Naine meie vahel. Sarah Pekkanen

ta on ju alles kolme ja poole aastane.”

      „Kolm ja kolmveerand,” parandas proua Porter.

      „Õige,” ütles Nellie. „Paljudel lastel ei ole motoorsed oskused selles eas veel nii välja arenenud, et …”

      „Te olete Floridast pärit, eks?” küsis härra Porter.

      Nellie pilgutas silmi. „Kuidas te … vabandust, miks te seda küsite?” Mitte mingil juhul poleks ta Porteritele öelnud, kust ta pärit on. Ta oli alati ettevaatlik ega avaldanud liiga palju oma tausta kohta.

      Ei olnud raske vastamisest kõrvale põigelda, kui sul olid vastavad nipid selgeks õpitud. Kui küsiti lapsepõlve kohta, võisid neile rääkida majast puu otsas, mille su isa oli sulle ehitanud, ja oma mustast kassist, kes arvas, et ta on koer: muudkui sitsis ja nõudis kostitamist. Kui kõne alla tuli kolledž, võisid keskenduda jalgpallimeeskonna kaotusteta hooajale, ka su poole kohaga tööle üliõpilaslinnaku restoranis, kus sa kord röstides põhjustasid väikese tulekahju ja pidid lõunasöögi järel ka laudu koristama. Jutusta värvikaid venitatud lugusid, mis juhivad tähelepanu kõrvale faktilt, et sa ei kavatse tegelikult midagi jagada. Väldi eriseiku, mis sind massist eraldavad. Lõpetamise aastast räägi ähmaselt. Valeta, kuid ainult siis, kui on hädasti vaja.

      „Noh, siin New Yorgis on asjad teisiti,” tähendas härra Porter. Nellie uuris teda ettevaatlikult. Ta võis vabalt olla oma viisteist aastat vanem kui ta abikaasa ja ta kõneviis viitas sellele, et ta on sündinud Manhattanil. Siiani ei saanud nende teed ristuda. Kust ta küll teada sai?

      „Me ei taha, et Jonah teistest maha jääks,” lausus härra Porter, nõjatudes tooliseljale ning siis kohe nihelema hakates, et tasakaalu säilitada ja mitte ümber kukkuda.

      „Mida minu abikaasa püüab teile selgitada, on see,” hüüdis proua Porter vahele, „et me taotleme järgmiseks sügiseks lasteaiakohta. Meie eesmärgiks on kõrgema tasemega koolid.”

      „Saan aru.” Nellie tõmbus tagasi. „See on kindlasti teie otsustada, aga võib-olla soovite veel aasta oodata.” Ta teadis, et Jonah on juba registreeritud mandariini keele klassi, karatesse ja muusikatundidesse. Kaks korda sel nädalal oli ta näinud teda haigutavat ja uniseid silmi hõõruvat. Siin viibides oli tal vähemalt piisavalt aega liivalosse ehitada ja klotsidest torne laduda.

      „Tahtsin teile teada anda millestki, mis juhtus siis, kui üks ta klassikaaslastest unustas eine kaasa võtta,” alustas Nellie. „Jonah pakkus talle poolt enda omast, mis näitab sellist empaatiat ja lahkust …” Ta hääl vajus ära, kuna helises härra Porteri telefon.

      „Jah,” ütles ta telefoni. Ta vaatas Nellie poole ja jäi teda üksisilmi vaatama.

      Nellie oli teda varem kohanud vaid kahel korral – lastevanemate õhtul ja sügisesel arenguvestlusel. Siis ei olnud ta teda niiviisi jõllitanud ega imelikult käitunud.

      Härra Porter tegi käega kiireid ringe, andes märku, et Nellie jätkaks. Kellega ta rääkis?

      „Kas te hindate lapsi regulaarselt?” küsis proua Porter.

      „Kuidas palun?”

      Proua Porter naeratas ja Nellie pani tähele, et ta huulevärv sobis täpselt kokku kleidi värvivarjundiga. „Seda tehakse Smithi koolis. Igal veerandaastal. Õpivalmidus, võimetel põhinevad väikesed lugemisrühmad, varane korrutamisoskus …”

      Korrutamine? „Lapsi ma hindan küll.” Nellie tundis, kuidas ta selg ajab end sirgu.

      „Te teete minuga vist nalja,” ütles härra Porter telefoni. Nellie tundis, kuidas ta pilk tõmbub mehe poole.

      „Korrutamist küll mitte … hmm … rohkem põhioskusi, nagu loetlemist ja tähtede tundmist,” seletas Nellie. „Kui te vaatate hinnangulehe tagumist külge, siis näete … Mul on seal oma kategooriad.”

      Järgnes silmapilk vaikust, kui proua Porter libistas pilgu üle Nellie märkmete.

      „Ütle Sallyle, et ta jätkaks. Ära aruannet kaota.” Härra Porter lõpetas kõne ja vangutas pead. „Kas meil on siin nüüd kõik?”

