Janu. Jo Nesbo

vaatas üle koosolekuruumi, lõpetas veel ühe üleliigse lause, hingas sügavalt sisse ja pani tähele üht kätt, mis kergelt käetoele trummeldas.

      „Kui Elise Hermansen oli selle isiku varem sisse lasknud ja lubanud tal korteris olla, kuni ta ise väljas on, otsime järelikult inimest, keda ta tunneb. Seega vaatasime läbi tema telefoni ja arvuti. Tord?”

      Tord Gren tõusis püsti. Teda kutsuti Kahlajaks, põhjuseks kahtlemata see, et ta meenutas oma ebatavaliselt pika kaela, kitsa nokataolise nina ja keha pikkusest kaugelt laiema tiivaulatusega veelindu. Tema iidsed ümmargused prillid ja pikad lokkis juuksed, mis kitsa näo kõrval rippusid, viisid mõtted seitsmekümnendatele.

      „Saime tema iPhone’i sisse ja käisime läbi viimase kolme päeva sissetulevate ja väljaminevate kõnede ja sõnumite nimekirja,” ütles Tord pilku tahvelarvutilt tõstmata, sest ta üritas üldiselt silmsidet vältida. „Telefonikontaktid on ainult tööga seotud. Kolleegid ja kliendid.”

      „Ei ühtki sõpra?” See oli Magnus Skarre, taktikaline uurija. „Vanemaid?”

      „Ma arvan, et nii ma ütlesin,” ütled Tord. Mitte ebasõbralikult, lihtsalt täpsustavalt. „Sama lugu meilivahetusega. Tööga seotud.”

      „Advokaadifirma kinnitab, et Elise tegi palju ületunde,” lisas Katrine.

      „Seda vallalised naised teevad,” ütles Skarre.

      Katrine vaatas lühikest tursket uurijat lootusetul pilgul, kuigi teadis, et kommentaar polnud talle suunatud. Selleks polnud Skarre ei piisavalt õel ega piisavalt käbe.

      „Tema arvuti polnud parooli all, aga ka sealt polnud suuremat leida,” jätkas Tord. „Logi näitab, et peamiselt vaatab ta uudiseid ja guugeldab fakte. Ta on mõnel pornolehel käinud, aga täiesti normaalsetel, ja puuduvad märgid sellest, et ta nende lehekülgede kaudu kellegagi ühendust oleks võtnud. Kõige kahtlasem tegu, mis ta viimaste aastate jooksul teinud on, on Popcorn Time’ist „The Notebooki” striimimine.”

      Katrine ei tundnud IT-spetsialisti piisavalt hästi, et teada, kas too mõtles kahtlase all piraatserveri kasutamist või filmivalikut. Ise oleks ta öelnud, et viimast. Ta igatses Popcorn Time’i.

      „Ma proovisin tema Facebooki kontol paari väljamõeldud parooli,” jätkas Tord. „Ei töötanud, nii et saatsin kripole külmutamistaotluse.”

      „Külmutamis-misasja?” küsis Anders Wyller, kes istus esimeses reas.

      „Kohtutaotluse,” ütles Katrine. „Facebooki avamise taotlus peab käima kripo ja piirkonnakohtu kaudu ning isegi nende nõusolekul jõudma USA kohtusse ja siis lõpuks Facebookile. Selleks kulub parimal juhul nädalaid, tõenäoliselt kuid.”

      „See on kõik,” ütles Tord Gren.

      „Üks uustulnukaküsimus veel,” ütles Wyller. „Kuidas sa telefoni sisse said? Laiba sõrmejäljega?”

      Tord vaatas Wyllerile vilksamisi otsa, pööras pilgu ära ja raputas pead.

      „Kuidas siis? Vanema iPhone’i kood on neljakohaline. See annab kümme tuhat erinevat …”

      „Mikroskoop,” katkestas Tord ja toksis midagi tahvelarvutis.

      Katrine tundis Tordi meetodit, kuid ootas. Tord Grenil polnud politseiharidust ega õigupoolest ka suuremat muud haridust. Mõned aastad infotehnoloogiat Taanis, aga eksamid tegemata. Sellegipoolest oli ta kiiresti politseimaja IT-osakonnast analüütiku kohale toodud, fookusega kõigel, millel on tegemist tehnoloogiliste jälgedega. Sel lihtsalt põhjusel, et ta oli kõigist teistest parem.

      „Isegi kõige tugevamale klaasile jäävad mikrolohud sinna, kuhu sõrmeotsad kõige sagedamini vajutavad,” ütles Tord. „Mina uurin lihtsalt välja, kus lohud ekraanil kõige sügavamad on, ja seal kood ongi. Tähendab, neli numbrit annavad kakskümmend neli kombinatsiooni.”

