Suured veed. Arne Dahl

sellele, et need tulistati välja. Arv klapib.”

      „Okei… Mis on teine võimalus? Kui see ei olnud paanika?”

      „Et Lundmark oli lihtsalt liiga lähedal. Aafriklane taipas, et ta ei jõuaks eest ära joosta. Ta hoopis tulistas.”

      Söderstedt noogutas. Norlander silmitses teda. See käitumine oli talle tuttav. See oli vana Arto. Enne-Itaaliat-Arto. See Õige Arto.

      „Kuhu ta kukkus?” küsis See Õige Arto.

      „Sinna, kus sa seisad?”

      Arto Söderstedt vaatas igas suunas ringi. Ta seisis katuseserval, kuristikust lahutas teda madal, pealtnäha logisev piire. Mõne napi meetri kaugusel temast paremal oli tuletõrjeredeli ots. Sama palju meetreid temast vasakul viis pööninguuks tillukesse väljaulatuvasse ehitisse. Edasi oli vasakul suur katusepind.

      „Ja kus oli Modisane püstol?” küsis Söderstedt.

      „Kohe tema kõrval,” vastas Danielsson.

      „Ja kuhu pööninguuks viib?”

      „Panipaigast mööda ja trepist alla. Lifti kõrvale.”

      Söderstedt kõndis veel natuke ringi. Ta nuhutas õhku, otsekui õpiks olukorda tundma. Ta hõõrus sõrmeotsi vastamisi.

      „Ei,” lausus ta viimaks. „See asi ei klapi mitte.”

      Åke Danielsson jõllitas Viggo Norlanderile otsa, ilmselt lootes põlvkonnakaaslaselt vastust saada. Aga Norlander oli ainult pealtnäha põlvkonnakaaslane, ta oli äsjasündinud pisitütre isa ja tundis oma veidi noorema paarilise vastu suurt lugupidamist. Ei heitnud tema poole mingeid ptüi-on-nüüd-aga-alles-ajad pilke.

      „Mis asi see ei klapi?” küsis Åke Danielsson pahuralt.

      Arto Söderstedt uuris teda ingellikul pilgul.

      „Mul pole õrna aimugi,” vastas ta leebelt.

      1 Rootsis 1965–1974 ellu viidud elamuehitusprogrammi rahvapärane nimetus. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

      4

      HALLINEVA PEA JA heledate vuntsidega politseinik vaatas oma peegelpilti ja oli näha, et ta teab, mis selle taga on. Kamp teda vahtivaid sisekontrollibüroo uurijaid. Otse tema enda peas. Ja küllap võis tema muigest teatava annuse irooniat välja lugeda.

      Paul Hjelmile nähtu ei meeldinud. Liiga enesekindel. Liiga rahulik. Väga raske saab olema talle ligi pääseda.

      Kui see nüüd nende eesmärk oli.

      Kuigi tegelikult ei mõelnudki ta mitte niivõrd konstaabel Dag Lundmarki peale. Ta mõtles rohkem selle põhjuse peale, miks ta teda vaatas.

      Ja põhjus seisis pisikeses toapugerikus tema kõrval. Põhjus paistis täiesti rahulik.

      Hjelm oli tõepoolest lootnud, et tal ei ole vaja enam kunagi Niklas Grundströmiga kohtuda. Pärast Hallundas toimunud tulistamisega seotud traumaatilisi sündmusi oli ta temaga üheainsal korral kokku juhtunud. See oli umbes aasta aega tagasi seoses teise tulistamisega ühes Skövde hotellitoas. Pärast kätte haavata saamist oli Hjelm Skövde keskhaiglas. See kohtumine oli möödunud ilma igasuguste probleemideta. Otsekui parandanuks Grundström oma ametialaseid oskusi. Ja kohe pärast seda saigi temast kogu sisekontrollibüroo ülem. Ehtne karjerist. Aga sugugi mitte asjatundmatu. Temas oli mingi selge, häirimatu, emotsionaalselt täiesti neutraalne tõhusus.

      Niklas Grundström oleks võinud ükskõik missuguse režiimi heaks töötada. See ta vastumeelseks muutiski.

      Ja ta ei oleks elu seeski Paul Hjelmilt abi palunud, kui asjal mingit tagamõtet ei oleks olnud.

      Ja ta otsis Dag Lundmarki priskevõitu, raskusjõust tugevasti mõjutatud näojoontest pigem seda tagamõtet.

