Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga. James Robertson

mõtlen neid.

      „See on kutsealane risk. Sellega harjub, aga see ei lisa teie sõnadele mõttekust. Pange tähele, ajalehe kontekstis – selles kontekstis, et te tõepoolest töötategi ajalehes – tähendavad sõnade kujud tõepoolest midagi. Need on eesmärgi teenistuses. Need jutustavad lugusid, kujundavad arvamusi, annavad lugejatele edasi infot.”

      Oh, kes siis tänapäeval enam ajalehti loeb? Need on ju rämpsu täis. See, mis siin bussis on, seda ma loen. Seegi on täis rämpsu, aga vähemalt on see tasuta. Kui lõpuni jõuad, ei tunne sa, et oled lisaks ajale raisanud ka raha.

      „Küllap räägib see koomiksilehe kasuks. Igatahes, kuhu ma jäingi? Ah jaa, midagi juhtus pärast kõiki neid aastaid Spearis. Ma hakkasin oma vilumust kaotama. Ma muutusin ebakompetentseks.”

      Oi kui kahju! Kas te arsti poole pöördusite?

      „See ei olnud päris meditsiiniline probleem. Võib-olla ei olnudki asi niivõrd minu ebakompetentsuses, kui selles, et minu kompetentsus ei sobinud enam tööga, sest töö oli muutunud. Ametlikult olin ma keeletoimetaja, aga ametikohustuste vahelised eraldusjooned muutusid väga hägusteks, ja kaunis pikka aega ei pidanud ma mitte ainult lugusid redigeerima, vaid neid ka kirjutama.”

      Mis te ütlesite, lugusid pedigreerima?

      „Ei, redigeerima. Toimetama neid, et neis oleks mõte, ja et nad mahuksid leheküljele. See on kaduv kunst. Asi on selles, et ma toimetasin raamatuarvustusi ja päevikut, mille ma olin ise kirjutanud. Isegi olemuslugu – need on pikemad artiklid, nagu lühikesed esseed. Vanasti ei oleks ametiühingud mingil juhul talunud midagi niisugust – et üks inimene tegeleb mingi asjaga algusest lõpuni – aga vanad ajad on möödas. Nii see on, eks ole? Vanad ajad ei jää kunagi kestma. Halloo? Halloo?”

      Aga sellest pole abi. Ta on läinud. Kui tal oleks kuklas silmad, oleksid need klaasistunud. Samal ajal jõuavad need, mis on tema peas, lõpule koomiksiga, mille ta kokku voldib ja paneb istmele enda kõrvale. Siis jääb ta vahtima otse ette, nagu ei tajukski ta minu sealolekut. Ja ilmselt nii see ongi.

      Teine võimalus on muidugi see, et ta ei taju minu puudumist. See tähendab, mis tõendeid mul on, et ma üldse siin olen?

      NII ET MA HÜPPASIN

      Ajad muutuvad. Tehnoloogia areneb. Minu kompetentsus ei vastanud enam tööle, mille tegemist ma enam ei nautinud. Lehenumbri trükkisaatmine ei pakkunud mingit rahuldust. Selles peaks olema teatav vanemlik uhkus ja rahuldustunne, aga mina seda ei tundnud. Ma ei saatnud isegi iseennast õhtul korralikult magama. Vanasti tulin ma koju tükk aega pärast südaööd ja olin väsinud, aga see oli hea väsimus. Ma olin endaga rahul, ma olin oma väsimusega rahul. Ma pugesin voodisse ja magasin. Võis juhtuda, et Sonya ärkas ja me kudrutasime, aga võib-olla ta ei ärganud ja me ei teinud midagi, aga igapidi oli hästi ja me mõlemad magasime ennast korralikult välja.

      Kui ma ütlen „kodu” pean ma silmas tema maja. See oli ka minu maja – meie maja –, aga tegelikult oli see tema maja ja mina ainult jagasin tema voodit ja arveid. Suurem osa maja sisustusest, kaasa arvatud Magnus ja Paula, kuulus samuti talle ja kuulub tänini. Asi pole selles. Asi on selles, et vanad ajad olid möödas ja ma ei saanud enam korralikult magada. Mitte kunagi. Ma kukkusin kurnatuna voodisse, ma vintsklesin ja pöörlesin tunde ja ärkasin veel hullemini väsinuna. Öö öö järel. See kurnas mu ära. See kurnas Sonya ära. See kurnas meid mõlemaid, kuni me pidime selles suhtes midagi ette võtma. Me võtsime ette selle, et ma ei läinud enam pärast tööpäevi tema juurde. Ma läksin selle asemel oma vanasse koju, oma vanasse magamistuppa mu vanemate majas. Kui ma öösel sinna jõudsin, ei häirinud ma vähemalt neid kunagi, sest mu isa magas nagu nott ja ema oli surnud. Sedagi tuli arvestada. Mu ema oli mõne kuu eest surnud ja isa oli üksildane. Ta vajas seltsi ja ma pidin tal silma peal hoidma, sest ta ei olnud päris tema ise. Nagu selgus, ei olnud ta kuigivõrd tema ise.

      Nende uute korralduste tõttu ei näinud me Sonyaga teineteist nädala jooksul kuigi palju. Üsna pea jõudsime selleni, et kohtusime ainult pühapäeviti. Minu jaoks oli see kõik häiriv. Osalt häiris mind see, et Sonya ei paistnud olevat häiritud. Võib-olla pühapäevad välja arvatud.

