Janu. Jo Nesbo

ja näitas peaga avatud liftiuste poole. „Sinu korrus, Bratt.”

      Bellman uuris Katrine Bratti treenitud tagapoolt, kui too mööda koridori vägivallaosakonna poole läks, ja andis nende sekundite jooksul, mis liftiuste sulgumiseni jäid, fantaasiale vaba voli. Siis pöördusid mõtted tagasi probleemi juurde. See polnud muidugi probleem, vaid võimalus. Aga see oli dilemma. Ta oli saanud peaministri kantseleist ettevaatliku ja äärmiselt ebaametliku järelepärimise. Oli võimalus, et valitsuses tuleb muutusi, ja mängus oli muuhulgas justiitsministri amet. Järelepärimine puudutas seda, mida Bellman – puhthüpoteetiliselt – vastaks, kui talle ettepanek tehtaks. Alguses oli ta jahmunud olnud. Aga lähemalt vaadates taipas ta, et nende valik oli loogiline. Ta polnud politseiprefektina mitte ainult vastutanud nüüdseks rahvusvaheliselt tuntud Politseilihuniku paljastamise eest, vaid oli ohverdanud võitluse tulipunktis oma silma ning omal moel rahvuslikuks ja rahvusvaheliseks staariks tõusnud. Juuraharidusega kõneosav politseiprefekt, kes oli pealinna juba edukalt tapmiste, narkootikumide ja kuritegevuse eest kaitsnud, kas polnud aeg talle suuremaid ülesandeid anda? Ja on see siis halb, et ta hea välja näeb, peletaks see naisi parteist eemale? Niisiis oli ta öelnud, et ta vastaks – puhthüpoteetiliselt – jaatavalt.

      Bellman väljus kõige viimasel, seitsmendal korrusel ja möödus varasemate politseiprefektide piltide reast.

      Aga kuniks nad otsuse langetasid, pidi ta vaatama, et tal lakile ühtki kriimu ei tekiks. Nagu näiteks see, et Truls tuleb mõne lolluse peale, mis tabab ka teda. Bellman judises, mõeldes ajalehepealkirjale: „Politseiprefekt tegi korrumpeerunud politseinikust sõbrale katet.”

      Aga kui Truls oli Bellmani kontorisse tulnud, oli ta jalad lauale visanud ja otse välja öelnud, et kui peaks politseist kinga saama, siis võib ta end vähemalt sellega lohutada, et tõmbab kukkudes ühe samavõrd räpase politseiprefekti endaga kaasa. Nii et otsus anda järele Trulsi soovile töötada vägivallaosakonnas oli tulnud lihtsalt. Eriti kuna Truls ei pidanud seal – nagu Bratt just kinnitanud oli – vastutust kandma ega saanud seega asju jälle perse keerata.

      „Su kaunis naine ootab sind sees,” ütles Lena, kui Mikael Bellman kontori eesruumi astus. Lena oli tublisti üle kuuekümne ja kui Bellman oli neli aastat tagasi alustanud, oli Lena esimese asjana öelnud, et keeldub tänapäevases ametikirjelduses seisvast assistendi nimetusest. Sest tema on ooteruumidaam ja ka jääb selleks.

      Ulla istus akna all olevas istumisnurgas diivanil. Lenal oli õigus, Mikaelil oli kaunis naine. Ta oli elav ja peen ning kolm sünnitust polnud seda muutnud. Aga mis veel tähtsam, ta seisis Mikaeli selja taga ja mõistis, et mehe karjäär vajab tähelepanu, tuge ja tegutsemisvabadust. Ja et mõned eksimused eraelus on nii nõudliku ametiga kaasneva pinge all elades inimlikud.

      Veel oli temas mingi rikkumatus, peaaegu et naiivsus, mille tõttu tal kõik näost näha oli. Ja nüüd nägi Mikael seal meeleheidet. Esimese asjana mõtles Bellman, et lastega on midagi, ja oli juba küsimas. Aga siis märkas ta kibedusevälgatust. Ja taipas, et Ulla oli millelegi jälile saanud. Jälle. Pagan.

      „Sa tundud tõsine, kallis,” ütles ta rahulikult ja läks kapi juurde, samal ajal vormipintsakut lahti nööpides. „Kas lastega on midagi lahti?”

      Ulla raputas pead. Bellman teeskles kergendunult hingamist. „Mitte et mul poleks hea meel sind näha, aga ma ehmatan alati, kui sa ette teatamata tuled.” Ta riputas pintsaku kappi ja istus naise vastu tugitooli. „Nii?”

      „Sa oled temaga jälle kohtunud,” ütles Ulla. Mikael kuulis, et naine oli oma sõnu ette kavandanud. Otsustanud, et ei hakka nutma. Aga nüüd olid tema sinised silmad juba pisaraid täis.

      Mikael raputas pead.

