Meeleparanduseta. Mait Vaik

ection>

      Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital Toimetaja: Tiia Valdre Esikaane pilt: Alo Aarsalu Kaanekujundus: Erkki Juhandi Tänud: Ivo Dobkevitsch, Viljo Roolaht, lähedased ja sõbrad Kõik õigused Mait Vaik Trükitud: Pakett Väljaandja: Puiestee, 2016 ISBN 978-9949-81-111-3 ISBN 978-9949-7282-1-3 (epub)

      Kadedus

      Paljust, millest ma siin kirjutan, et olen neile mõelnud hiljem, siis selle „hiljema“ all pean silmas ikka jutustuse praegust lõppu, seda lugeja lõppu, mis ei ole ju veel tegelikult sugugi lõppenud, vaid kestab. Seniks, kuni me veel elus oleme. Aga praeguses, selles tänases hakkasin oma mõtteid sõnadesse panema, tundsin korraga vajadust püüda jõuda selgusele, ja kõik, mis oli enne vastuvõetav ka lihtsalt aimuna ja kuskil hõljuvate eelduste ja järeldustena, mõistsin, et mu tunnetus on mind petnud, korduvalt, ja et ma üha vähem inimesest aru saan. Tegelikult võibolla üldse elust. Vähemalt selles, mis puudutab mind ennast, kuigi ikka võrrelduna kellegi teisega. Vaevalt see enam midagi muudab, kuigi ma ei ole selleski veendunud. Ärge olge kärsitud, nagu on kirjutatud, ja nii vähe, kui me sellest soovitusest ja lubadusest õppust võtame…

      Me kuulusime mõlemad koondisesse, mina kompleks- ja tema vabaujujana, võrreldamatud (juba alguses), tema oli Eesti tipp, meister, rekordiomanik ja mina hulpisin kuskil paremate puudumisel. Vanamoodsa nimega Andres, oli ta tulnud rahvusvahelistel tiitlivõistlustel esikümnesse ja loodeti tõesti, et võib ka medalile tulla, ei tea, kas treener uskus, aga igal juhul mängis seda kaasa, arvan (ja see on taas küsimus, milles ma nüüd kahtlema olen hakanud), et teadis küll, et rohkemaks pole ta suuteline, kuigi teeb vist siiani nägu, et kui pingutanuks, siis kindlasti… Et treener siis mängis seda mängu kaasa (arvan nüüd), esiteks, et alaliidust ja sponsoritelt toetust saada, ja siis, kui midagi välja ei tulnud, siis vabandas (aga mitte ka väga), et inimeses polnud lihtsalt sisu, seda tippsportlasele nii möödapääsmatut püsivust. Olen selleski kahtlema hakanud… Võibolla ikkagi oli ja meie hinnangud, et kui palju ta toona tööd tegi ja kui andekas oli, need põhinesid siiski rohkem isiklikul, sellel, et ta inimesena ei olnud kuigi meeldiv või haaratav…

      Mina ei pidanud teda kindlasti mingiks sõbraks. Aga ei tõuganud ka ära, oli ta ju ikkagi koondise lipulaev, täht, ainus ujuja, keda võis kohata ka ajakirjade esikaantel ja seltskonnakroonikas. Ilus poiss, ahtrasõnaline ja tõeliste tulemustega, tüdrukute lemmik ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Aga see, et ta minusugust üldse märkas või minuga miskit suhtlust otsis, arvasin toona, et see tuli… Tegelikult ei arvanud üldse midagi… Mõtlesin küll juba tookord, me oleme liiga erinevad, ja ma pidin seda endalt küllap ka juba toona küsima. Täpselt ei mäleta, kuid leidsin ilmselt põhjusteks, et tegime mõnikord keelatud aineid, mitte soorituse parandamiseks, aga lõbu pärast, ja et üürisin südalinnas korterit ja sealt oli lihtne läbi astuda. Inimesed ikka kogunesid, kuigi Andres ei olnud kindlasti mu igapäevakülaline. Aga tagantjärgi ja mitte viimaste uudiste valguses, mitte nüüd, aga juba enne seda olin hakanud kahtlema, kui ta mulle meenus või kuskil, enamasti sotsiaalvõrgustikus, endast märku andis, et võibolla oli ka midagi muud, midagi, mida ma noorena ise märgata ei osanud, aga tema minu juures ehk hindas, seda, et ma ei olnud päris tüüpiline sportlane.

      Ma ei olnud jah sportlane, lugesin keskmisest rohkem ja ka sõpruskond ei koosnenud ainult lihasmassist, kes hommikul kell seitse basseini ja õhtul kell kümme magama heitsid.

      Ta oli siis sedasorti tüüp, kes endale kedagi väga lähedale ei lasknud, kahtlustan, et nendel aastatel isegi mitte iseennast. Et tutvuse alguses tegin kohe korrektuurid ära ja kuigi tähesära meelitas, siis ma isegi ei üritanud… Temaga kuidagi kambajõmmiks saada. Ja üldse ei ole piinlik tunnistada, et isegi vältisin, vältisin neid temapoolseid omamehelikkusi, kuniks vist leppisin. Ikka väikse kahtlusega hinges, kahtlusega, et ma olen talle ainult kuidagi kasulik. Sest selline ta juba oli, nägin seda kõrvalt, olukordi, kus ta kellegi ära pettis inimesele ikka täiesti teadlikult ja kindla eesmärgiga külje alla pugedes. Et siis võis ta ka pisut avameelsust teeselda ja sooja panna, aga lõppes see alati teadagi kuidas… Ega tal tegelikult sõpru ei olnudki. Vähemalt selliselt, nagu mina sõprusest aru saan. Aga tagasi tulles, siis üldse ei ole piinlik tunnistada, et me muidugi kadestasime teda, ja kadedusest võib mõnikord ju kasugi lõigata, aga mitte sellisest, kus sa kedagi imetled ja see sulle siis näkku sülitab. Ja sellega ma meie läbikäimise juures arvestasin.

