Minu Euroopa perekond. Viimased 54 000 aastat. Karin Bojs

saigi alguse tema teadlasekarjäär.

      Ta kasvas üles Stockholmist lõunas, Bagarmosseni eeslinnas, õppis kaitsejõudude tõlkide koolis vene keelt (üks kaitsejõudude kõige keerukamaid väljaõppeid) ning Uppsala ülikoolis egüptoloogiat ja kopti keelt. Paari aasta pärast loobus ta egüptoloogiast ja võttis käsile hoopis meditsiini. Pärast nelja aastat meditsiiniõpinguid hakkas ta tööle rakubioloogina.

      Tema ametlik töö oli ühe viirusvalgu uurimine. Salaja püüdis ta aga saada kätte ka tuhandeaastaste muumiate DNA-d. Tema ülemus ei teadnud asjast midagi, enne kui selle kohta hakkas ilmuma juba esimene teadusartikkel. See avaldati Ida-Saksa ajakirjas, kuna Svante Pääbo oli esimesed muumiad toonud ühest Ida-Berliini muuseumist.

      Tagantjärele on selgunud, et see, mida Svante Pääbo pidas sensatsiooniliseks muumia DNA-ks, oli ilmselt kõigest nüüdse aja inimesest sinna sa unud mustuse DNA. Aga vähemasti mõte oli idanema pandud. Ta oli näiliselt tõestanud, et DNA suudab ellu jääda kudedes, mis on tuhandeid aastaid vanad.

      Läänes ei pannud keegi seda Ida-Saksa artiklit tähele. Aga aasta hiljem avaldas ta artikli ka Briti ajakirjas Nature. See leidis väga suurt vastukaja. Muu hulgas sai ta kirja ka Allan Wilsonilt Californiast Berkeley ülikoolist, kes oli toona üks maailma juhtivaid evolutsiooni ja DNA spetsialiste. Allan Wilson palus võimalust tulla ja praktiseerida „professor Pääbo” laboris. Svante Pääbo oli tol ajal just saanud kolmkümmend. Tema doktoritöö ei olnud veel valmis ja tema käsutuses ei olnud mitte mingisugust laborit.

      Kokku lepiti hoopis nii, et Svante Pääbo võis sõita teadustööd tegema Allan Wilsoni laborisse Californias. Seal oli Allan Wilson oma kolleegidega võtnud kasutusele arheogeneetika, harutamaks lahti inimese esiajalugu.

      1987. aastal said nad avaldada esimese publikatsiooni, mis näitab geeniuuringute kaudu, et kõik praeguse aja inimesed põlvnevad Aafrikast. Meie ühine esiema oli üks naine, kes elas Aafrikas umbes 200 000 aastat tagasi. Teda nimetatakse mitokondri-Eevaks. Eeva nimi on loomulikult väike silmapilgutus piibli loomisloole. Mitokondrid on rakkudes paiknevad organellid, mis sisaldavad väheses koguses DNA-d. Algul põhinesid kõik DNA-analüüsid inimese päritolu kohta eranditult mitokondri DNA-l. Sellist DNA-d on nimelt märksa lihtsam analüüsida kui rakutuuma DNA-d, sest enamikus rakkudes on tuhandeid mitokondreid, ent kõigest üks rakutuum. Piirav tegur on see, et mitokondri DNA-d saab kasutada ainult emaliini uurimiseks, sest mitokondrid saame me ainult oma emadelt.

      Niisiis oli tehnoloogia juba 1987. aastal piisav selleks, et mitokondri-Eevani välja jõuda, isegi kui töömeetodid näivad tänase pilguga vaadates uskumatult raskepärased. Allan Wilsoni labori noored teadlased sõitsid ringi mööda California sünnitusmaju ja kogusid eri riikidest pärit naiste platsentat. Suure vaevaga said nad platsentadest kätte DNA ja arvutasid siis oma algeliste arvutite taga tulemuse välja.

      Linda Vigilant, kes on nüüd Svante Pääbo abikaasa, oli Allan Wilsoni juures doktorant. Tema tegi paar aastat hiljem mitokondri-Eeva kohta uue teadustöö. Arvutid olid endiselt nii jõuetud ja aeglased, et arvutuste peale kulus terve nädal. Ent geneetika oli suure sammu edasi astunud. Üks California teadlane oli välja töötanud DNA kopeerimise meetodi, mida nimetati PCR-iks ja mis kuulutati paar aastat hiljem Nobeli preemia vääriliseks. Selle kopeerimismeetodi abil said teadlased kasutada nüüd oma töö aluseks üksikuid juuksekarvu, mitte tervet platsentat. Maailma eri paigus töötavad antropoloogid aitasid kokku koguda eri ilmanurkades elavate inimeste juuksekarvu. Ja esimese uuringu tulemus leidis kinnitust. Umbes 200 000 aastat tagasi elas Aafrikas üks naine, kellest põlvnevad kõik praegused inimesed. Ta on meie kõikide ühine esiema.

      INIMESTE ESIEMAD

      Allikas: Phylotree 2015

      „Eeva” elas Aafrikas umbes 200 000 aasta eest. Ta on kõikide tänapäeva inimeste esiema. Umbes 60 000 aastat tagasi liikus üks tema tütarharudest Aafrikast välja ja levis seejärel mujale üle maailma.

