Väävelkollane taevas. Kjell Westö

Pärast sööki sõitsin rattaga esimest korda elus kuus kilomeetrit Metsasuvilast Ramsviki mõisa. Syd-Ollase talu peremees Lindqvist koristas sel päeval suurt nisupõldu, mis jäi roostikulahtede juurde, kombain sõitis mürinal kuldkollasel põllul ja see heli kajas vaiksel õhtul, kui istusin ratta selga ja väntasin minema. Seda lugu kirjutades on tollest päevast möödunud nelikümmend seitse aastat, kuid ma mäletan seda, nagu oleks see juhtunud eile. Justkui oleks terve mu elu olnud Rabellide juurde sõitmise järg ja jätk. Karjakoplid, metsajärv, kõrged männid, punakas valgus: sisimas olen ikka veel too poisike, kes tõuseb sadulas püsti ja uhab seistes läbi Ramslandeti, kui õhtupäike paitab paremat põske.

      Isa arvates asusin teele liiga hilja, ja kui ma seletasin, et võin sinna ööseks jääda, siis küsis ta, kas mul on Ramsviki mõisa telefoninumbrit. Vastasin, et ei ole, kuid lisasin, et ema nimi on Clara Rabell. Isa silmitses mind mõtlikult, kuid noogutas siis ja käskis mul hambaharja taskusse pista ning lubas ise numbri otsida, ta oli eelmise aasta telefoniraamatud suvilasse kaasa võtnud.

      Kakskümmend minutit hiljem keerasin paremale Ramsviki peale, selle asemel et pöörata vasakule Ramsnäsuddi poole. Kõht valutas ärevusest ja viimast kilomeetrit sõites oli mul kogu aeg tunne, nagu kuuleksin selja taga mootorimürinat, ja ootasin, millal too karmi olekuga sitke mees minust sinise Saabiga mööda kihutab. Kuid tol õhtul Rabelli mehi Ramsvikis ei olnud. Kohal olid üksnes Clara Rabell lastega, majahoidja Lahtinen, kes elas väravavahi majas, ja Pohjanmaalt pärit nooruke koduabiline Barbro, kes hoidis ja lahutas Alexi ja Stella meelt, kui Claral tuli võtta ärikõnesid, kirjutada kirju või teha midagi muud olulist.

      *

      Ramsviki mõis asus Ramslandeti edelanurgas. Järsk kaljune rand jäi vaatega läände ja loodesse ning roostikku täis kasvanud lahest pääses mööda kitsast väljasõiduteed lõuna poole. Varjulise lahe sopis oli lai sild, paadikuur ja saun. Kui auto või rattaga lähenesid mõisale kirde poolt, siis muutus kruusatee kitsamaks, kuid ei läinud üle alleeks, vaid seda ääristasid peaaegu kuni lõpuni metsikud puud: Lahtise väravavahi maja jäi tegelikult metsa sisse.

      Metsast hoolimata paistis peahoone mitmesaja meetri kaugusele. Suure ja valgeks krohvituna paiknes see väikesel künkal, ümberringi lillepeenrad ja hoolega pöetud muruplats, mis ranna pool langes allapoole. Majast põhja pool oli koht, kus autod said ringi keerata, maa oli rehitsetud ja selle keskel oli väike purskkaev, seal oli ka suur uhke graniittrepp ja massiivne must uks kullatud koputiga. Ja see oli vaid tagakülg. Maja peafassaad oli vaatega lõuna poole lahele ja paaditeele. Lõunakülje teisel korrusel oli vanemate magamistoal must sepisrauast rõdu ja erkrohelised markiisid, mis sobisid väga ilusasti valgele seinale. Seal oli tohutu suur veranda korvmööbli, diivanite ja patjadega, terrass ronirooside ja püsiklillhernega ning seal oli kiltkiviplaatidega kaetud tee, mis kulges põiki üle murukallaku, väikesest pirnipuusalust mööda ning edasi alla rannavahtrate, paadikuuri ja sauna juurde.

      Alex oli tol õhtul lahke, kuid iseteadlik võõrustaja. Ja mulle ei olnud sugugi raske muljet avaldada. Kõik oli nii ilus ja suursugune ning majas oli nõnda palju tube, et mul läks lugemine sassi juba enne, kui me mööda keerdpuutreppi läksime teisele korrusele, kus oli enamik magamistubadest.

      Alexi tuba oli läänetiiva tagumises otsas, kust ma aja jooksul nägid paljusid imeilusaid päikeseloojanguid. Kuid esimesel õhtul ei näinud ma ei päikese loojumist ega pimeduse saabudes taeva värvumist väävelkollaseks, sest hakkas sadama uduvihma ja pealegi oli juba hiline õhtu. Väävelkollane, aeglaselt tumenev taevas kuulub vara- ja südasuvesse, augusti lõpul katab pimedus maa kiiresti nagu sametine kott, nii et isegi oma kätt ei ole näha, kui valgust ei süüta või taskulampi käepärast ei ole.

      Mulle tundub, et Stella elas juba siis pärnaõierohelise tapeediga toas. Aga teda ma peaaegu ei näinudki, Alex oli õe peale pahane ega tahtnud, et ta meie mängudest osa võtaks. Jõudsime mängida uduvihmas ühe seti sulgpalli, enne kui hämaraks läks. Alex võitis 15:11, ta ei olnud hea, kuid mina olin veel kehvem. Siis tegime õhtuse ujumise, panime silla otsast peakat, ehkki Clara oli hüppamise ära keelanud, ja seejärel sõime. Pakuti ahjus küpsetatud faasanit koorekastme ja pihlakamarjatarretisega, see oli jumalikult hea ja Clara seletas mulle sõbralikult, et see on vana suguvõsaretsept ja et linnu oli Lahtinen lasknud, mees täitis ka metsavahi ülesandeid ja selle eest tohtis ta lasta linde ja väikeulukeid.

