Suured veed. Arne Dahl

ei klappinud. Trapist alla keerlev roosipunane vesi tuli kusagilt mujalt. Ta piilus oma vasaku käe sõrme ja sealt jooksiski väike punane nire, mis aina enam värvi kaotades lurinal äravooluavasse kadus.

      Kui kaua ta peab oma vähest otsustusvõimet meelde tuletama? See oli nagu pikaleveninud ja pisut tobe karistus. Häbi kui karistus.

      Ta püüdis sõrmust ettevaatlikult ära võtta. See ei istunudki tegelikult kuigi tihkelt, ent iga katse seda ära tõmmata lõikas nagu noaga.

      Viimaks tüdines ta sellest pusimisest ära ja tõmbas hoopis jõuga. Parem lühike terav valu kui pikalt tuikamine.

      Ta sai imepisikesest punasest liistakust kinni ja tiris selle naha seest välja. Purskus miniatuurne verejuga.

      Nagu tilluke jääminek.

      Tema pilk langes sõrmusele. Graveeringule. Ta ei olnud seda hulk aega näinud.

      „Armastust ei suuda kustutada suured veed.”

      Ja siis nägi ta vaimusilmas taas meest roosipunases restoranis põlvitamas. Dag. Dag Lundmark. Ja sõnad olid järsku nii selged.

      „Pane mind kui pitseri-märki oma südame peale, kui pitseri-märki oma käsivarre peale. Sest armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm nagu surmavald. Selle lõõsk on tulelõõsk, selle leegid Issanda leegid. Armastust ei suuda kustutada suured veed ega uputada jõed. Kui keegi annaks armastuse eest kõik oma koja vara, oleks ta tõesti naeruväärne.”

      Ülemlaul.

      Dag…

      Ta sulges silmad Aja kulg. Kõik, mis pärast seda juhtus…

      Aga siis, just siis oli see olnud vastupandamatu. Mehel olid sõnad peas nagu vesi. Ta põlvitas tolles roosipunases restoranis ja oli vaevunud seda kõike tegema. Tema pärast. Armastuse pärast. Pikk ja keeruline tsitaat, graveeringuga sõrmus, punased roosid, põlv linnaosakõrtsi põrandal. Raske unustada. Võimatu mälust kustutada.

      Ja nüüd? Miks nüüd? Mingi juhmaka Porsche pärast? Vaevalt.

      Ta raputas pead ja pistis sõrmuse sõrme tagasi.

      Nagu plaastri. Haava peale.

      Seejärel kuivatas ta ennast ja pani riidesse. Aeg ei andnud armu. Ta jääb operatsioonide juhtimise keskusse – tollesse täiesti vale nimega loenguruumi, kus A-rühm tavaliselt oma hommikusi koosolekuid pidas – mitu minutit hiljaks.

      Ta kiirustas jooksujalu mööda koridore, lippas treppidest üles ja jõudis kindlale pinnale. A-rühma valdustesse. Operatsioonide juhtimise keskuse uks oli paokil. Ukse taga seisis tuttav kuju ja osutas olematule kellale oma käerandmel.

      Tobe žest.

      Eriti Paul Hjelmi puhul, kellel ei olnud vist terve elu jooksul korras kella randmel olnud.

      Paul hõõrus oma ootamatult korralikult raseeritud lõuga. Otsekui teadnuks ta, mis ees ootab. Otsekui oleks ta siseinfot saanud.

      See nadikael.

      Kuigi seda mõtles Kerstin alles minut aega hiljem.

      „Me peame Hultini kabinetti minema,” ütles Paul.

      „Kes „meie”?” küsis Kerstin.

      „Sina ja mina,” vastas Paul.

      „Kui armas,” sõnas Kerstin.

      „Eks ole?” ütles Paul.

      „Aga teised?” küsis Kerstin.

      „Nemad mitte,” vastas mees.

      Lugu oli teisisõnu päris mage.

      Nad sammusid kriminaalkomissar Jan-Olov Hultini ukse poole. See oli kinni. Nad koputasid.

      Ja astusid sisse.

      Hultin istus oma kirjutuslaua taga ja nägi välja nagu ikka. Kõik muu oleks olnud šokeerivalt väljaspool mõistlikkuse piire. Mis tavapärasest erines, oli see, et ruumis oli veel keegi.

