Peep Patisoni elusõlmed. Marje Ernits

puhkudel polnud abi ka tervest kastist viinast, sest laborant poleks seda lüpsi mitte mingil juhul vastu võtnud. Ainus lojus, kes selle bakteriga riknenud piimast tehtud mõrumaitselist putru oleks suu sisse võtnud, oli siga, aga Otihansu brigaadil oli lisaks suurele lüpsilaudale ja tohututele karjamaadele vaid pullilaut, kus nuumati vasikaid. Lüpsinaistel endil polnud enamasti koduloomi või kui, siis vaid mõned kanad, keda sai puukuuris pidada. Oma majapidamisega tegelemiseks poleks neil aegagi jagunud, sest suurfarmis algas hommikune lüps kella nelja paiku ning lõppes alles siis, kui piimautod olid läinud. Ülejäänud aeg hommikust kulus laste koolisaatmisele ja päev tähendas magamist. Pärastlõunal algas kõik otsast peale ja ööd kui sellist nende elus polnudki.

      Mehhaanik, kes tolle veebruarituisu järel lauda generaatori töökorda oli seadnud, sai mõistagi Minnilt kiituskirja ja see tähendas rohkem ega vähem kui ühte pooleliitrilist viinapudelit, aga kuna Poe Eevi lett oli ikka veel joogist tühi, tuli leppida viletsama kraamiga. Minni teada oli tal kodus veel peedipuskarit ja nii saatis ta Stepani uuesti varusid täiendama. Mõistagi oli see riskantne samm, aga ega siis Minni ise ka igale poole jõudnud ning oma meest pidi ta ju ometi usaldama, kuigi selleks oli ikka väga suurt kannatust ja palju aega vaja.

      Stepan Patison oli Minni teine mees ja temaga oli naine isegi rohkem rahul kui esimese mehe Lembiga. Stepan oli vaikne ja tagasihoidlik ning ei tõstnud kunagi kätt. Tõsi, ta oli natuke liiga hea ja vastutulelik, nii et mõnikord ei saanud Minni päris hästi aru, kas see lahkus tuli pidevast napsitamisest või kas mees üldse kunagi kaine peaga oli.

      Lembi oli olnud hoopis teistsugune mees, lausa äkiline, aga see-eest ilus nagu noor Doni kasakas. Temal oli kogu aeg rusikas püsti ja suu naerul, isegi kirstus lamades. Ehk oli ta midagi sellest ilust ka oma tütardele pärandanud, vähemalt polnud need tirtsud suu peale kukkunud ja mõistsid üksteise eest seista, kui laudanaiste korterelamus mässuks läks. Seda juhtus ja mitte harva, sest emade tööl olles moodustasid valveta jäetud lapsed seal oma ühiskonnakorralduse – Otihansu Lüpsinaiste Laste Nõukogude Sotsialistliku Vabariikide Liidu, kus igal liitriigil ehk siis perekonnal oli küll oma partorg ja esimees nagu kolhoosiski, aga võim kuulus ikka nendele, kelle ema suutis lehmadelt kõige rohkem piima välja lüpsta – Minni Patisoni lastele.

      Minu sünd ei muutnud Minni pere ja laudarahva elus suurt midagi või kui, siis vaid lapsehoidmise järjekorda pikemaks. Mina ise ei teaks sellest ajast midagi meenutada, kui mu vanemad õed poleks toda aega mulle aina nina alla hõõrunud ning rääkinud, kuidas nemad mind suureks kasvatasid. Esimesed paar kuud lubasid tüdrukud oma väikevenda Peep Patisoni teistel lastel vaid eemalt vaadata ja ukse taga seisis näha tahtjatest pikk järjekord. Mõnikord oleks nad küll oma vennakesega pisut rohkem eputada soovinud, aga Minni ei lubanud titte väntsutada, kuna too oli veel liiga väike. Vastutus väikevenna hoidmisel oli muidugi suur ning sellest said need elutargad ja tragid tüdrukud ka ise aru, nii et Minnal polnud põhjust muretsemiseks.

      Kui meie ema varahommikuselt lüpsilt koju naases ja kaks vanemat tütart Leie ning Loo kooli saatis, vajus ta ise väsimusunne ja kogu hool majapidamise ning minu eest jäi Laine kanda, sest tema veel koolis ei käinud. Mõnikord ei tahtnud mina, kõikide lemmik Peebuke, sugugi vakka olla ja tegin hirmsat kisa, seepärast oli Leie õpetanud oma nooremale õele nii mõnegi kavaluse, kuidas poissi rahustada.

      Üks ja kõige kindlam nipp, mis kõiki majaelanikke ühtviisi suigutas, oli muidugi televiisorist kostev hääl, mis rääkis kõigis kaheteistkümnes korteris kakskümmend neli tundi täpselt sedasama juttu või siis mängis muusikat. Mõnikord kuulasid seda lapsed, vahel ka lüpsinaised, aga magamist ei seganud need telehääled küll kellelgi. Vahel, kui Peebuke enam pilti vaadata ei tahtnud ja süüa või mähkmete vahetamist nõudis, ajas ta oma nõudliku röökimisega Minni üles. Kui see juhtus enne õiget aega, sai Laine tutaka, aga kui Minni oli välja puhanud, võttis ta mõlemad lapsed endale kaissu ja oli hell ema. Ta kasis, keetis ja küpsetas ning aitas kojuantud ülesandeid lahendada, kui tüdrukud milleski jänni jäid, sest ta ise oli ikka kõrgema haridusega naisterahvas. Oma mehe Stepani eest hoolitses Minni justkui jooksu pealt ning lüpsinaiste elamistel pidas samuti vajadusel silma peal. Minni käest said abi ja tarkust kõik, kel seda endal nappis.

