Minu Euroopa perekond. Viimased 54 000 aastat. Karin Bojs

mida nimetatakse Galileaks. Seal elasid juba neandertallased. Nad pidid elama meiega mõnda aega samas piirkonnas kõrvuti. Mõnel juhul tekkisid seksuaalsuhted, mille tulemuseks olid järglased, kes ise võisid saada terveid lapsi.

      Nüüdisinimestes, kes on pärit Aasiast, Austraaliast ja Ameerikast, on pisut rohkem neandertallase DNA-d kui eurooplastes.

      Neil on seda pisut üle kahe protsendi, keskmisel eurooplasel pisut alla kahe. See tuleneb ilmselt täiendavatest neandertallaste ja nüüdisinimeste ristumistest kaugemal Aasias.

      Need inimesed, kes liikusid ida poole, Aasiasse, Uus-Guineasse ja Austraaliasse, näivad olevat segunenud teist sorti eellastega, keda me nimetame Denisova inimesteks. Uus-Guineas leiab nüüdisinimese geneetilisest koodist kuni kuus protsenti Denisova DNA-d ja väikest osa sellest võib leida ka Hiina rahvastikust.

      Fakt on see, et neandertallaste pärandit saab tuvastada ka aafriklaste puhul. Seda isegi traditsioonilise eluviisiga rahvaste juures nagu jorubad Lääne-Aafrikas ja mbutid Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Aga nende puhul on tegu üliväikeste osakestega, mida saab selgitada sellega, et eurooplased ja asiaadid on ajaloo jooksul liikunud tagasi Aafrikasse.

      Praegu tegutseb firmasid, mis müüvad DNA-teste, mille abil saab väidetavalt selgust, kui palju on kellegi geenides neandertallast või Denisova inimest. Ent Svante Pääbo hinnangul ei ole need testid usaldusväärsed. Veamarginaal on nii suur, et tulemus ei ütle tegelikult midagi. Tagantjärele ta kahetseb, et ta enda töörühm ei taotlenud sellisele testile patenti, sest siis oleks saanud garanteerida hoopis teise kvaliteedi.

      Usutavasti osutusid neandertallase geenid Lähis-Ida väikesele lapsele 54 000 aastat tagasi kasulikuks. Sellised lapsed võisid olla tervemad kui teised, nende vastupanu nakkustele oli parem. Meie esiisad ja esiemad, kes rändasid Aafrikast Lähis-Itta, kuulusid väikesesse rühma, mis võis koosneda kõigest paarikümnest või paarisajast inimesest. Paari põlvkonna järel, kui nad olid lapsi saanud ainult omavahel, muutus nende immuunsüsteem üha vaesemaks. Sugulaste ristumine nõrgendab immuunsüsteemi ja siis on hea, kui väljast tuleb juurde värsket verd.

      Ameerika immunoloog Peter Parham on leidnud immuunsüsteemis geenirühma, mis näib olevat neandertallaste pärand.

      Need geenid aitasid kindlasti Trollilapsel ja temasarnastel 54 000 aastat tagasi elus püsida. Nüüdsel ajal võivad samad geenid aidata kaasa liiga efektiivse immuunsüsteemi arengule, mis jookseb mõnikord amokki ning tõstab autoimmuunsete haiguste, näiteks polüskleroosi ja 1. tüübi diabeedi riski.

      Teadlased on leidnud kaks neandertallase geeni, mis mõjutavad suutlikkust ladestada organismi toidust saadavat rasva. Üks neist kahest geenist tõstab nüüdsel ajal 2. tüüpi diabeeti haigestumise riski. See haigus on lähedalt seotud ülekaaluga, mis on tänapäeval suur probleem. 54 000 aastat tagasi see aga vaevalt nii oli. Esimesed nüüdse aja eurooplased olid pigem eelistatud seisus, kui keha sai oma käsutusse nii palju rasva kui võimalik.

      See vähendas näljasurma ohtu.

      Svante Pääbo uurimisrühm on leidnud ka mõningaid muid geene, mis näivad olevat neandertallaselt nüüdisinimesele üle kandunud. Need kõik mõjutavad valku nimega keratiin, mida leidub juustes ja nahas. Nii asiaadid kui ka eurooplased on ilmselt saanud neandertallastelt keratiinigeenide variatsioone, aga huvitaval kombel on Euroopas ja Aasias tegu erinevate keratiinigeenide komplektidega. Praeguseni on selgusetu, kuidas täpselt mõjutavad neandertallase geenid meie juukseid ja nahka. Kui ma ise peaksin kihla vedama, siis paneksin oma panuse sellele, et sirged juuksed kuuluvad neandertallase pärandi hulka.

      Svante Pääbo ise ei tahaks sellel teemal, kuidas neandertallase juuksed ja nahk välja nägid, eriti spekuleerida. Nüüdseks on teised teadlased töötanud välja geenitestid, mis annavad aimu naha-, silma- ja juuksevärvist. Ühed Hispaania uurijad väidavad, et nad on leidnud ühe neandertallase juurest punaste juuste geene. Ent Svante Pääbo hinnangul on need testid veel kaugelt liiga ebakindlad, et ta söandaks selliseid andmeid avaldada. Teda intervjueerides proovin vastu vaielda, argumendiks see, et üldsuse silmis oleks silma-, naha- ja juuksevärv huvipakkuvad andmed. See muudaks pildi meie kohtumistest neandertallastega elusamaks.

