Meeleparanduseta. Mait Vaik

märkimisväärselt jahedamaks. Kurat küll, mõtles ta vahel, kas siis tõesti, kui sul äkki hästi läheb, ei ole sa enam teatud inimeste jaoks vastuvõetav?

      Aga pidi endale tunnistama, et tänu nendele rahasüstidele toimusid temas endaski, ka ühiskondlikus plaanis, teatud variatsioonid, alustades sellest, et mõnikord hoidis ta lihtsalt suu kinni. Loomulikult oli esmane põhjus ikkagi ühiskondlik tunnustus (tänu nendele tühistele kirjutistele, mida ta kuidagi ja tänaseni tõsiselt ei võtnud), aga juureldes asja nüüd Nepali haiguse valguses, siis ka rahaline iseseisvumine aitas võõrandumisele varjatult kaasa. Sellest murdelisest aastast alates ei pidanud ta enam otsima või liituma teatud seltskondadega puhtmateriaalsest kasust. Et eelmine lause nii kohutav ei tunduks, siis tuleb seda protsessi natuke pikemalt ja sügavamalt vaadelda.

      Esiteks hoidus ta nüüd koosviibimistest, mis tundusid igavad või pooligavad, kuid kuhu varasematel aegadel maandus sest: a) tal polnud nagunii midagi targemat teha, b) tal oli pooleli alkoholitsükkel, nappis raha ja üritusel oli võimalik korraldajatekülaliste sabas liugu lasta, c) seltskonnas liikus ka inimesi, kellelt otseselt laenata.

      Järeldavalt. Ta võis nüüd ise oma seltskonda ja sõpru valida, ei oodanud külla õllepurgi lootuses suvalisi kambajõmme ega sättinud ennast ka ise kusagile „poolikule“ olengule.

      Teiseks. Pühendame sellele lausa eraldi punkti, kuna pealtnäha täiesti kõrvaline, oli ometigi paljude pikkade seikluste ja tihti piinlike molutamiste üks algpõhjustest. Niisiis, teiseks oli tal nüüd alati võimalus lahkuda. Tellida lihtsalt takso ja reipalt minema sõita, tee pealt ise ja puht ainuisikuliselt alkoholi osta (kui selleks vajadus tekkis) või liituda mõne teise ja „huvitavama“ olenguga.

      Kogu rumalalt asine tõik oli endale muidugi pisut alandav tunnistada, aga Nepali haigus aitas tugevalt kaasa või vähemalt ei kriipsutanud teatud mõtteid ja sähvatusi kohe maha, kuna need olid liiga „lapsikud“ või „tühised“ või „juuretasandil“ selle halvimas tähenduses. Terviku mõttes ei puuduta see siiski antud jutustust ja oli vaid kõrvalepõige, andes pildi, millist elu meie peategelane eelnevalt elas, enne stipendiumi, spordiennustust ja lõpuks siis kummalist Nepali haigust.

      Ometi ei arvanud ta ealeski, et peaks stipendiumi valguses ka tegelikult mingisuguse loometööga rabelema, aga… Ja taas tänu iseseisvumisele, ajale, mis kulus eelnevalt raha hankimiseks ja võlgadele mõtlemiseks, tuli see ometi mõnikord ja täiesti seosetult päevakorda. Ja kirjutaski midagi. Veel mõned artiklid, eessõna tollele reisikirjale, ja uskuda või mitte, kuna viimane leidis kajastamist mitmetes kultuuriväljaannetes, tekitas diskussiooni, otsustas piinlikkust tundes koguni reisikirjas kirjeldatava riigi, ühiskonna ja kultuuriga ka vahetult tutvuda. Nii sattuski Aasiasse rändama, algselt vastu tahtmist ja isegi teatud vastikustundega, kuid piisavalt kaua, et jõudis sealse eluoluga koguni harjuda. Ja saigi putukalt hammustada.

      Kaks nädalat oli ta kodumaal olnud ja eile siis helistas sõbrast kunstnik ja küsis talt, mida ta tema uuest näitusest arvab. Selles polnuks midagi nii imelikku (tegelikult siiski), kui mitte helistaja toon… Milline siis… Raske sõnadesse panna, kuid keegi ei oodanuks talt veel paar aastat tagasi mingisugust arvamust, kõige vähem kunstinäituse kohta ja veel küsides. Õnneks oli Nepali haigus see, mis ei lasknud elu suhtes enam liiga kriitiline olla, ei lubanud pikemalt peatuda. Jah, hetkemõte, esimesed emotsioonid, mis helistaja tekitas, need ujusid mingist vanast rasvast veel pinnale, aga ei pidurdunud. Korraks mõtles, et kas ma olen nüüd mingi kultuuriministri nõunik või? Nimelt kultuuriministri või ministeeriumi ja mitte kunstikriitik (keda ta ju ei olnud), täpselt sellisena oligi sõbra toon teda ehmatanud. Nagu tema arvamusest sõltuks midagi. (Tagasihoidlikkusest ei hakanud ta seda endale ometi tunnistama.)