Peep Patisoni elusõlmed. Marje Ernits

Seal oli ikka midagi head-paremat lauale jäetud. Leie soris ajalehtede peale laotatud võileibade vahel, leidis kellegi poolt küpsetatud kohupiimakoogi ning ulatas poole sellest mulle. Landisoo Leili, kelle tööpäev algas alles peale lüpsi, sest tema oli torupesija, valas lastele klaasidesse morssi ning läks siis koos Leiega piimakööki pesuvett soojendama.

      Kui olin morsiklaasi tühjaks joonud, oli mul ikka veel janu ning ma haarasin järgmise klaasi järele. See lõhnas uinutava marlilapi järele, aga ei maitsenud üldse nii hästi kui morss. Kõndisin laua servast kinni hoides puhkeruumile ringi peale ning jõin veel paar pooleldi täidetud klaasi tühjaks, kuni tundsin end väga uniselt. Tatsasin kätega seinale toetudes ruumist välja, mööda koridori edasi liikudes jõudsin kuhugi, kust tulvas vastu meeldivat soojust ja mulle armsaks saanud lõhnu. Rohkem ma sellest esimesest omal jalal kõnnitud päevast suurt ei mäleta, aga kui üles ärkasin, siis olin ikka veel väga väsinud ning tahtsin aina edasi pikutada, aga Leie ütles, et lapsed ei tohi põhupakkide vahel magada, sest seal võis mõni mulle viglaga külje sisse torgata ja selle kätte võis isegi ära surra. Suremisest ei teadnud ma siis midagi, aga kui see oli nagu janu, siis polnud see suurem asi olemine.

      Leie oli sama raske käega nagu emagi, kuid minu röökimise vastu ei saanud temagi. Vali kisa oli ka mu ainuke relv, aga lõpuks tuli mul ikkagi õe sõna kuulata ning põhupakkide vahelt üles tõusta. Lüpsinaiste puhkeruumist kostnud lärm oli minu appikarje summutanud ja nii jäin ikkagi mina kaotajaks, kuigi mul polnudki midagi kaotada, sest vahepeal lauta ilmunud brigadir hurjutas lüpsinaisi, mitte nende lapsi. Leie ja Loo tõstsid mul kätest haarates jalad õhku ja jooksid kõigest väest. See oli tõesti väga lõbus – see lendamise tunne. Koju tagasi jõudes oli mannergus järel vaid vaht ning suurem osa piimast teele maha loksunud. Laine nurises, et koju nii vähe piima toodi. Samas andis see talle võimaluse mannergusse rohkem suhkrut valada ja sellele joogile polnud võrdset.

      Kui mu õed tahtsid teiste lastega minna peitust või pimesikku mängima, pandi mind majaesisele trepile vanaema Haara kõrvale istuma ja ma pidin tema sõna kuulama. Tegelikult ma vist kuulasingi, sest tema ümisev hääl meenutas mulle laudas krõmpsutavate lehmade mälumist ja ka ta riided lõhnasid samamoodi nagu betoonpõrandale laotatud aluspanu. Kui mu õdedel teistega mängimisest villand sai, mõtlesid nad midagi muud välja, läksid näiteks kellegi poole riidekappe tuulutama, kolasid hämarates keldriboksides või jõlkusid Poe Eevi maja ümber. See viimane koht on mulle eriti sügavalt mällu sööbinud, sest seal olen ma veetnud enamuse oma elupäevadest, aga toda ühte esimest korda, mil ma sinna omal jalal sattusin, ma küll enam ei mäleta.

      Leie sõnul oli see maja juba tema elu jooksul olnud pidevas muutumises, aga alati samas tähenduses. Algul asunud selle koha peal väike poeke. See oli olnud neljakandiline puumajake, mille tõrvapapist katus kuumadel suvepäevadel bituumenist lõhnas ja vihmastel päevade musta vett räästa alla lompidesse tilgutas. Treppi majal polnud, kuid selle aset täitis kahest saelauast teerada, mida mööda sai kuiva jalaga poeruumi sisse astuda. Kuna majakese seinad oli väljast roheliseks värvitud ja kummalgi poolt haljast plekist ust asus väike aknaruut, siis kutsuti seda poekest Roheliseks Konnaks.

      Sama nime kandis see hoone ka peale mitmeid ümberehitusi ja nii siniseks kui ka kollaseks värvimist. Kui enamus ümbruskonna elanikest töötas Punarinde kolhoosis, siis poelettidel oleva kauba tõi kohale rajooni tarbijate kooperatiiv, mille kohalik esinaine ja müüja kandis mingil imelikul kombel Otihansu brigaadi brigadiri Ott Hansuga sama perekonnanime, kuigi rahvasuus kutsuti teda lihtsalt Poe Eeviks.

      Kui Roheline Konn lõpuks lammutati, kerkis selle asemele kolhoosi rahadega ehitatud sööklahoone, mis, tõsi küll, asus vanast poest pisut eemal ja vastvalminud suurfarmile lähemal. Läks veel pisut aega, kui söökla külge ehitati ka suure laoruumiga pood ja mõne aja möödudes polnud enam sööklat, vaid ainult pood ja selles Eevi. Nii vajuski Roheline Konn unustuse hõlma, sest Poe Eevi oli palju meeldejäävam ja ilusam nimi sellele kohale ja mitte ainult sõnana.