      Alex oli heas tujus ja jutukas ja tema hääletoon muutus ainult siis, kui ma pärisin, kas too sitke mees tumesinise Saabiga on tema isa. Siis olime juba tagasi tema toas, ja Alex ütles lühidalt, et mees on Poa, tema vanaisa, kellele kuulub Ramsvik ja kes seal aeg-ajalt elab, ja siis seletas ta, et tema isa nimi on Jakob ja et äsja pidi ta minema Inglismaale, et suurt äritehingut lõpule viia.

      Isal on oma firma, jätkas Alex. Ja emal ka. Kuigi isa oma on palju suurem, ema firma impordib üksnes kosmeetikat. See on nii väike, et ema saab selle juhtimisega siit hakkama.

      Ja siis ta lisas, ja ma mäletan, et pidasin neid sõnu kummaliseks, need olid kummalised juba iseenesest, kuid kõlasid veelgi kummalisemalt, kui kuulsin neid kümne ja poole aastase poisi suust:

      Meil on ettevõtjate suguvõsa. Vanaisa isa ehitas selle maja, ja ta oli esimene, kellel oli oma firma.

      Terrass. Sepisrauast rõdu. Metsavahi ülesanded. Väikeulukid. Koduabiline. Ja nüüd ettevõtjate suguvõsa. Olin kuulnud sel õhtul nõnda palju uusi ja kummalisi sõnu, et suutsin ainult tummalt noogutada.

      Tema see ongi seal kaminaruumi maalil, jätkas Alex, kui ma midagi ei öelnud. Karvamütsi ja mundriga.

      Alex istus voodil, jalg üle põlve, kui ta seda rääkis, ta oli voodi jalutsis, sügavmeresinine mustriga pidžaama seljas, püksisääred olid üles keeratud, nii et päevitunud kõhetud sääremarjad paistsid, ja jutustamise ajal oli tähtsa moega. Noogutasin leplikult kaasa ja mõtlesin isa peale, kes müüs pesumasinaid, ja ema peale, kes töötas koguduse kantseleis, ja kustutasin siis tule. Alexki ei öelnud enam midagi, temagi laskis tule surnuks, ja siis ma uinusin jalamaid võõras voodis, mille koduabiline Barbro oli tassinud Alexi tuppa ja pannud sinna siledad lõhnavad linad.

      Kui ma hommikul ärkasin, oli sajuala sealt üle läinud. Oli särav kastene augustihommik, ja kui ma tualetti läksin – majas oli mitu tualettruumi –, tuli alt korruselt kohvilõhna ja merepoolsest aknast nägin, kuidas Clara Rabell läks hommikumantlis ja tuhvlites alla sillale suplema ja kuidas selgelt pahur Stella talle järele lontsis.

      5.

      Isa hakkas mind autoga viima Rabelli pere korterisse Ehrensvärdsvägenil juba talvel pärast esimest kohtumist. Aga seda ei juhtunud eriti tihti. Meil oli viimane aasta algkoolis ja me ei käinud Alexiga veel samas koolis. Meie sõprus oli alanud Ramsnäsuddis ja oli seotud nii Ramslandeti kui ka Helsingiga, kui me asusime õppima samasse gümnaasiumi. Teisel talvel, kui ma hakkasin ise trammiga Alexi juurde minema, käisime mõlemad juba Kolmandas Rootsi Gümnaasiumis. Minu jaoks oli see valik loomulik, gümnaasium asus Taga-Tölöst paar kilomeetrit põhja pool. Aga ma ei saanud aru, miks Alex pidi igal hommikul Haga eeslinna tulema, kui rootsikeelseid koole oli ka südalinnas. Kui ma selle kohta küsisin, seletas Alex, et nii tema isa kui ka vanaisa olid käinud kesklinnas Rootsi Kolmanda Gümnaasiumi eelkäijakoolis – De Bruyni poeglaste gümnaasiumis. Siis ma taipasin, sest olin juba hakanud aimama, et kui Rabelli suguvõsa elus olid paljud asjad seatud kindla korra järgi, siis pidid need samamoodi jätkuma.

      Isa optimism oli vankumatu, ja samuti minu oma. Kuid neil aastail, mil ma õppisin Alex Rabelli tundma, ei läinud hästi ei isal ega minul. Konkreetne põhjus, miks ma hakkasin Alexi juurde sõitma trammiga ja mitte isa autoga, oli selles, et isa oli Träskman & Antelli poes asejuhatajast taandatud tavaliseks müüjaks. Ta ei saanud enam tööaegu oma vajaduste järgi seada, vaid muutus töögraafiku orjaks nagu teised müüjad, ja ma ei oleks sellest ilmselt tükk aega teada saanud, kui mitte isal ei oleks olnud kombeks keerata muusika valjuks, kui ta oli rõõmus või kurb.

      Tulin ühel hallil aprilli pärastlõunal koju, juhtumisi oli see sama päev, kui Jan-Roger Johansson oli rikkunud meie vaikivat kokkulepet, et ta jätab mu rahule. Jan-Roger oli kooliõues minu juurde tulnud ja teatanud, et soovib vaadata minu koolikotti, kas seal ei ole kogutavaid pilte, sigarette või midagi muud. Raputasin