Naine meie vahel. Sarah Pekkanen

aga Richardi pilk jäi talle pidama, nii et Nellie sai aru, et mees tõesti hoolib ta vastusest.

      „Hullumeelne päev.” Ta võttis ohates istet. „Arenguvestlused. Kui meie oleme kord Richard juuniori pärast teisel pool lauda, siis tuleta mulle meelde, et ma õpetajaid ikka ka tänaksin.”

      Nellie silus seelikut jalgadel, kui Richard sirutas käe Verdicchio pudeli järele, mis jahtus jää-ämbris. Laual põles madala leegiga väike teeküünal, heites kuldse ringi raskele kreemi karva linale … „Mulle ainult pool klaasi. Jõin ühe kiire pokaali koos teiste õpetajatega pärast vestlusi. Linda kostitas; ta ütles, et see on tasu tapluse eest.”

      Richard tõmbas kulmu kortsu. „Soovin, et oleksin teadnud. Ma poleks siis pudelit tellinud.” Ta kutsus kerge nimetissõrme liigutusega kelneri ja palus tuua San Pellegrinot. „Mõnikord võib saada peavalu, kui juua päevasel ajal.”

      Nellie naeratas. See oli üks esimesi lugusid, mida ta Richardile jutustas.Ta oli istunud ühe sõduri kõrval lennul Lõuna-Floridast tagasi pärast ema külastamist. Ta ise oli selleks ajaks kolinud juba Manhattanile, et alustada uut elu pärast kolledži lõpetamist. Kui ema ei oleks endiselt elanud Nellie kunagises kodulinnas, poleks Nellie sinna enam iialgi tagasi läinud.

      Enne kui lennuk õhku tõusis, oli sõjaväelase juurde tulnud stjuardess. „Esimeses klassis on üks härra, kes tahaks teile pakkuda oma istekohta,” oli ta öelnud noorele sõdurile, kes tõusis kohe püsti ja sõnas: „Suurepärane!”

      Varsti oligi Richard tulnud piki vahekäiku. Ta lipsusõlm oli lõdvaks lastud, nagu olnuks tal seljataga pikk päev. Ta hoidis käes klaasi joogiga ja nahkportfelli. Kui ta pilk kohtas Nellie oma, oli ta soojalt naeratanud.

      „See oli teist tõesti väga kena.”

      „Pole probleemi,” lausus Richard, kui asutas end istuma Nellie kõrvale.

      Siis algas turvavahendite tutvustamine. Mõni minut hiljem kaldus lennuk järsult küljele ja tõusis siis õhku. Kui nad õhuauku sattusid, haaras Nellie käetoest kinni.

      Richardi sügav hääl ta kõrva juures üllatas teda: „See on täpselt nii nagu siis, kui auto sõidab teelohku. Täiesti ohutu.”

      „Loogiliselt võttes küll.”

      „Aga ega see teadmine ei aita. Võib-olla aitab hoopis see siin.”

      Mees ulatas talle klaasi ja Nellie märkas, et sõrmust tal sõrmes ei olnud. Ta kõhkles. „Mul hakkab mõnikord pea valutama, kui päevaajal joon.”

      Lennuk mürises ja ta rüüpas pika sõõmu.

      „Jooge see lõpuni. Ma tellin veel … või vahest ehk eelistate klaasi veini?” Ta kergitas küsivalt kulme ja Nellie märkas poolkuukujulist hõbejat armi mehe parempoolse meelekoha lähedal.

      Ta noogutas. „Tänan teid.” Mitte kunagi varem ei olnud kõrvalistmel istuja üritanud talle lendu mugavamaks teha; harilikult vaatasid inimesed kõrvale või lehitsesid mõnda ajakirja, sellal kui tema võitles üksi oma paanikahäirega.

      „Saan sellest aru, teate,” tähendas mees. „Minul juhtub seda vere nägemisel.”

      „Teil?” Lennuk rappus kergelt ja kaldus vasakule. Nellie sulges silmad ning neelatas tugevasti.

      „Ma räägin teile sellest, aga te peate lubama, et ei kaota mu vastu lugupidamist.”

      Nellie noogutas jälle, ta ei tahtnud, et mehe rahustav hääl vaikiks.

      „Niisiis, mõned aastad tagasi kaotas üks mu kolleeg teadvuse ja lõi pea otse koosoleku ajal konverentsilaua serva vastu … arvatavasti oli tal vererõhk madal. Kas see asjaolu või lihtsalt igav koosolek − miski viis ta peaaegu et koomasse.”

      Nellie avas silmad ja tõi kuuldavale naeruturtsatuse. Ta ei suutnud meenutada, millal ta viimati lennukis naeris.