      Svante Pääbole sellisest argumendist ei piisa. Aga ta avaldab veel ühe fakti, mis pole seni avalikkuseni jõudnud: ühelgi neandertallasel, keda tema ise on analüüsinud, ei paistnud olevat punaste juuste geene. Kõige läbiuuritum neandertallane, kes leiti ühest Siberi koopast, oli ilmselt tumeda peaga.

      Pigem eelistaks ta rääkida neist ligi 87 geenivariatsioonist, mis on peaaegu kõikidel nüüdisinimestel, ent mida seni pole leitud üheltki neandertallaselt. See geen, mida on kõige põhjalikumalt uuritud, kannab tähistust FOXP2.

      Neandertallased olid elanud Euroopas ja Aasias sadu tuhandeid aastaid, kuni meie, nüüdisinimesed, kohale saabusime ja ohjad enda kätte võtsime.

      Inglismaal elab perekond, kus on mitmel liikmel olnud põlvest põlve raskeid kõnehäireid. Neil kõikidel on viga just selles geenis. Ilmselgelt mõjutab see geen kõnevõimet. Hiirtel ja šimpansidel erineb see geen kõigest ühes punktis. Šimpanside ja neandertallaste puhul kahes punktis. Neandertallastel ja nüüdisinimestel on praktiliselt identsed FOXP2-geenid. Ent Svante Pääbo ja tema kolleegid on leidnud ühe väikese erinevuse. Seda oli raske leida, sest see asub geenist endast kaugel väljaspool.

      Ometi näib see olevat geeni avaldumise jaoks oluline.

      Leipzigi teadlased on aretanud laborihiiri, kellel on FOXP2geeni inimese variant. Need hiired piiksuvad teisiti kui tavalised hiired. Lisaks on neil parem mälu. Erinevus puudutab mälu üht aspekti, mida psühholoogid nimetavad protseduuriliseks mäluks.

      See on sama mehhanism, mis aitab meil õppida rattaga sõitma või tantsima. Algajana peab mõtlema igale liigutusele eraldi. Ent mõne aja pärast on liikumine juba „lihasmälus”, nagu me ütleme, või pigem väikeajus. Suudame liigutust teha täiesti automaatselt, sellele mõtlemata. Täpselt nagu siis, kui me õpime rääkima.

      Mõistlik järeldus on see, et ka neandertallased oskasid omavahel rääkida, mingil tasemel. Aga nad ei rääkinud samamoodi nagu meie.

      ***

      Svante Pääbo püüab jääda rangelt oma teadustulemuste juurde ega soovi isiklikke arvamusi väljendada. Üks, kellel seevastu pole olnud sugugi raske spekuleerida meie kohtumiste üle neandertallastega, on Ameerika kirjanik Jean M. Auel. Tema raamatuid Koopakaru hõimust on müüdud miljoneid eksemplare. Sarja esimene raamat ilmus 1980 ja seal kirjeldab Jean M. Auel, kuidas vanemateta tüdruku Ayla eest hoolitsevad teistsugused inimesed. Kui Ayla suuremaks kasvab, vägistab teda korduvalt hõimupealiku poeg ja ta sünnitab poja, kellest saab seega neandertallase ja inimese järglane. Sellist segu nimetatakse hübriidiks.

      Võib ju öelda, et Jean M. Auel oli oma hübriidilooga geneetikast kolmkümmend aastat ees. Raamatu kirjutamise hetkel ei olnud kindlaid teaduslikke tõendeid sellise segunemise toimumise kohta. Oli leitud vaid üksikuid skelette, luid ja hambaid, mida mõned teadlased pidasid seguvormideks.

      Ent suurem osa Jean M. Aueli fantaasiaküllasest loost on puhas vale. Näiteks kujutab ta meie liigi nüüdisinimest heledate juuste ja heleda nahaga, samal ajal kui neandertallased olid tema arvates tumedad. Meie kohtumiste ajal oli asi pigem vastupidi.

      Olime meie ju äsja Aafrikast välja rännanud, neandertallased aga olid arenenud Euroopas ja Aasias sadu tuhandeid aastaid.

      Hele nahk suurendab ellujäämisvõimalust põhjapoolsetel laiuskraadidel.

      Aueli kirjeldused neandertallaste märkide keelest ja jäigast ühiskonnakorrast on meelelahutuslikud ja paljud tema tõlgendused on väärt kaasamõtlemist. Ta on õppinud tundma nii arheoloogiat, antropoloogiat kui ka botaanikat. Tuleb aga meeles pidada, et tegu on seiklusraamatutega, mitte teadusega. Enamik on puhas fantaasia.

      Üks põhjus, miks neid raamatuid nii suurtes tiraažides müüdi – ka näiteks teismeliste seas –, on see, et mõnes neist on palju seksikirjeldusi. Need on kirjutatud suure sisseelamisega ja detailirohkelt, aga siiski piisavalt süütul toonil. Vabatahtlikult seksimist nimetatakse