUBADUSEST HOOLIMATA ei tulnud Jakob Rabell suvel koju. Kui juuni oli möödas ja minu sünnipäevani, mil ma pidin saama üksteist, oli veel vaid mõni päev, küsisin Alexilt, missugused on väljavaated, ja siis raputas ta pead ja selgitas, et äriasjad olid osutunud keerukamaks, kui isa oli algul arvanud, need nõudsid New Yorgis olemist ning sagedasi käike Chicagosse ja Londonisse, võibolla püüab ta näpistada endale nädalaks-paariks puhkust ja tulla augustis Ramsviki, kuid isegi see ei olnud kindel.

      Mis äriasjadega õieti tegu on, ta ei ole ju oma peret näinud kes teab kui kaua, ütlesin ma.

      Nii hull see asi ei ole, vastas Alex. Ta oli ju meiega terve suusapuhkuse. Kahju, et te olite Ellivuoris suusatamas, sest kui sa pühapäeval meile tulid, oli ta just lahkunud. Ja maikuus oli isa ema ja Stellaga siin, kui meie olime skaudimatkal.

      Kuulusime Alexiga samasse, Pistrike skaudimalevasse, kuigi elasime eri linnosades. Isa ja ema olid sundinud mind skaudiks hakkama. Alex oli edutatud juba salgaülema abiliseks ja ta paistis silma kõiges, alates sõlmede tegemisest ja lõpetades seltsimehelikkusega. Jälestasin kõike, mis oli skautlusega seotud, ja ootasin üksnes õiget silmapilku, mil saaksin emale ja isale teatada oma lõpetamisest. Vihkasin sõlmede tegemist. Jälestasin uljaid sõnu rühmavaimust ja ohvrimeelsusest. Mulle oli vastik magada magamiskotis, kui telk oli hakanud vihma läbi laskma. Vihkasin hööveldamata laual istudes auku sittumist ja pindude tagumikku saamist. Pealegi teadsin ma, et Alex teeb üksnes vaprat nägu, sest kui me olime omaette, pilas ta ohjeldamatult malevajuht Theslöfi omadusi ja rääkis taga ka oma kaaslasi.

      Need äriasjad …, alustas Alex, kui ma midagi ei öelnud, kuid jäi siis vait ja jälgis pilguga Stellat, kes istus terrassitoolil ja mõnules, silmad kinni, päikese käes. Stella oleks nagu tajunud Alexi pilku, sest äkki pööras ta pead, vaatas meie poole ja näitas keelt, tundus, et mulle. Stella oli veider tüdruk, pahur ja kangekaelne, kuid võluv, ja ma ei saanud sinna midagi parata, et ta mulle meeldis. Kuid tema ja Alexi õe-venna suhted olid keerulised: nad tülitsesid tihti, karjusid, vandusid ja vahel isegi kaklesid. Ometi oli mul tunne, et nad on teineteisesse kiindunud.

      Niisiis, jätkas Alex, mul on kahju, aga ma ei tohi rääkida. Tean päris palju, aga kui ma välja lobisen, võib äril halvasti minna. Kas lähme silla pealt ujuma?

      Okei, vastasin ma, sest olin alati harjunud tegema nii, nagu Alex soovis.

      Muuseas, homme pärast hommikusööki tuleb sul koju sõita. Ramsnäsuddist tuleb Kride siia, ja kuna te teineteist ei tunne, oleks liiga keeruline, kui te ühel ajal siin olete.

      Okei.

      Tol juulikuul veetsin Ramsviki mõisas nii palju aega, kui sain. Kodus Metsasuvilas oli meeleolu üha rusuvam, sest isa ei suutnud unustada, et temaga oli tööl noore Nils-Henrik Antelli pärast niimoodi käitutud. Isa oli rahulik niikaua, kui tal oli midagi konkreetset teha, nagu puid, katusekive vahetada või ahvena- ja haugivõrke sisse panna. Aga niipea kui tegevus otsa sai, meenus talle alandus, ja siis muutus ta tujukaks ja pahuraks. Mõnikord oli tal tuju nõnda halb, et isegi „Here Comes The Sun” või „Something” ei aidanud. Ta lasi muusikat uue kassettmagnetofoniga, mille ta oli ostnud oma töötaja soodustusega, ja see oli ilmselt viga: ülimoodne magnetofon oli ostetud Träskman & Antelli poest ja meenutas isale osaks saanud alandust.