      Ta oli selline tüüp, kes võis su jopetaskust kümneka võtta, ja kui see siis välja tuli, ta isegi ei eitanud seda, ei ajanud üldse tagasi, aga selle asemel, et inimene taolise käitumise pärast alla lasta (mida ju paljud südames soovisid), lõppes kõik ainult torisemise või pobinaga, kus nagu ohver oleks veel süüdi olnud, et ta oma süüdistustega lagedale tuli, tähendab taolisest pisiasjast numbri tegi. Ta muidugi maksis (siis kui vahele jäi, aga kui ei jäänud, siis vist ei maksnuks), kusagil ebamäärases tulevikus… Ja siis see vahepealne aeg ei tehtud sellest enam juttu, millegipärast ei tahtnud isegi kannatanu seda teemat käima tõmmata, kuigi oli tunne, et inimene, kelle taskust see raha võeti, et ka see oli valitud ja mitte juhuslik, mitte „väiklane“ kisakõri, järjepidev ahv, kes seda võlga igal võimalikul juhul meelde oleks tuletanud. Et millal sa mulle ära maksad.

      Aga kord laagris juhtus tõsisem asi, ühelt treenerilt läks rahakott, ja ma ei tea siiani. Ta oli siis tollel ööl saabunud, purjus, akna kaudu ühikasse roninud ja mõtlesin toona ja tegelikult tänaseni, et nii loll ta nüüd ka ei olnud. Ja see, kuidas ta järgmisel päeval pärast ennelõunast treeningut (vargusest kuulsime juba hommikul) riietusruumi tuli kellelegi pilku heitmata ja siis korraga meid kõiki haarates, meid, kes me olime ennast juba riidesse saanud ja osad söömagi jooksnud, treener oli ta siis ujumise lõppedes kõrvale kutsunud, nägin seda silmanurgast, ja see, kuidas ta meid siis korraga riietusruumis vaatas, kõiki, nagu me oleksime mingi lasteaed, ja tema… Ja kuigi ma ise ja veel mõned jäime mängust välja, kitumise osas, oleksin jäänud ka siis, kui kedagi teist poleks olnud, aga muidugi oli, tundsin ennast ikkagi süüdlasena. Ja päris ausalt, ei meenu küll, et keegi oleks seda või muid juhtumusi suures ringis arutada julgenud. Pidi ikka inimesel võime olema saavutada staatus, nagu tema isik ja kõik sellega seonduv olnuks mingi tabu. Et isegi kõige juhmimad ei võtnud avalikult sõna. Nagu ka treener või treenerid, isegi mitte nelja silma all.

      See oli mulle viimane hooaeg, sisuliselt ka talle, kuigi sulistas edasi, suutis ennast ja oma varasemaid tulemusi veel aastaid müüa, aga ei tulnud sealt rohkem midagi. Minuga läks nii, et tulevikuplaane tehes rääkis treeneri hääl ja mitte öeldud sõnad ja see, kuidas ta pilk paberil püsis. Ja erinevalt teistest, erinevalt tuhandetest sportlastest, kes kunagi kuhugile ei jõudnud ja kellest paljud lõpetasid nagu rõdult alla kukkudes, olid mul õnneks kõrvalhobid, eelkõige arvutialane, korraga nii nõutud tagauks. Et piisas juba vähestest oskustest, tänu onule, kes tehnikaülikoolis töötas ja kes meid, lapsi, välja kannatas, et tänu temale, sellel ajal… Et mu enesehinnang läbipõlenud sportlasena peaaegu ei kannatanudki, koguni vastupidi, korraga olin mänge mängides palju kaugemale jõudnud kui päevast päeva ja aastast aastasse kõrvapõletikega jääkülmades riietusruumides või basseinis oma tehnikat lihvides. Siiani vihkan… Vihkan ujulaid.

      Ma tegin siis spordiga päevapealt lõpu, tegelikult ka treeningukaaslastega, kellega märksa paremini läbi sain, aga mingil veidral põhjusel jäi just tema selleks, kes minu juurest ikka läbi astus. Ja kui ma peaksin kirjeldama, et millised need meie koosolemised välja nägid, millest me rääkisime, siis ma tõesti ei oskaks. Enamasti ta vist küsis midagi, võibolla pisut aasides, ja mina vastasin, kerge üleolekuga, üleolekuga, et ma seda IT-värki ikka jagasin, ja võibolla tuli see aasimine tema suust üldse selleks, et ta nagu laps põnevil muljet ei jätaks. Vaevalt et oligi. Mõnikord jõime koos, jäin alla mingile vanale autoriteeditundele, mida ta ikka tekitada suutis kordadel, kus ma üldse ei viitsinud, kuid mis mul üle jäi, kui inimene lihtsalt sisse sadas, põuest pudeli kraamis ja välja visata polnud ka julgust. Et jõime siis minu konkus ja vahel oli tal ka keegi tüdruk kaasas, aga need olid naised, kes mind ei huvitanud, kindlasti ilusad, kuid taolised, kelle juures mul isegi lootust polnuks. Et antud kontekstis ma tema suhtes küll vimma ei kandnud. Kui, siis juba sügavamalt ja taoliste naiste vastu üleüldiselt. Ma ei hakka neid isegi kirjeldama…

      Aga kui ta vaikselt ja märkamatult aasta-aastalt alla käis, ametlikult veel siiski sportlane olles ja