      „Telefon läheb ju pärast kolme ebaõnnestunud katset lukku,” ütles Anders. „See peab küll hästi minema …”

      „Mul läks teise korraga täppi,” ütles Tord ja naeratas, aga Katrine ei suutnud aru saada, kas selle tõsiasja peale või millegi peale, mida ta tahvlil nägi.

      „Jeerum,” ütles Skarre. „Vot see on vedamine.”

      „Vastupidi, mul ei vedanud, et esimese korraga pihta ei läinud. Kui arv sisaldab numbreid 1 ja 9 nagu praegusel juhul, siis on see enamasti aastaarv ja järele jääb vaid kaks võimalust.”

      „Aitab sellest,” ütles Katrine. „Oleme rääkinud Elise õega, kes ütles, et Elisel pole juba aastaid kindlat kallimat olnud. Et ta tõenäoliselt ka ei tahtnud seda.”

      „Tinder,” ütles Wyller.

      „Vabandust?”

      „Kas tal oli telefonis Tinderi äpp?”

      „Oli,” vastas Tord.

      „Poisid, kes Eliset trepikojas nägid, ütlesid, et ta nägi veidi sätitud välja. Nii et ta ei tulnud trennist, töölt ega vaevalt ka sõbranna juurest. Kui ta kallimat ei soovinud …”

      „Väga hea,” ütles Katrine. „Tord?”

      „Me kontrollisime äppi ja seal oli pehmelt öeldes palju match’e. Aga Tinder on ühendatud Facebookiga, nii et edasisele suhtlusele, mis tal nendega olla võis, ei saa me veel tükk aega ligi.”

      „Tinderi-rahvas kohtub baarides,” ütles üks hääl.

      Katrine tõstis üllatunult pilgu. See oli Truls Berntsen.

      „Kui tal telefon kaasas oli, siis tuleb lihtsalt saatejaamu vaadata ja selle piirkonna baare kontrollida.”

      „Tänan, Truls,” ütles Katrine. „Saatejaamu oleme juba kontrollinud. Stine?”

      Üks analüütik ajas end toolil sirgemaks ja köhatas. „Telenori keskuse väljavõtte kohaselt lahkus Elise Hermansen töö juurest Youngstorget’lt kuskil poole seitsme ja seitsme vahel. Ta sõitis Bentsebrua juures olevasse piirkonda. Seejärel …”

      „Õde rääkis meile, et Elise käis Myrensi töökoja spordiklubis,” segas Katrine vahele. „Ja klubi kinnitab, et Elise registreeris end sisse kell 19.32 ja välja kell 21.14. Vabandust, Stine.”

      Stine naeratas korraks veidi jäigalt. „Seejärel sõitis Elise kodulähedasse piirkonda, kus ta – või vähemalt tema telefon – kuni tema leidmiseni oli. Tähendab, signaal lõikas sisse mõnesse kattuvasse saatejaama, mis kinnitab, et ta käis väljas, aga mitte kaugemal kui mõnisada meetrit oma kodust Grünerløkkas.”

      „Suurepärane, siis tuleb meil baaritiir,” ütles Katrine.

      Ta sai saagiks kaks naerumühatust Trulsilt, valge naeratuse Andersilt ja täieliku vaikuse ülejäänutelt.

      Ta mõtles, et oleks saanud hullemini minna.

      Telefon tema ees hakkas mööda lauaplaati edasi liikuma.

      Ta nägi ekraanilt, et see on Bjørn.

      See võis puudutada tehnilisi jälgi ja sel juhul oleks tore, kui ta info kohe sealsamas edasi saaks anda. Teisest küljest oleks Bjørn pidanud sel juhul helistama kolleegile kriminalistikast, kes samuti selles ruumis istus, mitte Katrinele. Seega võis asi olla isiklik.

      Ta oli juba kõnet kinni vajutamas, kui talle pähe torkas, et Bjørn teadis suurepäraselt, et nad on praegu koosolekul, ta oli sellistes asjades täpne.

      Ta tõstis telefoni kõrva juurde. „Meil on uurimisrühmaga koosolek, Bjørn.”

      Ta kahetses, kui kõigi pilke endal tundis.

      „Ma olen kohtumeditsiinis,” ütles Bjørn. „Saimi just kiirtesti tulemused selle läbipaistva kohta, mis tal kõhu pääl oli,” ütles Bjørn. „Selles ei ole inimese DNA-d.”

      „Pagan,” lipsas Katrinel suust. See oli tal kogu aja kuklas tiksunud. Et kui see triip oleks olnud sperma, oleks juhtum olnud lahendatud maagilise piiri sees, esimese neljakümne kaheksa