      Samal ajal, käisid personaliosakonna inimesed Speari pardal ringi pakkumisega lasta ennast vabatahtlikult koondada. Seda tuli ette umbes kord aastas. Tavaliselt vältisin ma nende pilku, aga sel korral tõstsin käe. Ma tõmbasin otsad kokku. Ma rääkisin ametiühingu esindajaga. Ma rääkisin juhtkonnaga. Ühel pühapäeval rääkisin ma Sonyaga, sest kui muud põhjust polnudki, siis vähemalt harjumuse jõul olime endiselt mingis mõttes koos. Nende asjade hulka, millest me rääkisime, kuulus ka minu isa nõrgenev tervis. Oli üha selgem ja selgem, et temaga ei olnud head lood. Ta käitus veidralt, unustas asju, ärritus tühja asja pärast, ei maganud enam nagu nott. Ilmselt oli ta tervis juba aastaid hullemaks läinud, aga kuni ema elas, ei märganud ma seda. Kahe peale olid nad suutnud seda varjata, aga enam ei olnud see võimalik. Kui ma lõpetaksin Spearis töötamise, võib-olla suudaksin ma tema eest veidi paremini hoolitseda, just nagu ema seda teinud oli.

      Koondamise pakkumine ei olnud just suurepärane, aga see oli tõenäoliselt parem kui see, millega personaliosakond tuleb välja järgmisel korral või siis, kui pole jäänud rohkem vabatahtlikke. Seega võtsin ma selle pakkumise vastu, kopsaka rahasumma ja mõistliku suurusega pensioni – kui ma seda enne kuuekümneseks saamist ei puuduta. Ja peatoimetaja lubas – ta kõlgutas seda lubadust meelitavalt mu nina all nagu sööta lõksu kohal, aga see oli siiski lubadus –, kui ma olen firma hingekirjast maas, võin saada lepingulisi töid. Ma kaalusin olukorda: hüpata või oodata, kuni laev põhja läheb? Kui ma hüppaksin, oleks olemas võimalus, et patsatan päästepaati. Pigem see, kui uppuda mootoriruumis.

      Nii et ma hüppasin.

      VANAONU GILBERT

      Mõte, et ma ei pruugigi siin olla, ei häiri mind tegelikult. Mitteeksisteerimine kõrvaldaks vähemalt kõik ülejäänud mured. Mind paneb rohkem muretsema suurem tõenäosus, et ma olen elav, hingav, kehaline olend, kelle side teda ümbritseva keskkonnaga, milles ta elab, jääb järjest nõrgemaks – ma olen maailmas, aga mitte osa sellest. Spearist lahkumisest on möödunud pool aastat, ja mida olen ma toimetajalt kuulnud? Hoolimata sellest, et olen saatnud talle mõne e-kirja ja telefonisõnumi, ainult vaikust. Pool aastat ei ole ma tööl käinud. Ma ei ole peaaegu midagi kuulnud oma Kunagistest Kolleegidest keeletoimetajate kantsist, ehkki – kuna üks neist, Grant McKinley, helistas mulle, et teatada Ronaldi lahkumisest – ma tean, et nad osalevad Ronald Grigsoni matustel. Minu suhe Sonya ja tema lastega paistab olevat lõppjärgus, kui see juba läbi pole. Ja mu isa allakäik tähendab, et tema ja mina oleme nüüd eri kohtades või pigem eri paigus, ja kuigi me pomiseme endiselt teineteise seltskonnas sõnu (st kui ma teda külastan), ei jõua me päriselt dialoogini, millel oleks tähendus. Kõigil neil põhjustel tunnen ma ennast mõneti eraldatuna.

      Need selgitused on mõistuspärased. Ometi ei suuda ma jätta tähelepanuta alternatiivset teooriat, millele on juba vihjatud, et ma suundun pigem varem kui hiljem selle saladusliku tsooni poole, mida praegusel ajal asustab Thomas Ythan Elder.

      On olemas pretsedent. Isapoolse sugupuu lehtede vahel on peidus sugulane, kes sõitis oma viiekümnendates eluaastates viiekümnendatel aastatel mõistuslikkuse rööbastelt täiesti maha. Väga noore mehena – tegelikult poisina – kutsuti vanaonu Gilbert väeteenistusse ja ta veetis Esimese maailmasõja viimased kuud Prantsusmaal. Võib-olla kannatas ta oma militaarse kogemuse tõttu vaimse ja emotsionaalse valu käes ja vahest sai tema kursilt kaldumine alguse sellest. Pärast sõda sai temast algkooliõpetaja. Tema lemmikaine oli aritmeetika: tõepoolest, talle meeldis õpetada aritmeetikat nii kangesti, et ta jättis mõnikord täitmata oma kohustused teiste ainete õpetamisel, mis viis ta rohkem kui ühel juhul vastuollu haridusametnikega. Naist ta ei võtnudki, vaid elas üksildast, lihtsat elu. Kui mitte arvestada tema tööd, oli tema peamiseks hobiks asjade kollektsioneerimine. Ei paistnud olevat oluline, mida ta kogus, vähemalt juhul, kui ta sai neid asju loendada. Ühel aastal kogus ta moosipurke, järgmisel katkisi savipiipe. Ta täitis terve kohvri kuusekäbidega. Ta kuhjas kokku muljetavaldavas valikus äravisatud saapaid ja kingi, ainult parema jala omi, ja lõi tõsiseltvõetava muuseumi