      Pärastlõunal läks Minni tagasi laudatööle ning siis oli Peebuke taas oma õdede laps. Leie teine ja veelgi tõhusam nipp Peebukese vaigistamiseks oli viinaga immutatud marlilapp, sest kui poisike ikka kuidagi vait ei tahtnud jääda, siis sellest nutsakust oli alati abi. Nii said tüdrukud minu kõrvalt ka oma plikaasju ajada, sest ega see pidev emme mängimine polnudki nii põnev, kui esimestel kuudel paistis. Lämbe õhk, roojase pissi ning piima hais, mis vannitoa nööridel kuivavatest riidemähkmetest õhkus, oli kogu majas nii tavaline, et seda märgati vaid siis, kui seda parasjagu polnud või õuest tuppa tuldi.

      Leie oli nutikas tüdruk ja ega seal suurt vahet olnudki, kas lüpsinaiste elumajas kantseldas Minni või vanim tema tütardest. Leie oskas minu eest hoolitsemise, nagu palju muidki tüütuks muutunud kohustusi enda kasuks pöörata. Vastu kevadet oli pea igal soovijal võimalik mind lapsevankriga karjalauda esisel platsil sõidutamas käia ja neil lainetaval betoonteedel võis ikka tõelist rallit sõita, kurve võtta ja kiirendusi teha. Mõistagi tuli selle eest Leiele või õdedele maksta, nende korraldustele alluda, aga ka pugemisest ja väljaantud lubadustest oli abi.

      Tegelikult polnud Minni perel küll millestki puudu, sest kolhoosi esilüpsja ning ENSV teenelise loomakasvatajana teenis ta hästi ja nad lausa suplesid luksusasjades, millest teised karjalauda naised vaid unistada võisid. Ei möödunud aastatki, mil Minni Patisonile poleks sülle kukkunud paar turismireisi sõbralikesse sotsialismimaadesse ning Moskvas käis ta pea iga kvartaliaruande järel ja sealsetes poodides juba kaubast puudust polnud. Neil reisidel käies võis ta oma perele osta igasuguseid asju, sest kodumail polnud tal väljateenitud normipäevade eest saadud palgarahaga nagunii midagi teha.

      Positsioon, mille Minni Patison kolhoosi suurfarmis töötades saavutas, oli kadestamisväärne, kuid ta ise polnud sugugi ihne inimene, vaid jagas reisidelt kaasa toodud suveniire kõigile, ka neile, kes teda kadestasid. Minni enda arvates seisnes tema töövõitude rida ja pidev sotsialistliku võistluse esirinnas püsimine lihtsalt tema isiklikus pühendumuses ning see pidi ka tütardele suureks eeskujuks olema.

      Need vigurivändad õppisid muidugi kiiresti, aga mitte just kõike, mis nende ema arvas õige olevat, vaid ikka rohkem seda, mis neile endale kasulik tundus. Emal polnud oma pühendumuse kõrvalt mahti kõigi järel kontrollida ja kui selles osas tuli valik langetada, valis ta muidugi lüpsilauda ning tütardele langes osaks usaldus, mis oli nii jäägitu, et andis neile võimu, millist isegi Minnil endal polnud. Mis puutus minu enda esimestesse tõdemustesse, siis selles osas kindlad piirjooned puudusid ja mis vahet seal oligi, kas see juhtus minu või mu õdedega, sest mälestused olid meil ju ühised.

      Sellest suvest, mil ka mina jalad maha sain, mäletan juba isegi üht-teist. Kui vanast lapsevankrist alles jäänud käruraamil rattad alt ära tulid, pidin hakkama omal jalal kõndima. Leie sõnul olin ma siis juba kahe koma viiene ja see oli piisav mõõt, et ema tissi otsas rippumine lõpetada ning kahe käega joogiklaasist haarata.

      Otihansu brigaadi brigadir oli tõsine mees ja karm ülemus, aga vaid siis, kui ta kaine oli. Napsisena oli ta rõõmsameelne ja väga seltsiv nagu teisedki inimesed. Lapsi, isegi farmitöötajate järglasi brigadir lüpsilauta ei lubanud, sest seal oli igasugust tehnikat ja suuri loomi, ning tema sõnal oli jõudu. Suvel oli tal aga brigaadi põldude, heina- ja karjamaadega nõnda palju tegemist, et mõnel päeval ta lüpsifarmi kontrollima ei jõudnudki – see oli meie võimalus.

      Mäletan seda päeva, mil pidin loobuma käru abil kõndimisest. Leie ja Loo võtsid mul käest kinni ja me jalutasime õhtuse lüpsi ajaks suurfarmi. Pahma Milla oli just esimese grupi lehmade lüpsi lõpetanud ning tegeles järgmistega. Leie teadis täpselt, kuidas lüps selles laudas käis, kust piim tuli ja kuhu see torudes sees voolas ning ta teadis ka seda, kus ruumis oli vahekraan, millest sai piima välja lasta, enne kui see jahutisse jõudis. Minni oli oma vanemale tütrele kõike õpetanud, sest ema arvestuste kohaselt oli just Leie see, kes kunagi tema lüpsjatööd jätkas.

      Kui piim kraanist purki pahises ning Leie selle mulle ulatas, tundsin end pisut nutuselt, aga vaid seni, kuni