Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga. James Robertson

viimane avaldus paistabki olevat, ei täida see mind õudusega, kuna mul ei ole aimugi, mis on „surematuse garantii”.

      Üle mu maailmale heidetud pilgu, lidudes tagurpidi paremalt vasakule, tuleb veel üks välkuudis:

      „Elder: aega on järel vähem kui juba pruugitud.

      Ma pean taas nõu oma käekellaga. See vastab tõele – ma jään hiljaks. Ma olen juba hiljaks jäänud, olen selles mõttes kadunud. Mitte lõplikult kadunud nagu surnud: kadunud Douglas Elder. (Ma katsun oma randmel pulssi ning tuvastan, et see on mul endiselt olemas.) Kadunud selles mõttes, et lootusetult hilinenud. Ma olen elus, viiekümneaastane, bussis kinni ja hilinen teise mehe matustele.

      Teenistuse avalöök peaks olema, kui see nüüd ei ole liiga tervislik, energiline termin, kell 12.30 pärastlõunal. Ma hakkan varakult hilinemise pärast vabandust paluma. Esmalt palun ma vabandust Ronald Grigsonilt, kunagiselt kolleegilt, kelle matused need on, ehkki eeldatavalt ei hooli ta põrmugi sellest, kas ma ilmun kohale või mitte. Siis palun ma vabandust kõigilt mustades rüüdes, hobusenägudega leinajatelt, kui ma trügin läbi nende vahelt, neid tõusma ja uuesti maha istuma sundides ja tekitades midagi, mis näeb välja nagu presbüterlik ergutuslaine – täiendav ports pingutatud optimismi. Ma ei tunne neid inimesi ja seegi on jälle asi, mis ajab ärevile, sest kui nad on minu enda kujutlusvõime viljad, siis miks ma neid ei tunne? Pingirida sirutub väga kaugele ja paistab, et minu saatuseks on jätkata seal istujate häirimist, kuni ma jõuan vaba kohani, mis on kuulu järgi pingirea teises otsas, mitme kilomeetri kaugusel. Mulle jääb arusaamatuks, miks ei võiks kõik need inimesed lihtsalt ennast ühe perselaiuse jagu edasi nihutada, aga sedasorti mõistatused ongi unenägude kude ja kui ma ei näe und, siis ei tea ma, mida ma teen.

      Ma ei tea, mida ma teen. See on ülitäpne tõdemus.

      Hääl minu peas pomiseb: „Palun vabandust. Palun vabandust, ma jäin hiljaks. Andke andeks. Palun vabandust.”

      See on minu enda hääl. Vähemalt selle tunnen ma ära.

      ELU MUNAKELL

      Mõned minutid mööduvad. Buss nügib mõned meetrid edasi. Hakkan harjuma sellega, et olen viiskümmend. See on mõneti pettumust valmistav. Ma arvasin, et ei taha mingit sagimist – tegelikult ma rõhutasin Sonyale telefonis, et ei taha seda, ja ei tahagi, ja kindlasti ei oota ma midagi sealtkandist – aga ma tunnen, et miski on puudu.

      Mis see olla võib? Mul on kõik, mida äsja viiekümneseks saanud mees võib mõistlikkuse piires ihaldada, välja arvatud töökoht, paikaloksunud suhe ja kindlus tuleviku suhtes. Ja üldine rahulolutunne. Kui mitte arvestada neid triviaalseid puudujääke, on mu elu, nagu öeldakse, otsekui unistus.

      Jah, seegi on igati õige. Vaadake, kui vajate rohkem tõendeid, ülaltoodud episoodi lõputu kirikupingiga. Ma tunnen, et mul ei ole korralikku kontakti reaalsusega. Või ei ole reaalsusel korralikku kontakti minuga.

      Telefonivestlus Sonyaga, milles ma kehtestasin oma eelistuse sünnipäevaga seotud sebimise täieliku puudumise osas, leidis aset nädala eest. Ma helistasin, et küsida, kuidas temal ja tema järeltulijatel, Paulal ja Magnusel, läheb, kuna ma ei olnud neid juba mõne nädala näinud. Ta oli üsna lobisemishimuline ja kõigi kohta käivad uudised, nagu need minuni jõudsid, olid head. Üheksateistkümne aastane Paula, teist aastat kunstitudeng, oli leidnud osalise koormusega töökoha baaris. (See oli peaaegu revolutsiooniline, Paula polnud kunagi varem üles näidanud vähimatki huvi palehigi ja vabalt pruugitava sissetuleku vahelise seose vastu.) Kahekümne nelja aastane Magnus, kes töötab IT alal ja paistab olevat oma õe uneajal pihta pannud tollele õigusjärgselt kuuluva tööeetika ning lisanud selle enda omale, ootas edutamist ja nautis endiselt klubitasemel ragbi mängimist, ja Sonya – noh, Sonya oli nagu tavaliselt veidi pinges, ent ka mõneti terav minu, ma ei mõista miks, vastupandamatu isiku suhtes. Ta ei maininud vähimaidki muudatusi oma elustiilis, nagu näiteks, et ta oleks kohanud või hakanud otsima uut teispoolt, kellega asendada seda, st mind, kelle ta hiljuti oma majapidamisest tõrjus, ja kui ma ei olnudki selle eest päriselt tänulik, siis vähemalt olin ma rahul.