      „Palusin kõigil kohtadele jääda ja haarasin tooli järele, et aidata mees istuma. Hõikasin, et keegi tooks vett, ning siis korraga näen kogu seda verd ning tunnen äkki, kuidas pea hakkab ringi käima, nagu hakkaksin ka teadvust kaotama. Tegelikult ma vist lausa lükkasin vigasaanud mehe toolilt maha, et saaksin ise istuda, ja äkitselt ignoreerisid teda kõik teisedki ning üritasid aidata mind.”

      Lennuk oli jälle neutraalses tasakaalus. Kõlas tasane kellamäng ja stjuardess liikus vahekäigus kõrvaklappe pakkudes. Nellie laskis käetoe alla ning vaatas Richardile otsa. Mees silmitses teda ja muigas.

      „Jäitegi ellu, oleme pilvedest läbi. Nüüd peaks edasi sujuvalt minema.”

      „Tänan teid. Ka joogi ja loo eest … Päästsite meeste au, kuigi seoses minestamisega.”

      Kahe tunni jooksul jõudis Richard rääkida Nelliele oma tööst kindlustusfondi juhina ja avalikustada ka selle, et ta on õpetajatest sisse võetud sellest ajast saadik, kui üks neist oli aidanud tal õppida hääldama r-tähte: „Tänu temale ei esitle ma ennast teile kui Litchad.” Kui Nellie küsis, kas tal on New Yorgis perekond, raputas mees pead. „Ainult vanem õde, kes elab Bostonis. Mu vanemad hukkusid juba aastaid tagasi.” Ta põimis sõrmed kokku sillaks ja langetas pilgu. „Autoavarii.”

      „Ka minu isa suri.” Mees silmitses teda uurivalt. „Mul on alles tema vana sviiter … mõnikord panen selle selga.”

      Nad mõlemad jäid korraks nukralt vait, siis palus stjuardess reisijatel klapplauad kinni lükata ja seljatoed püstasendisse reguleerida.

      „Kas teil võib olla maandumisel probleeme?”

      „Vahest ehk jutustate veel ühe loo, et mind sellest läbi aidata,” pakkus Nellie.

      „Hmmmm. Praegu ei tule ühtegi pähe. Võiksite anda mulle oma telefoninumbri juhuks, kui midagi meenub.”

      Mees ulatas talle kuuetaskust pastapliiatsi ning Nellie kallutas pea ja kirjutas numbri salvrätikule, ta pikad heledad juuksed langesid ette õlgadele.

      Richard sirutas käe ja laskis sõrmedel libiseda läbi juuste, enne kui ta need kõrva taha lükkas. „Nii kaunid. Ärge neid kunagi ära lõigake.”

      1 „Lake Wobegon” – Garrison Keillori romaan (1985) väikelinna rahulikust elust USA-s. [ ↵ ]

      Neljas peatükk

      Istun garderoobi põrandal, ruumi viivlema jäänud roosilõhn tuletab mulle meelde pulmi. Mu asendajast saab peagi kaunis pruut. Kujutan ette, kuidas ta vaatab üles Richardile otse silma, tõotades teda armastada ja austada, nii nagu lubasin minagi.

      Ma otsekui kuuleksin ta häält.

      Tean, kuidas see kõlab. Olen talle mõnikord helistanud, kuid kasutan seejuures muidugi blokeeritud privaatnumbrit.

      „Tervist,” algab ta sõnum. Ta hääletoon on muretu ja särav. „Mul on kahju, et ma teie kõnele kohe ei saanud vastata.”

      On tal tõesti kahju? Või on see võidurõõm? Ta suhe Richardiga on nüüd avalik, kuigi see algas juba siis, kui olime veel abielus. Meil oli probleeme. Kas ei ole neid mitte kõigil abielupaaridel, kui mesinädalate hõõgus hakkab kustuma? Ometi poleks ma uskunud, et mul kästakse nii kiiresti välja kolida. Et meie suhte jälgi kustutada.

      Paistab nii, nagu tahaks ta teeselda, et me pole olnudki abielus. Just nagu mind ei eksisteeriks.

      Kas temake eales ka minust mõtleb, kas ta tunneb süümepiinu kõige selle pärast, mida ta on teinud?

      Need küsimused ahistavad mind igal ööl. Mõnikord, kui olen tundide viisi ärkvel viselnud, linad väändunud mu ümber, sulen lõpuks silmad, olles nii lähedal uinumisele, ja siis korraga näen taas oma vaimusilmas ta nägu.

      Istun tikksirgelt, koban käsikaudu öökapi sahtlist tablette. Närin ühe neist katki selle asemel, et tervelt alla neelata, lootes niiviisi kiiremat mõju.

      Tervitus automaatvastajalt ei anna aimu ta tunnetest.

      Aga kui ma jälgisin teda ühel õhtul, kui ta oli Richardiga,