Meeleparanduseta. Mait Vaik

juba selline, et mitte veel päris rauk, aga hakkasime juba kivistuma või tegime veel oma viimaseid, koomilisi tõmblusi. See rahustas mind millegipärast maha (millest?) ja jälle tekkis paus, aastad, kus ma talle enam ei mõelnud.

      Aga kord sattusin mingis asjus saarele, teadsin, kus pesitseb, võtsin ennast kokku ja sõitsin… Sõitsin külla. Kuid hoovile keerates ei olnud kedagi kodus. Ja ma tulin autost välja, nägin, et siin elatakse, laste mängukannid vedelesid pöetud murul, kõik oli korras ja hoolitsetud, majalahmakas, laut ja kõrvalhooned. Ja saun ning tiik selle taga, suur tiik, paadiga. Lambad.

      Seisin ja mõtlesin… Ei tea täpselt, aga seda, et kui ma nüüd siia jõudsin, siis see tulek ei olnudki nii väga läbisõit, nagu veel hetk tagasi endale valetada üritasin, ja teadmata ometi, mida, et mida ma siis tegelikult lootsin või tahtsin… Ja kogu nähtu mitte ei rõõmustanud, aga masendas millegipärast, mingil veidral viisil… Murutraktor.

      Koer lõugas majas ja võinuksin ju oodata, aga keerasin ennast kohe minekule. Mõeldes, et nad on kas poes või rannas, ja palusin, et me tee peal, sellel metsateel kokku ei põrkaks.

      Ta ei olnud postitanud oma perest ainsatki lauset ega pilti, seda ei osanud isegi aimata… Et tal lapsed on. Kui need olid ikka tema omad, selgus, et olid, koguni kolm.

      Aga mina arvasin, et mingi kanavarvastel kuut, ja kui inimene ei ole jälle jooma hakanud, siis tegeleb nõidumisega, energiasambad, püha tamm, känd, mille peal taldrikut keerutada, ja vitsad ja muu jama… Kuradi kord valitses.

      Muidugi olin ma rahul, ei saanud viriseda, sellisest elust ju olingi unistanud, vähemalt aastat kümme tagasi, kuid just viimasel ajal mõelnud vargsi ja hüplikult tulevikule, sellisele, mida treeningukaaslane nüüd nii vaikselt ja märkamatult teostada oli suutnud, kodule väljaspool linna. Elukaaslane oleks selle välja naernud, minust aastaid noorem ja veel karjääri alguses, kuskil ministeeriumis trepiastmeid ja liftinuppe nühkimas, unistades võibolla üldse välislähetusest, ja pigem oli see päevakorras, mitte et mina oleksin siin ühist tulevikku planeerinud. Olles juba ette pagasi rollis. Ja kuna meil lapsi ei olnud, siis see läbihüpe sõbra maakodust tõi selle alasti nähtavale. Tekkis võrdlus, et nii me ju elamegi, enamus sõbrad ja tuttavad, meie põlvkond, mingisugust abstraktset kooselu, kuna see lihtsalt sobib. Antud hetke… Ja teadsin täie selgusega (ja mis mind üldse ei häirinud), et kui ma peaksin punnima hakkama, siis lähme lihtsalt lahku – isegi sõbralikult ja päevapealt. Et noh…

      Seisin linna väikesel keskväljakul, mõned aastad hiljem, purskkaevu ees, vaatasin tuvisid ja möödujaid, taamal teada-tuntud kõrts alkohoolikutest kultuurieliidiga, keskpäev ja suitsetasin.

      Kaks ööd olin arvuti taga inimese jälgi ajanud, isegi helistanud ühistele sõpradele, ja vastaski tõele, kindlasti mitte nii roosiline, nagu tahtmatult ette kujutasin, aga arvestades seda lambatalu, siis miks ka mitte. Aasiasse oli kolinud ja omas nüüd restoraniketti, jah, selles polnud küll kahtlust… Neli söögikohta ja hotell…

      Ise ootasin töövestlust, olin käinud kõrvalolevas viisakamas kõrtsis kui see kunstiinimeste urgas käsi pesemas ja kraan pani sellise puraka, et püksid nägid välja täpselt, nagu oleksin ennast täis kusnud. Seda ootasingi, et ära kuivaksid.

      Oligi Aasiasse kolinud, kuulsin sellest juhuslikult, ei tahtnud muidugi uskuda, aga jälitustöö kinnitas ja miskipärast ka masendas, polnud põhjust endale valetada, ma olin selle maamehest trennikaaslase enda jaoks juba hädaga paika pannud. Et olgu siis… Ja nüüd selline pööre. Pilt oli seekord üleval, perekonnast, sama tüdruk, kellega mõned korrad juba aastakümneid tagasi minu juurest läbi astus, siis, kui ma veel südalinnas punkrit pidasin või kuidas seda nimetada. Mäletamist mööda oli tüdruk selline idioot, rääkida ta küll ei osanud, ainult inguda, ja see, et nad siiani koos püsisid, tundus mulle kõikidest asjadest kõige võimatum. Et ma ikka mitu korda kontrollisin. Polnud isegi suuremat muutunud, arvestades ka elu terviklikult ja mitte ainult aastaid ajalises tähenduses. Et kuidas selline on selle kõik välja kannatanud… Parmustumine, siis maailmapäästmine, siis heinategu ja lambavill, kolm last ja lõpuks kuhugile Aasiasse maamiinide keskele malaariat põdema… Ja endal – kui lift ei tööta, ei suuda isegi prügikotti trepist alla tassida.