      „Ära eita,” ütles Ulla lämbuva häälega. „Ma vaatasin su telefoni. Sa oled talle ainuüksi sel nädalal kolm korda helistanud. Sa lubasid …”

      „Ulla.” Ta kummardus lähemale ja sirutus üle laua naise kätt võtma, aga too tõmbas selle ära. „Ma olen temaga rääkinud, sest mul on nõu vaja. Isabelle Skøyen töötab praegu kommunikatsiooninõunikuna ettevõttes, mis on spetsialiseerunud lobitööle ja poliitikale. Ta tunneb võimulabürinti, ta on ise selles käinud. Ja ta tunneb mind.”

      „Tunneb?” Ulla näole tuli grimass.

      „Kui ma tahan – kui meie tahame – sellega hakkama saada, tuleb mul ära kasutada kõike, mis annab mulle eelise, edumaa kõigi teiste ees, kes samuti seda ametit soovivad. Valitsus, Ulla. Sellest ei ole miski suurem.”

      „Isegi mitte perekond?” nuuksatas Ulla.

      „Sa tead väga hästi, et ma ei vea iial meie perekonda alt …”

      „Ei vea iial alt?” hüüdis ta luksatades. „Sa oled juba …”

      „… ja ma loodan, et ka sina ei kavatse seda teha, Ulla. Mitte mõttetust armukadedusest naise vastu, kellele ma puhtalt karjääriga seonduvatel põhjustel helistan.”

      „See naine oli kõigest hetkeks kohalik poliitik, Mikael. Mida on temal sulle rääkida?”

      „Muuhulgas seda, mida ei tohi teha, kui tahad poliitikuna ellu jääda. Selle kogemuse nad ostsidki, kui ta tööle võtsid. Näiteks ei tohi oma põhimõtteid reeta. Oma lähedasi. Oma kohustusi ja oma vastutust. Ja kui eksitakse, siis palutakse andeks ja proovitakse järgmine kord paremini teha. Inimesed eksivad. Aga alt vedada ei tohi. Ja seda ma ka ei tee, Ulla.” Ta sirutas uuesti naise käe järele ja seekord ei jõudnud too seda ära tõmmata. „Ma tean, et mul ei ole pärast juhtunut õigust palju paluda, aga sellega hakkama saamiseks peab mul olema sinu usaldus ja tugi. Sa pead mind usaldama.”

      „Kuidas ma peaksin suutma …”

      „Tule.” Ta tõusis Ulla kätt lahti laskmata ja tõmbas naise akna juurde. Keeras ta näoga linna poole. Kuna politseimaja oli künka peal, nägid nad poolt Oslot, mis nende all päikesevalguses suples. „Kas sa tahad muutustest osa võtta, Ulla? Tahad sa aidata luua mul meie laste jaoks turvalisemat tulevikku? Naabrilaste jaoks, selle linna jaoks. Meie riigi jaoks.”

      Ta tundis, et tema sõnad avaldasid naisele mõju. Püha jumal, need avaldasid ka talle endale mõju, ta oli lausa puudutatud. Hoolimata sellest, et sõnad olid võetud rohkem või vähem muutmatult märkmetest, mis ta oli meedia peale mõeldes teinud. Ei kulu enam palju tunde selleni, kui talle pakutakse justiitsministri kohta ja ta selle vastu võtab ning kui nad helistavad, et ta teeks avalduse teles, raadios, ajalehtedes.

      Lühike naine peatas Truls Berntseni, kui tema ja Wyller pressikonverentsi järel aatriumisse astusid.

      „Mona Daa, VG. Sind olen ma varemgi näinud …” Ta pöördus Trulsist ära. „Aga sina oled vägivallaosakonnas vist uus?”

      „Tõsi,” naeratas Wyller. Truls uuris Mona Daad küljelt. Naise nägu oli teataval määral kena. Lai, veidi saamilik ehk. Aga tema kehast polnud Truls kunagi aru saanud. Need värvilised laiad ürbid, mida ta kandis, panid ta meenutama rohkem vana kooli ooperikriitikut kui kivikõva krimireporterit. Kuigi naine ei saanud olla palju üle kolmekümne, tundus Trulsile, et ta on olnud seal terve igaviku: tugev, kindlameelne ja lai. Mona Daad polnud kerge jalust rabada. Ja pealegi lõhnas ta nagu mees. Levisid kuulujutud, et ta kasutas Old Spice’i tualettvett.

      „Te ei andnud meile pressikonverentsil just palju.” Mona Daa naeratas. Nii nagu ajakirjanikud naeratavad, kui midagi tahavad. Ainult et praegusel juhul paistis, et ta polnud ainult info peal väljas. Tema pilk oli otsekui Wyllerile naelutatud.

      „Ju meil siis polnud rohkem,” ütles Wyller ja naeratas vastu.

      „Siis tsiteerin ma seda,” ütles Mona Daa märkmeid tehes möödaminnes. „Nimi?”

      „Tsiteerid mida?”

      „Et politseil tõesti ei olegi muud kui see, mis Hagen ja Bratt pressikonverentsil teatasid.”

      Truls nägi Wylleri pilgus hetkeks paanikat. „Ei-ei, ma ei mõelnud … ma … ole hea, ära kirjuta midagi.”

      Mona vastas märkmete tegemist jätkates: „Ma esitlesin end ajakirjanikuna