Suured veed. Arne Dahl

pildituks,” ütles Holm kibedalt.

      „Nii et sinu ja Dag Lundmarki vahel ei ole enam mingit sidet?” küsis Grundström.

      „Ei,” vastas Holm ja kruttis sõrmust.

      „Sel juhul ma ei näe, et oleks mingi formaalne huvide konflikt. Peale selle tahan ma väita järgmist. Sa võid võtta seda nagu eksamit. Umbes niisugune saab olema teie elu sisekontrolli uurijana, siin on see lihtsalt äärmuseni viidud. Me uurime endataolisi inimesi, inimesi, kellega meil on ilmselt otsene või kaudne side, inimesi, kelle nahka meil ei ole üldsegi raske ennast panna. Hjelm, võib öelda, et me vaatame kogu aeg oma südamesse.”

      Grundström pidas vahet ja jätkas:

      „Noh, mida te ütlete?”

      „Minu jaoks on kõik täitsa rahulik,” vastas Hjelm.

      Ja Kerstin Holm noogutas napilt.

      „Olgu,” ütles ta. „Me proovime.”

      Pisikeses pugerikus valitses natuke aega vaikus. Hjelm nentis, et õhku on ilmunud higilehka. Kaenlaaluse higi. Külma higi.

      Siis lausus Hultin:

      „Ainult üks asi. Mida me ülejäänud juhtumiga teeme? Kas ma võin kasutada A-rühma liikmeid politseinike ja aafriklaste ülekuulamiseks?”

      „Seda ma lootsin,” noogutas Grundström.

      Hultin noogutas üheainsa korra kergelt ja rahulolevalt ning pööras pilgu piilupeeglile.

      Grundström andis kerge käeliigutusega mõlemale kriminaalinspektorile märku ja nood läksid koridori. Siis astus ta Hultini kõrvale ja vaatas ülekuulamisruumi.

      „Nüüd saame näha, kuidas ta reageerib,” sõnas ta.

      Aeg läks. Tõenäoliselt olid Paul ja Kerstin natukeseks koridori jäänud, omavahel kokku rääkinud ja paberitesse vaadanud. Möödus paar minutit. Siis avanes uks. Dag Lundmarki pilk pöördus sinnapoole. Hjelm astus sisse. Pilk muutus teravamaks. Siis sisenes Kerstin Holm. Ja Lundmarki pilgus süttis kummaline säde.

      „Ma tahaksin teada, kuidas selle sidemega ikka on,” ütles Jan-Olov Hultin ja silmitses Kerstini pingul selga.

      Naise käsi keerutas sõrmust ringiratast.

      5

      RÕÕMUS MUST NÄGU ekraanil ütles Jorge Chavezile tere. Ühest teisest maailmast. Kirjutuslaua ääres istus kaks kogukat kuju ja vaatas kadunukesele otsa. Või kui pisut varjundirikkam olla, siis kunagi erakordselt turske mees, kes oli peenemaks jäänud, ja kunagi õbluke naine, kelle ümbermõõt järjepidevalt kasvas. Üks kuivas kokku ja teine paisus. Ja kui veel natuke täpsustada, siis üks kroonist loobunud Mr Sweden, kes pärjati kunagi Rootsi kogukaima politseiniku tiitliga ja on praegu ka sellest positsioonist loobunud, ning Chavezi enda blond abikaasa. Või kui loriajamine jätta, siis: Gunnar Nyberg ja Sara Svenhagen. Ja Winston Modisane.

      Ja üks neist oli surnud. Napilt kakskümmend tundi tagasi.

      See ei olnud see naine, keda Chavez põgusalt suudles ja tema kõhtu silitas. See ei olnud ka see mees, kes Modisanelt pilku pööramata ütles:

      „Kui kaua te oma arust seda veel varjata saate?”

      Vaid see oli Winston Modisane.

      Kes oli surnud.

      Ja nemad tahtsid teada, miks.

      Aga ennekõike tahtis Jorge Chavez teada, kas ta ikka kuulis õigesti. Nimelt ei uskunud ta oma kõrvu.

      „Mis asja varjata?” küsis ta kooskõlas abikaasade praeguseks ilmselt murtud lubadusega.

      „Ära räägi lollusi ja istu maha,” ütles Gunnar Nyberg.

      Jorge Chavez heitis oma rasedale naisele pahase pilgu. Ja istus.

      „Muide, palju õnne,” jätkas Nyberg talle otsa vaatamata. „Selge plikakõht.”

      Chavez silmitses imeväikest kumerust oma naise kõhul ja kibrutas kulmu. Plikakõht?

      Sara Svenhagen võttis ta käe ja ütles:

      „Ega seda vist enam kuigi kaua varjata saa. Kerstin nägi ka.”

      „Mul on kumbagi üks olnud,” jätkas Nyberg. „Usu mind, niisugune näeb plikakõht välja. Tüdrukud istuvad süles, poisse kantakse südame all.”

      „Mida see tähendab?” pahvatas Chavez hämmeldunult.