      Ma ei mäletagi, et mulle meenuks varasest lapsepõlvest midagi ilusamat kui need suured klaasaknad poemaja seinas, aga mitte sel põhjusel, mis mu õdesid võlus. Nemad seisid seal kui peegli ees, keerutasid oma seelikuid ja juukseid ning vaatasid, kuidas õhtutaevasse loojuv päike nende nägudele värve maalis. Mulle meeldisid hoopis poe akende ette keevitatud raudtrellid, sest nende alumine osa oli justkui minu pikkuse ja peo järgi tehtud. Ma võisin seal tunde edasi-tagasi tatsata, kätega armatuurraua kaartest ja pulkadest haarates. Seal sain ma ka oma esimese aritmeetikatunni, nimelt tegid Leie ja Loo mulle selgeks, et see ümar raudrõngas, millest mulle meeldis kinni hoida, polnud midagi muud kui number null. Pisut mõelnud, võttis Loo mul käest ja viis esimese akna juurde tagasi ning pani mu käe ühest sirgest pulgast kinni hoidma, öeldes, et kui nullide ette panna üks selline asi, võib sellest saada isegi miljon, kuid mis asi oli miljon, seda ta mulle ei öelnud.

      Minu teadmised elust ja asjadest tulid läbi kogemuste. Sellest, mida mu õed koolis õppides omandasid, ei saanud ma aru. Kui minuga midagi halvasti läks või ma kusagil hätta jäin, piisas karjumisest ja mu õed tulid ja võitlesid minu eest, aga üks pulk rõnga ees või taga, et kokku saaks mingi miljon, ei tähendanud mulle midagi, kuid jäi kogemusena siiski mällu. Millal iganes keegi siis või edaspidi hakkas unistavalt rääkima miljonitest, siis minu mõtetes kangastus see ikka pulkadest ning rõngastest raudtrellidena Poe Eevi maja akende ees.

      Inimestele ei meeldi enda kohta tõde teada ja nii unistavad nad ikka millestki miljonisarnasest või siis praalivad roppustega, peaasi, et silma paista ja meelde jääda. Ka minu vanem õde Leie läks mööda seda teed, sest talle meeldis kohe väga teistes enda vastu tähelepanu äratada ning kadedust nautida. Temalt õppisin ma üsna palju, aga külge jäi vaid see, mis mulle sobiv tundus ja enamasti oli selleks oskus oma tahtmist mööda elamine. Kui Leie oli kuus klassi koolis ära käinud, hakkas ta vangerdama, otsides võimalust kooliskäimisest loobuda. Mu ema oleks ta juba siis õpilasena laudatööle vormistanud, aga eeskirjad ei lubanud – põhikooli läbimine oli kohustuslik. Nii pidas Leie sunniviisil ja ema mahitusel veel mõned aastad koolis vastu, aga nii kui ta kuusteist täis sai, hakkas ta emale vastu, pühkis põhuprahi põlvilt ja läks linna.

      Oma lapsepõlve viimase suve veetsin niisiis Loo ja Laine seltsis, kellest esimene oli enamuse ajast raamatute lugemisega hõivatud ning Laine kimpus viletsa tervisega ja nii polnud mul kummagi õega midagi põnevat ette võtta. Teiste lastega mängimine tundus lihtsalt igav ja nii veetsin ma enamuse päevast suurte inimeste seltsi otsides ning kus siis mujal, kui Poe Eevi maja ümbruses, sest seal toimus alati midagi huvitavat. Ema Minni keeldudest ja käskudest polnud mingit tolku, sest tal lihtsalt polnud aega kontrollida, kas tema välja antud käskkirju ka täideti või mitte. Mõnikord nägin ma poe juures isegi oma isa Stepani, aga seda juhtus harva, sest temagi veetis suurema osa oma eluajast farmis sõnnikut ja sööta kühveldades või siis magas kuskil põhupakkide vahel. See aeg päevas, mil mõni mu vanematest kodust läbi käis, jäi kas minu või siis nende uneaega.

      Elu farmis, kus lisaks sajakahekümnepealisele lüpsikarjale oli veel ka kinnine laut pullvasikatele, kes pärast nuumamist tapamajja saadeti, tähendas seal töötavatele inimestele justkui perekonda, mis neelas endasse kõik väiksemad üksused. Laudatöölise elu oli töö, milles polnud pühasid ega puhkamise päevi – see oli üks lõputu sotsialistlik võistlus väljalüpsi, rasvaprotsendi ja nuumpullide lihakilogrammide eest, rikkuse nimel, mis ei kuulunud kellelegi, kuid mille eest anti elu, igapäevane inimväärne elu.

      Mis minu koolitee algusesse puutus, siis see ei huvitanud mind põrmugi – ometi saabus suve järel sügis ja mul tuli minna. Rõõmu oli sellest päevast siiski rohkem mu õdedel kui minul. Mina tundsin vaid ahistust, sest pidin koolivormi selga panema ega tohtinud selgagi vastu koolimaja seina toetada, põlvi maha panna, või siis kaksiratsi kooliaias kasvavate puude peale istuda – see kõik ja palju muudki veel oli keelatud. Pisut leevendust pakkus teadmine, et alevis, kus koolimaja asus, oli samuti pood ja see maja oli lausa kahekordne ning iga leti taga oli isemoodi näoga Poe Eevi. Ema ostetud limonaad maitses küll hästi, kuid käis kõhust palju kiiremini läbi kui Otihansu külameeste pakutud Sigulda õlu ning sellega ei saanud isegi kukke purju joota.

      Kooliskäimisega harjumine võttis mul aega kuid, et mitte öelda aastaid, ja kui mu õed poleks mind selle