      Kuidas võib keegi tunda külgetõmmet kellegi suhtes, kelle suhtes ta külgetõmmet ei tunne?

      Mina ei tea, aga seda tuleb ette.

      Kell on 12.20. Ma olen oma teist poolsajandit elanud juba viis minutit. Mitte miski ei ole muutunud. Kõik on teistmoodi. Ei, ei ole. Jah, on küll. Mõtted kukerpallitavad minust mööda nagu praht tuules. Ma näen neid läbi kriimulise bussiakna. Tuul on puhanguline. Mõtted vilpavad, veerlevad, seilavad mööda.

      Ma vaatan, kuidas nad lähevad. See on kaunis huvipakkuv, aga ka hirmutav. Ma juurdlen, kas mu isa tunneb midagi sarnast. Ma näen teda tema palatis Kodus, kummardumas beežis tugitoolis ettepoole, et kahmata kinni mööduvatest mõtetest ja püüda liita nende külge sõnu.

      Ma näen samuti tema tugevat, hoogsat allkirja mu sünnitunnistusel: Thomas Y. Elder. See on kirjutatud päris sulepeaga, tõelise tindiga. Kui ma sündisin, oli mu isa kolmekümne kolme aastane. Aastal 1964 tähendas see allkiri midagi – julgust ja energiat. Nüüd suudab ta vaevu oma nime kirjutada, rääkimata sellest, et ta võiks selle paberile visata nagu Zorro oma mõõgaga, ja isegi kui ta sellega hakkama saaks, ei pruugiks ta tingimata ära tunda, et tegemist on tema allkirjaga.

      Mehed murduvad nagu puud või mädanevad nagu puud, aga lõpuks nad kukuvad ühel või teisel viisil.

      Ma ei ole kindel omaenese suutlikkuses seista veel pikka aega kindlalt ja sirgelt või jätkata oma mõtete korrastamist – üks mõte teise järel, sidus ja seostatud. Vana hea enesekindlus, mis pole kunagi väga suur olnud, on viimasel ajal paar hoopi saanud ja mu isa halvenenud seisundi tunnistajaks olemine ei tule kasuks. See on nagu matkamine üle nõmme, kursil, mille usun olevat ise valinud, ja korraga märkan ma isa, sada meetrit eespool, ta istub kivil, paistab olevat eksinud ja selgub, et olen enese teadmata algusest peale tema kannul käinud.

      Selline asi ehmatab. See paneb helisema elu munakella. See sunnib sind endale otsa vaatama, kes sa ka ei oleks.

      See kogemus on tihti vastumeelne.

      KÕNDIV ENTSÜKLOPEEDIA

      Buss seisab jälle paigal. Tuul veeretab bussist mööda veel prahti – prügi või mõtted, üks või teine. Maailm on punase- ja valgetriibuliste tõkete, kiivreid kandvate, valjult hõikuvate meeste ja lärmakate, kollaste masinate segadik. Tee oleks nagu patsient, kelle eest hoolitseb käredahäälsete kirurgide meeskond, see on täiesti lahti lõigatud ja kõik selle siseorganid on näha. Selles puudub igasugune väärikus. Ma tunnen Lothian Roadile kaasa – need on viis sõna, millest ma poleks iialgi uskunud, et võin nad sellesse järjekorda seada.

      Et juhtida oma tähelepanu kõrvale hilinemisest tingitud rahutuselt, tõmban ma naisreisija või täpsemalt öeldes – tema kukla, vestlusse. Ta on ametis tasuta koomiksi lehtede pööramisega, seega ei ole tal vastuväiteid.

      „Teate, ma töötasin vanasti sellel alal.”

      Mis alal? Teetööde?

      „Ei, sõnatööde. Sõnade järjestamine kindla süsteemi alusel. Tõtt-öelda olin ma selles päris osav.”

      Kas tõesti? Mis te siis olite, meister Scrabble’is?

      „Ei ma töötasin ajalehe juures. Minu tööandjaks oli Spear.”

      See narts?

      „Proua, see, mida te praegu lappate, on narts.”

      Kõik on suhteline.

      „Mõistlik tähelepanek. Ma möönan, et Spear ei ole enam see, mis vanasti. Ma töötasin seal rohkem kui kakskümmend aastat. Küllalt sageli kuus päeva nädalas.”

      Järelikult te puutusite ilmselt kokku kohutavalt suure hulga sõnadega?

      „Seda küll.”

      Te olete kõndiv entsüklopeedia.

      „Rabav metafoor, kui sobib nii öelda. Pole võimalik eitada, et sõnadel on mõju. Pärast mõne aasta möödumist hakkate nägema oma sõnu väljatrükitud fraaside,