      Kuid asi ei olnud üksnes isas.

      Mulle ei jäänud enam märkamata, et ema ei tunne end Metsasuvilas hästi, ja mida nädal edasi, seda halvemaks tema enesetunne läks. Ema paistis õhtuhämaras köögis üha kurvem, laua leiva, vorsti ja hapupiimaga katmine läks aina vaevalisemaks ja mulle tundus, et ta mõtleb kohvikutele, kinodele ja kõigele muule, mis talle linnas meeldis ja millest ta iga päev puudust tundis. Minu ema oli unistaja, ta oli noorena olnud väga ilus ja tal oli olnud palju kosilasi, enne kui ta viimaks isa valis. Niisugune noorus jätab oma jälje, sest inimene on paabulind, edev olevus, kellel on suur väljamõeldud kuldne sulg just selle koha peal, kus asuvad hing ja enesetunne. Tule sealt pimedast ära, tahtsin emale öelda, unusta see, mis kunagi oli, tule õue, tule ja vaata meiega koos päikeseloojangut, tule hinga õhtuõhku, tunne, kui karge, värske ja niiske see on. Aga ma ei saanud sõna suust. Mul oli isa ja emaga see probleem, et kuigi ma õppisin neid varakult tundma, täpselt nagu ma hiljem teisi inimesi tundma õppisin, ehkki endast oli mul alati raske aru saada, ei söandanud ma kunagi neile rääkida, mida ma näen, sest ma kartsin, et siis ma ei meeldi neile, kartsin, et nad ei näe minusuguses inimeses, kellel oli röntgenipilk ja kes põlgas skautlust ja ohvrimeelsust, jalgpalli ja Jumalat, otstarvet ja rõõmu.

      Poiss, keda Alex kutsus Ramsnäsuddi Krideks, kandis nime Krister Tuominen ja ta oli Alexi sõber juba mitu aastat. Tutvusin Kristeriga paar nädalat hiljem. Ühel juuli keskpaiga ennelõunal lõnkusin Berglundi poe juures, kui rattaga saabus sinna hobusenäo ja õlgkollaste juustega poiss. Ta sättis oma sõiduki korralikult poe juurde jalgrattalasilasse – mina olin oma ratta hooletult poetrepi lähedale maha kukutanud ja see nägi üsna romu välja – ja korraga torkas mulle pähe, et see peabki olema Kride. Võtsin julguse kokku ja küsisin järele ja sain vastuseks üllatunud noogutuse.

      Krister Tuomise tahumatus ja pikerguses näos oli juba üheteistaastaselt mingi kurb varjund. Meist said eluaegsed sõbrad, ja niipalju kui mina mäletan, paistis Krister juba tollal mõtisklevat inimese kurjuse üle. Tal oli kombeks pead kratsida, kui ta oli kimbatuses või kartis midagi, ja ta kratsis end peaaegu vahetpidamata. Kõigist poistest ja meestest, keda ma oma eluajal olen kohanud, olid tal kõige kehvemad kaklemise, maadlemise ja pallimängimise eeldused.

      Kui Alex Rabell kuulis, et oleme Kristeriga kohtunud, loobus ta meie lahus hoidmisest ja hakkas meid ühel ajal Ramsviki kutsuma. Saime kõik kolmekesi omavahel hästi läbi – ja nüüd suutsin võita sulgpallis, mis mind rõõmustas –, kuid mõnikord tundus mulle, et Alex mängib Kristeri ja minuga mingit mängu ja et ta teadis, kui sõltuvad me olime sellest, et me talle meeldisime, ning kasutas seda ära. Kuid see oli vaid minu oletus, sest väliselt oli meil tore olla, käisime paadikuuri juures ujumas, võtsime murul tekkide peal päikest, kiusasime Stellat ja tema sõbrannat Alinet, kes tal külas oli, panime lahesuule lestavõrke, kuid saime vaid merihärgi ja särgi, ja sõitsime rattaga Ramsnäsuddi ning viitsime aega poe juures.

      Püüdsime Kristeriga suhelda ka kahekesi järelejäänud lühikeste suvenädalate jooksul ja hiljem linnas. Meie sõprus arenes algul aeglaselt. Tollal oli igas kooliklassis ja igas kambas mõni poiss, kes tundis haiglast huvi Teise maailmasõja vastu. Tähelepanu all võisid olla Soome