      „Nojah,” ütles proua Porter Nelliele. „Olen kindel, et teil on nendega kõvasti tööd.”

      Nellie naeratas ja surus siis huuled kriipsuks. Jaa, oleks ta tahtnud öelda. Olen nendega vägagi hõivatud. Eile küürisin seda vaipa pärast seda, kui üks laps loksutas maha šokolaadipiima. Ostsin pehme teki vaikse tunni jaoks, et teie üleriietatud poiss saaks välja puhata. Tegin sel nädalal kolm hilist vahetust restoranis, kus ma olen ettekandjaks, sest sellega, mis ma siin teenin, ei kata ma oma elamiskulusid … ja ikkagi astun igal hommikul kell kaheksa siit uksest sisse täis energiat, mis kõik kulub ära teie lastega tegeledes.

      Ta kavatses just naasta Linda kabinetti, et süüa ära ka teine pool sarvesaiast, kui kuulis härra Porteri häält kõmavat: „Unustasin oma kuue maha.” Mees sisenes uuesti klassiruumi ja võttis väikese tooli seljatoelt oma kuue.

      „Miks te arvate, et ma olen pärit Floridast?” pahvatas Nellie mõtlematult.

      Mees kehitas õlgu. „Minu õetütar õppis ka seal ja käis Granti ülikoolis. Mulle tundus, nagu oleks keegi maininud, et teiegi õppisite seal.”

      Sellist informatsiooni ei olnud Nellie biograafias eelkooli veebilehel. Tal ei olnud alles midagi, millel oleks olnud kolledži logo – mitte ainsatki dressipluusi, võtmehoidjat ega ripatsit.

      Linda on vist andnud Porteritele teavet tema kutsesobivuse kohta. Nad paistavad olevat sellist tüüpi vanemad, kes on huvitatud, ütles Nellie iseendale.

      Ometi vaatas ta nüüd meest hoolikamalt, püüdes kujutada ta näojooni mõnel noorel naisel. Talle ei meenunud ühtegi, kelle perekonnanimi oleks olnud Porter. See aga ei tähendanud, et too naine ei oleks võinud istuda loengul ta selja taga või üritada teda seltsiellu tõmmata.

      „Hm, mu järgmine arenguvestlus peab kohe algama, nii et …”

      Mees heitis pilgu tühjale koridorile ja siis uuesti temale. „Loomulikult. Kohtumiseni lõpuaktusel.” Ta astus vilistades piki koridori edasi. Nellie vaatas talle järele, kuni ta kadus ukse taha.

      Richard rääkis harva oma endisest naisest, nii et Nellie teadis temast vaid paari asja. Ta elas ikka veel New York Citys. Tema ja Richard olid lahku läinud natuke aega enne seda, kui Richard kohtas Nelliet. Ta oli ilus – pikkade tumedate juuste ja kitsa näoga. Nellie oli otsinud Google’ist ja leidnud temast tillukese ähmase foto ühelt heategevusürituselt.

      Ja ta hilines alalõpmata – komme, mis oli Richardit ärritanud.

      Viimasest kvartalist enne Itaalia restorani möödus Nellie jooksusammul, kahetsedes juba kahte klaasi Pinot Grigiot, mida ta jõi koos kolmanda ja neljanda rühma õpetajatega kui tasu selle eest, et nad arenguvestlused üle elasid. Nad olid sõjakalt arvamusi vahetanud, ja Marnie, kelle klass oli Nellie oma kõrval, oli võitjaks kuulutatud, sest üks vanematepaar oli saatnud ennast esindama lapsehoidja, kelle inglise keel ei olnud kuigi hea.

      Nelliel oli ajataju täiesti kadunud, kuni ta teel tualetti kontrollis oma mobiilikella. Kui ta kabiinist väljus, tormas üks naine talle peaaegu otsa.

      „Vabandust!” oli Nellie automaatselt öelnud. Ta oli astunud kõrvale, aga koti maha pillanud, nii et selle sisu pudenes põrandale laiali. Naine oli sõnagi lausumata astunud üle segadiku ja sisenenud kiiresti kabiini. („Kombed!” Nellies pesitsev eelkooliõpetaja mõtles juba karistusele, kui ta põlvitas maha, et oma kosmeetika ja rahakott kokku korjata.)

      Ta jäi restorani üksteist minutit hiljaks ja tõmbas just lahti rasket klaasust, kui ülemkelner tõstis pilgu nahkkaantega ettetellimiste kaustikult. „Mul on kokkusaamine oma kihlatuga,” hingeldas Nellie.

      Ta laskis pilgul lennata üle söögisaali ja nägi Richardit tõusmas oma istmelt nurgalauas. Ta silmi raamisid üksikud peened kortsud ja meelekohtadel põimus läbi tumedate juuste paar hõbedast viirgu. Mees vaatas teda ülalt alla ja tegi lõbusalt silma. Nellie oleks tahtnud teada, kas kunagi tuleb ka selline aeg,