      Jan-Olov Hultini kabinetis oli harva veel keegi peale Jan-Olov Hultini. Ja need, kes seal olid, olid põhimõtteliselt alati A-rühma liikmed. Või pisut vähem oodatuna Waldemar Mörner – A-rühma formaalne ülem ja kojanarr.

      Kirjutuslaua kõrval seisev range olekuga mees ei kuulunud kumbagi nimetatud kategooriasse. Ta oli Pauli ja Kerstiniga umbes ühevanune, võib-olla üle neljakümne, aga tal oli see, mida nendel ei olnud – ja nad teadsid, et neil seda ei ole. Autoriteetne pilk.

      Ja muidugi tume ülikond.

      Kerstin heitis pilgu Paulile. Too seisis nagu kivikuju.

      Hultin näppis oma nina. Kuna see oli üpris kopsakas, võttis asi hea tüki aega. Kui see projekt lõpule jõudis, ütles ta ükskõiksel toonil:

      „Paul, sa ju tunned komissar Niklas Grundströmi?”

      Niklas Grundström ulatas käe, Paul Hjelm vastas samaga, kuigi ilmse vastumeelsusega, Kerstin sirutas oma käe. Ta tundis ennast pisut tõrjutuna.

      „Niklas Grundström juhib praegu sisekontrollibürood,” jätkas Hultin.

      „Ma arvasin, et nii läheb,” sõnas Paul Hjelm.

      „Tal on teie abi vaja.”

      Siis hakkas Kerstinil koitma. Aegade algus. Pauli süüdistati reeglite rikkumises seoses ühe Hallundas toimunud pantvangistamise juhtumiga. See, kes teda süüdistas, oli Niklas Grundström. Ja see, kes ta ära päästis – Jan-Olov Hultin.

      „Abi?” küsis Paul Hjelm skeptiliselt. „Kas ta tahab meie abi?”

      „Küllap sa võid otse tema poole pöörduda,” mühatas Hultin.

      Grundström äigas käega läbi oma heledate juuste ja Paul Hjelm mõtles rahulolevalt, et need on kahtlaselt hõredaks jäänud.

      Kerstin Holm igatahes arvas nii.

      Grundström köhatas ja lausus:

      „Kas te tänaseid pealkirju olete lugenud?”

      Kerstin ohkas. Jaa-jah. Sellest ta ei pääse.

      „Mis juhtus?” küsis Hjelm lühidalt.

      „Me ei tea kindlalt,” vastas Grundström. „Loodame, et teie uurite selle meie jaoks välja.”

      „Personalinappus?”

      „Ta keeldub sisekontrolli omadega rääkimast.”

      „See pole teid küll kunagi takistanud.”

      Niklas Grundström pidas väikese pausi ja lehitses sihitult mingit paberipatakat.

      „Pärast minu ametisse asumist,” ütles ta, „oleme püüdnud uut strateegiat juurutada. Teate küll, et kaasusi on rohkem kui eales varem ja selles olukorras peame suutma toimivat töösuhet hoida. Terve sisekontrollibüroo olemasolu on küsimärgi alla pandud. Süüdistatavad politseinikud nõuavad üha sagedamini sõltumatut uurimist nagu Osmo Vallo juhtumi puhul. Siis on tunduvalt raskem politseinik olla kui praegu. Ja nüüdki on juba küllalt raske. Ma olen tahtnud meievahelisi jäikasid vaheseinu maha lõhkuda. Sellepärast mul ongi abi vaja. Teie abi.”

      Paul ja Kerstin vahetasid pilke.

      Usutav? Tjah, ilmselt küll. Aga vaevalt et täielikult.

      „Miks just meie abi?” küsis Kerstin Holm.

      Niklas Grundström ohkas sügavalt ja neelas kibeda pilli alla:

      „Sest räägitakse, et teie olete parimad.”

      „Milles me siis parimad oleme?” küsis Paul, et näha, kuidas veel üks pill kurgust alla läheb.

      „Parimad ülekuulajad. Kas oled nüüd rahul?”

      „Üsnagi,” vastas Paul ja hakkas tasakesi itsitama.

      Kerstin sekkus:

      „Räägi.”

      Grundström võttis mingi paberi, millele ta edasise jutu käigus kordagi pilku ei heitnud.

      „Eile õhtupoolikul