      Keegi pumpas aku pealt väikese kompressoriga džiibi esiratast, naised, kes möödusid, olid sügiseselt alariietatud, külmetasid silmnähtavalt, kuigi ei olnud isegi tuuline. Ikka ilu nimel ja tervist ohvriks tuues. Mõtlesin, et mida kuradit üldse, ja kuidas tööandjale mu sotsiaalmeedias tehtud postitused mõjuvad, seda mõtlesin ka. Paar pilti jätsid kahtlase mulje… Ma ei viitsinud enam mõelda. Ootasin, millal püksid ära kuivavad, isegi istuda ei saanud, ja ometigi oli kõikjal, kui taevasse vaadata – ja mida ma ei teinud –, siiski lõputu jaatus.

      Nepali haigus

      Grafomaaniline elevandindus

      Kaks nädalat tagasi oli ta saabunud Bhutanist, väikesest ja kummalisest kuningriigist, kuhu turistid väidetavalt suuremat ei pääsenud. Veidral kombel ei olnud temal küll mingeid probleeme viisade ja muu paberimajandusega. Oli jõudnud talve hakul tagasi koju, siia põhjamaa teise väikeriiki, kus temast kurat teab miks ja üldse oli saanud titiririi (see on see haigus, mille ta Nepalis sai, eelmisel aastal ja mitte sellelt reisilt) kohalikus kultuurikihis ja ilma seda üldse soovimata – usundiloolane või religioonifilosoof või lihtsalt tähtis mees. Ilma et ta tõepoolest oleks teinud rohkem, kui lihtsalt kirjutanud mõned artiklid ja ühe sissejuhatuse reisikirjale (mida peeti märkimisväärselt paremaks kui raamatut ennast) ja olnud mingi näituse kuraatoriks, millele ta isegi vaatamata gripiepideemiale ja nohule, mida siis põdes (see ei puutu asjasse), galeriipinna leidis, ja aidanud Nepali munkadel kohalikus pealinnas oma tööd üles riputada. Munkade näitus tuuritas (üldse mitte tänu temale) läbi terve Euroopa, sai palju vastukaja ja nagu need asjad lähevad…

      Nepali haigus kõige põhjuseks. Putukahammustus, keda või mida sealsed kohalikud mungad pühaks pidasid, haruldus (kuigi ta kahtles selles), mille ladinakeelne nimetus (selle putuka ja mitte haiguse, millel ei olnudki veel diagnoosi – vähemalt mitte läänemaailmas), nii palju kui tal õnnestus välja uurida, sisaldas sõna (kogu nimi oma keerukuses ei jäänudki meelde) specula, maakeeli (alates paremast otsast) sügavat mõtisklust, usulist mõtisklust, keskendumist, ja lõppes nõukogude aja ehk lihtsalt spekulandiga.

      Kõige põnevuse tipuks (tegelikult siis igavuse) hakkasid juhtuma asjad, mida võis ka halva tahtmise juures pidada süstematiseerituks või plaanipäraseks. Mitte segamini ajada korrapärasusega, kuigi ka viimane andis endast mõnikord, hästi vaadates, märku. Aga seda siis juba hea tahtmise juures.

      Nepali haigust kõrvale heites ja laused lühikesed hoides (vaevalt see õnnestub) toimusid siis paari aasta vältel järgmised iseeneslikud juhtumised ja muutused. Paar aastat tagasi keskpäeval ärgates (nagu tal tavaks oli), avas ta arvuti, kus meelespeasildil tilbendas kiri, et viimane aeg on küsida miski stipendium. Ta oli avaldanud mõned poolteaduslikud mõtisklused nüüdismaailma allakäigust (millest siis veel ja suva, mida need sisaldasid) ning leidis, et võiks selle valguses kuskilt ametkonnast raha lunida. Nii see soov siis üles sai märgitud, tegelikult ilma igasuguste edaspidiste kavatsusteta. Kuid sellel pärastlõunal ärgates ja täiesti veel ilma Nepali õnnistuseta otsustas Ulof talle väga mitteomaselt asja ära vormistada ja taotluse teele saata. Sest isegi ID-kaart oli mingil põhjusel lugejas valmis.

      Eesmärgilahtrisse kirjutas „Loomingulise inspiratsiooni ammutamine“.

      Kaks kuud hiljem tuligi vastus – täiesti positiivne.

      Selles poleks midagi NII üllatavat, ikka võis keegi näpuka teha, võibolla aeti ta segamini, võibolla lõi välja kellegi otsustaja isiklik sümpaatia, kuid lõpuks vist jäigi ainult viimane – sest – stipendiumi suurus, mida taotles, oli naeruväärselt suur (ta tegi ju ainult nalja), ületades kordades vanade korüfeede palveid, millest piisas enamasti poolaasta õlle- ja suitsurahaks (ikka ametkonna pihta käib see viimane ja mitte küsijate).

      Nii pani ta selle oma murrangulise elumuutuse (või -muutuste) piiritulbaks. Sest asjalood jätkusid ja lisaks eelnenule võitis paar kuud hiljem spordiennustusega ning loobus päevapealt teenistusest, mis teda aastaid elus hoidis, ehk suhteliselt