      Aga Kerstin? Mis temaga lahti on? Ta oli näost täiesti valge ja käitus üldse kummaliselt. Tema pilk oli ainiti suunatud tollele täidlasele vuntsidega mehele, kes istus üksinda ülekuulamisruumis ja silmitses neid, ilma et oleks neid näinud.

      Hjelm ei osanud seda päriselt kokku viia.

      Ta sai aru, et peaks oskama seda kokku viia, aga ei õnnestunud. Grundström segas teda. Grundströmi tagamõtted. Kuhu on jäänud vana hea, täiesti eelarvamustevaba politseitöö? Niisugune, mille mõte oli otsida tõtt ja ainult tõtt?

      Jan-Olov Hultini näost mingit vastust otsida oli lootusetu nagu ikka. Vana lihtsalt heitis piilupeegli poole mõistatuslikke pilke.

      Kogu olukord oli väga närviline.

      Ta piilus taas Kerstini poole. A-rühma viimaste suurte juhtumite lõpuks olid nende ajud üheks saanud. Nad mõtlesid ühtesid ja samu mõtteid. Ja nüüd? Ei, Kerstin oli täiesti ligipääsmatu.

      Mille peale ta küll mõtleb?

      Paul sai üsna kohe vastuse.

      „Ei,” sõnas Kerstin Holm. „Mina seda ei tee.”

      „Mida?” hüüatas Hjelm.

      Hultin ja Grundström silmitsesid Kerstin Holmi kumbki omamoodi ükskõikselt. Nad olid kummaliselt kokkusobimatud.

      „See ei ole palve,” ütles Hultin. „See on käsk.”

      „See on huvide konflikt,” sõnas Holm. „Ma ei saa Lundmarki üle kuulata. Me olime kihlatud. Ma kannan siiani tema kihlasõrmust.”

      „Oh kurat,” ütles Paul Hjelm. „Tema?”

      Nüüd olid kolm pilku hoopis temale suunatud.

      „Jah,” lausus Kerstin Holm kurva näoga. „Tema.”

      Ja Hjelmi vaimusilmas vilksatas lähedase usalduse hetk. Kuidas Kerstin oli rääkinud Göteborgi kolleegist, kes teda ööde viisi harjumuspäraselt ja mõtlematult oli vägistanud. Tema pilk pöördus piilupeeglile ja priskele vuntsidega mehele. Ja pildid ei sobinud kokku.

      Pildid ei sobinud kokku.

      Kerstin ja see seal? Ei.

      Kuid ajad muutuvad ja meie koos nendega.

      Nüüd oli pisikeses toapugerikus veel ainult üks ilmetu pilk, ja see oli Jan-Olov Hultini oma. Grundström näis rohkem pead murdvat. Ilmselt mõtles ta 1) infolünkadele sisekontrollibüroo arhiivis ja 2) logistiliste meetmete paketile.

      Teisisõnu mõtles ta sellele, kuidas kurat ta sai selle asja maha magada ja mida paganat sellega nüüd peale hakata.

      Kõigi eelduste kohaselt oli ta juba otsusele jõudnud, kui ütles:

      „Mul ei ole vaja teie abi.”

      Natuke aega valitses pugerikus vaikus. Isegi Hultin kortsutas kulmu. Grundström jätkas:

      „Mul on vaja operatiivjuhti.”

      Hjelm heitis pilgu Dag Lundmarki poole. Too muigas kõveralt, otsekui kuuleks ta täpselt, mis pugerikus toimub. Seda odavat farssi.

      „Sul on vaja operatiivjuhti,” ütles Hjelm külmalt, keeras ringi ja osutas Hultinile. „Ja sina oled järelikult sellega nõus?”

      „Jah,” vastas Hultin. „Ma andsin ka soovitusi.”

      Grundström sõnas:

      „Jutt on sisekontrollibüroo Stockholmi osakonna juhtivkomissari ametikohast. Stockholmi sisekontrolli ülem. Kuupalk umbes kakskümmend tuhat suurem kui teil praegu. Võib-olla natuke rohkem.”

      „Koht on ette nähtud ühele teist kahest,” ütles Hultin.

      Hjelm ja Holm vaatasid teda. Siis vaatasid nad teineteisele otsa. Mõnes muus olukorras oleksid nad naerma hakanud. Kui Dag Lundmark ei oleks teisel pool peeglit istunud.

      „Me võime selle kahasse võtta,” ütles Hjelm.

      Grundström silmitses teda. Veidikese kaalutlemise järel ütles ta:

      „Hjelm, ilmselt elab kusagil selle hooletu pealispinna all ikkagi üks väike karjerist. Kellel ei oleks midagi selle