Janu. Jo Nesbo

aru,” sõnas Daa. „Siis tsiteerin ma ka seda, politsei püüab järelikult pressi tsenseerida.”

      „Ma … ei, see …” Wylleri põskedele tõusis nüüd puna ja Truls pidi end tagasi hoidma, et mitte naerda.

      „Ära põe, ma teen ainult nalja,” ütles Mona Daa.

      Anders Wyller vahtis teda hetke, enne kui jälle vabalt hingama hakkas.

      „Tere tulemast mängu. Me mängime karmilt, aga ausalt. Ja kui saame, siis aitame üksteist. Kas pole, Berntsen?”

      Truls mühatas vastuseks midagi, mida nad võisid tõlgendada, kuidas ise tahtsid.

      Daa lehitses märkmeplokki. „Ma ei korda küsimust, kas teil on kahtlusaluseid, see läheb teie bossidele, aga las ma küsin lihtsalt uurimise kohta üldiselt.”

      „Lase käia,” ütles Wyller ja naeratas, ta tundus juba sadulas tagasi olevat.

      „Kas pole nii, et selliste mõrvajuhtumite puhul suunab uurimine alati tähelepanu varasematele kallimatele või armukestele?”

      Anders Wyller hakkas vastama, kui Truls käe tema õlale pani ja vahele segas:

      „Ma juba näen sinu lugu, Daa: Uurimise juhid ei tahtnud kahtlusalust nimetada, aga politseiallikas ütleb VG-le, et uurimine keskendub varasematele kallimatele ja armukestele.”

      „Jeerum,” ütles Mona Daa märkmete tegemist katkestamata. „Ma ei teadnud, et sa nii terav oled, Berntsen.”

      „Ja mina ei teadnud, et sa mu nime tead.”

      „Oh, kõigil politseis on oma maine, kas tead. Ja vägivallaosakond ei ole nii suur, et ma end kursis hoida ei suudaks. Aga sinust, uus, ei tea ma midagi.”

      Anders Wyller naeratas kergelt.

      „Ma näen, et sa oled otsustanud vaikida, aga ütle vähemalt, mis su nimi on.”

      „Anders Wyller.”

      „Ja minu leiad sa siit, Wyller.” Ta ulatas Wyllerile visiitkaardi ja andis pärast peaaegu tähelepandamatut kõhklust ühe ka Trulsile. „Nagu öeldud, on meil tavaks üksteist aidata. Ja kui vihje on hea, siis maksame hästi.”

      „Te ei maksa ometi politseinikele?” küsis Wyller ja pistis visiitkaardi teksade taskusse.

      „Miks mitte?” küsis Daa ja tema pilk riivas Trulsi oma. „Vihje on vihje. Nii et kui teile midagi pähe tuleb, siis muudkui helistage. Või astuge Gaini spordiklubist läbi, ma olen enamikel päevadel kella üheksast alates kogu õhtu seal. Siis saame natuke koos higistada ka …” Ta naeratas Wyllerile.

      „Ma eelistan väljas higistada,” ütles Wyller.

      Mona Daa noogutas. „Koeraga jooksmas käia. Sa näed koerainimese moodi välja. See mulle meeldib.”

      „Miks?”

      „Kassiallergia. Okei, poisid, koostöö nimel luban ma helistada, kui leian midagi, mis võib teid aidata.”

      „Tänan,” ütles Truls.

      „Aga sel juhul on mul vaja numbrit, millele helistada.” Mona Daa hoidis pilku Wylleril.

      „Küllap vist,” ütles too.

      „Kirjutan üles.”

      Wyller luges numberhaaval, kuni Mona Daa pilgu tõstis. „See on politseimaja üldnumber.”

      „Siin ma töötan,” sõnas Wyller. „Ja muide, mul on kass.”

      Mona Daa lõi märkmeploki kinni. „Järgmise korrani.”

      Truls vaatas talle järele, kui ta pingviini moodi välisukse, selle imeliku, raske, illuminaatoriga metallukse poole taarus.

      „Koosolek algab kolme minuti pärast,” ütles Wyller.

      Truls vaatas kella. Uurimisrühma pärastlõunane koosolek. Vägivallaosakond oleks olnud suurepärane, kui poleks olnud tapmisi. Tapmised olid üks igavene pask. Tapmised tähendasid ületunde, aruannete kirjutamist, lõputuid koosolekuid ja stressis inimesi. Aga vähemalt sai ületundide ajal sööklast tasuta süüa. Ta ohkas, keeras ümber, et vaheruumide poole minna, ja kangestus.

      See oli tema.

      Ulla.