      Paar aastat hiljem, 1995, võisid Ameerika teadlased avaldada teate mitokondri-Eeva meessoost vaste kohta. Teda nimetatakse Y-kromosoomi Aadamaks. Tehnoloogia areng ja üha võimsamad arvutid olid loonud võimaluse ka eri maailmanurkadest pärit meeste Y-kromosoomide võrdlemiseks. Y-kromosoomides on palju rohkem DNA-d kui mitokondrites ja need kanduvad üle ainult isalt pojale. Niisiis saab neid kasutada ainult otseste meesliinide puhul. Tulemused näitasid, et umbes 200 000 aastat tagasi elas üks mees, kes on kõikide praegu elavate meeste esiisa.

      Ka Y-kromosoomi Aadam elas Aafrikas.

      Vanad arusaamad langesid unustuse hõlma. Multiregionaalne teooria oli hingusele läinud. Nüüdisinimese algkodu on Aafrikas.

      Geneetikas kasutatav tehnoloogia arenes üha. Ka Svante Pääbol endal õnnestus sammhaaval parandada oma meetodeid, et uurida mitu tuhat aastat vanu proove. Loomade kivististega katsetades õppis ta proove puhtana hoidma. Keeruline oli vältida tolmu, vanu baktereid ja jälgi nüüdisinimesest, kes oli fossiili välja kaevanud.

      Pärast Californiat asus ta ametisse ühe Müncheni zooloogiainstituudi juures. Seal nõudis ta oma kahelt doktorandilt, et nood väldiksid igasugust mustust, kiiritaksid kogu laborit igal ööl ultraviole valgusega, läheksid hommikuti otsejoones erilaboritesse, külastamata enne muid DNA-proovidega laboreid, lisaks olid kasutusel muudki turvameetmed.

      Suvel 1997 avaldas Svante Pääbo DNA-analüüsi, mis oli saadud maailma kõige tuntumast neandertallasest – sellest, kelle skelettleiti 19. sajandil Neandertalist ja kelle järgi on kõik neandertallased oma nime saanud. Seekord olid tulemused märksa usaldusväärsemad kui vana muumia puhul kaksteist aastat varem.

      Analüüs põhines mitokondriaalsel DNA-l ja näitas selgelt, et neandertallased ei saa olla nüüdse aja eurooplase eellased. Meie ei ole nende lapselapselapsed. Vähemalt mitte otse langevas joones, ema poolt. Meie sugulust võib pigem võrrelda kahe nõbude rühmaga, kelle ühine päritolu jääb ajaloos märksa kaugemale.

      See uuring leidis väga laia kõlapinda. Svante Pääbost sai teaduses tõeline täht, eriti Saksamaal, kus neandertallastel on olnud väga eriline staatus alates sellest, kui nad 19. sajandil avastati.

      Ise pean kahetsusega tunnistama, et uudis sellest pöördelisest uuringust läks minust mööda. Kõigest paar kuud varem olin hakanud Dagens Nyheteris teadustoimetajana tööle. Ma ei olnud veel kursis, missuguseid teadusajakirju peaks teadusajakirjanik jälgima, ja mu nimi ei olnud veel õigetes nimekirjades, mille kaudu oleksin saanud eelinfot ja kutseid pressikonverentsidele.

      Ent paar nädalat hiljem kohtusin ma Svante Pääboga Oslos ühel geneetikaseminaril. Sõime koos õhtust ja minus tärkas tõsine huvi selle teadusvaldkonna vastu. Hiljem olen teda korduvalt intervjueerinud, kuulanud tema ettekandeid ja andnud ajalehes teada, kui tema uurimistulemusi on avaldatud maailma juhtivates teadusajakirjades.

      Pärast esimesi mitokondrianalüüse liikus ta edasi ja asus uurima rakutuuma DNA-d. Nagu öeldud, on see märksa keerukam. Aga kui see õnnestub, muutub pilt palju terviklikumaks, sest mitokondrites on ainult paar tuhandikku protsenti kogu meie DNA-st ja pealegi pärandub see ainult emaliini pidi. Meie ülejäänud DNA on rakutuumas ja see on pärit mõlemalt vanemalt.

      Esimene esialgne tuuma-DNA ülevaade, mille Svante Pääbo ja tema uurimisrühm avaldasid aastal 2009, kinnitas esimeste mitokondriaalse DNA analüüside tulemust – et neandertallane ei ole nüüdisinimese esiisa, vaid pigem meie geneetiline nõbu.

      Ent seejärel laekusid uued teated. Täpsemate analüüsidega saadi ootamatuid tulemusi. Ka Svante Pääbo ise oli üllatunud.

      Mais 2010 avaldas ta koos oma kolleegidega põhjaliku analüüsi, mis tõestas, et neandertallased ja inimesed on tõepoolest omavahel järglasi saanud. Nende pärilikkusinfo elab meis edasi. Neandertallased ei ole lõplikult välja surnud.

      Seejärel on iidvana DNA analüüsimise tehnoloogia veelgi täiustunud ja nüüd on pilt juba niisama täpne kui siis, kui teadlased oleksid uurinud sind või mind, tänapäeva inimest. Järeldused, milleni nad nüüdseks on jõudnud, on sellised:

      Jah,