      Ta oli teel välja ja tema pilk oli Trulsi vaevu riivanud, aga ta teeskles, nagu ei oleks ta meest näinud. Ta tegi mõnikord nii. Võibolla sellepärast, et tundis end veidi kehvasti, kui nad vahel harva ilma Mikaelita kahekesi jäid. Seda olid nad mõlemad vältinud, isegi nooruses. Truls sellepärast, et ta hakkas higistama ja tema süda lõi liiga tugevalt, ning sellepärast, et ta piinas end hiljem nende totruste pärast, mida ta öelnud oli, ja nende taibukate õigete asjade pärast, mida ta öelnud ei olnud. Ulla sellepärast, et … noh, arvatavasti sellepärast, et Truls higistas, tema süda lõi liiga kõvasti ja ta ei öelnud midagi või ütles ainult totrusi.

      Sellegipoolest oli Truls aatriumis tema nime hüüdmas.

      Aga Ulla oli juba metallukse juures. Varsti on ta väljas ja päike suudleb tema ilusaid blonde juukseid.

      Nii et Truls sosistas selle asemel nime enda sees.

      Ulla.

      1 VG on Norra kõmuleht, ühtlasi Norra suurim ajaleht. [ ↵ ]

      4. peatükk

      Neljapäeva hilispärastlõuna

      Katrine Bratt libistas pilgu üle koosolekuruumi, mida nad KOruumiks kutsusid.

      Kaheksa uurijat, neli analüütikut, üks kriminalist. Nad kõik olid tema käsutuses. Ja nad kõik jälgisid teda kullipilguga. Uut naissoost juhtivuurijat. Katrine teadis, et kõige skeptilisemad selles ruumis on tema naiskolleegid. Ta oli tihti juurelnud selle üle, kas ta on teistest naistest põhimõtteliselt erinev. Nende testosteroonitase on viis kuni kümme protsenti meeskolleegide omast, samas kui Katrine oma on ligemale kakskümmend viis protsenti. See polnud temast küll peenisemõõtu kliitoriga karvast musklipundart teinud, aga igatahes oli ta niikaua kui mäletas olnud kiimasem kui tema vähesed sõbrannad olid mõista andnud end olevat. Või umbekiimas, nagu Bjørn seda nimetanud oli, kui asi oli eriti hull ja Katrine keset tööpäeva ainult selleks Bryni sõitis, et Bjørn teda labori taga olevas tühjas laoruumis kepiks, nii et pappkarpides olevad kolvid ja klaastorud klirisevad.

      Katrine köhatas, pani telefonis diktofoni tööle ja alustas. „Kell on neli, on neljapäev, 22. september, oleme vägivallaosakonna koosolekuruumis number 1 ja see on esimene koosolek esialgse uurimisrühmaga Elise Hermanseni mõrva asjus.”

      Katrine nägi Truls Berntsenit viimasena sisse hiilimas ja kõige taha istumas.

      Ta jätkas selle teatavakstegemisega, mida enamik ruumisolijaid juba niigi teadis: et Elise Hermansen oli sel hommikul tapetuna leitud, et tõenäoline surmapõhjus oli verekaotus kaela saadud torgete tagajärjel. Et ükski tunnistaja ei ole endast seni teada andnud. Neil puudus esialgu kahtlusalune ja polnud ühtki kindlat füüsilist jälge. See orgaaniline materjal, mis nad korterist leidnud olid ja mis võis inimeselt pärineda, oli saadetud DNA-analüüsi, kust loodetavasti nädala jooksul vastus saadakse. Teised võimalikud füüsilised jäljed olid kriminalistikas ja kohtumeditsiinis uurimise all. Teisisõnu: neil pole midagi.

      Ta nägi paari kolleegi käsi risti panemas ja haigutuse piiril sügavalt sisse hingamas. Ta teadis, mida nad mõtlesid: et need olid enesestmõistetavused, kordused, millel polnud piisavalt liha luudel ja mis polnud piisavaks põhjuseks, et jätta sinnapaika kõik teised juhtumid, millega nad töötasid. Katrine kordas, kuidas ta oli järeldanud, et tapja oli juba korteris, kui Elise sinna tuli, aga kuulis ise, et kordus kõlas nüüd pelga enesekiitusena. Värske juhi katsena pälvida austust. Ta tundis meeleheidet tulemas ja mõtles sellele, mida Harry oli öelnud, kui Katrine oli talle helistanud ja nõu küsinud.

      „Võta mõrvar kinni,” oli too vastanud.

      „Harry, ma ei küsinud seda, ma küsisin, kuidas juhtida uurimisrühma, millel pole sinu vastu usaldust.”

      „Ja