Naine meie vahel. Sarah Pekkanen

Nancy krediitkaardi ja kviitungiga parajasti selleks ajaks, kui ta oma tööriideid selga paneb.

      „Tänan teid,” ütleb Nancy. „Ma ei oleks ise küll osanud seesuguseid valida, aga kindlasti on neid põnev kanda.”

      Seda osa oma tööst ma tegelikult naudin – teha kõik, et kliendid tunneksid end hästi. Rõivaste selgaproovimine ja raha väljaandmine sunnib enamikku naisi endalt küsima: Kas ma pole liialt ülekaaluline? Kas olen selle ära teeninud? Olen see ikka mina? Tean neid kahtlusi hästi, sest olen ise palju kordi olnud proovikabiinides, püüdes ära arvata, mida ma endalt ootan.

      Tõmban kilekoti üle Nancy valitud riiete ja ulatan talle riidepuu kaubaga, ning jään siis korraks mõtlema, kas tädi Charlotte’il on õigus. Kui ma jätkan edasiliikumist, võib-olla on mu vaim viimaks valmis järgnema keha tõukejõule.

      Kui Nancy on lahkunud, aitan veel paari klienti ning astun siis tagasi proovikabiinide juurde, et kõrvaleheidetud riided uuesti üles riputada. Rõivaid riidepuudel siludes, kuulen pealt, kuidas kaks naist kõrvuti asetsevates kabiinides omavahel lobisevad.

      „Vuih, see Alaïa^[1.] ei kõlba kuskile. Mul on kõht nii gaase täis. Sain kohe aru, et ettekandja valetas, kui ta ütles, et sojakaste pole kuigi soolane.”

      Tunnen ära lõunaosariikide kergelt laulva häälduse: Hillary Searles, Richardi kolleegi George Searlesi abikaasa. Oleme aastate jooksul kohtunud Hillaryga arvututel lõunasöökidel ja äriüritustel. Olen kuulnud teda võrdlemas riigi- ja erakoole, Atkinsi ja Zone’i dieete ning supelrandasid St. Bartsis ja Amalfis. Täna ma teda kuulata ei suudaks.

      „Hei-hei! On siin mõni müüja? Meil on teisi suuruseid vaja,” hõikab hääl.

      Proovikabiini uks lendab lahti ja sealt väljub üks daam. Ta on nii väga Hillary moodi kuni punaste kiharateni välja, nii et ta ei saa olla keegi muu kui Hillary õde. „Preili, kas teie saate meid aidata? See teine müüja näib olevat õhku haihtunud.”

      Enne kui jõuan vastata, näen välgatamas midagi oranži ja see patune Alaïa lennutatakse proovikabiini uksele. „Kas teil on neljakümmend kahte?”

      Kui Hillary kavatseb kulutada kleidile üle kolme tuhande dollari, on tehing seda väärt, et välja kannatada ka küsimused, mis ta võib mulle esitada.

      „Üks silmapilk, ma vaatan järele,” vastan. „Aga Alaïa ei ole just selline brand, mis andestaks kriitika, ega hooli sugugi sellest, mida te sõite lõunaks … Võin tuua ka numbri nelikümmend neli, juhuks, kui soovitu osutub väikeseks.”

      „Teie hääl kõlab nii tuttavana.” Hillary piilub välja, varjates uksega oma gaasivaevades keha. Ta kiljatab ja peab kõvasti pingutama, et sinna ammuli sui püsima jääda. „Mida sina siin teed?”

      Ja kohe kajas ka küsimus ta õelt: „Hill, kellega sa räägid?”

      „Vanessa on mu vana sõbranna. Ta on abielus – ah, ta oli abielus – ühe George’i äripartneriga. Oota üks sekund, kullake! Ma viskan midagi selga.” Kui ta uuesti ilmub, lämmatab ta mu oma kallistustega, mattes mu samal ajal lillelõhnalisse parfüümi.

      „Sa oled hoopis teistmoodi! Mis on muutunud?” Ta paneb käed puusa ja mina sunnin end taluma ta uudishimu. „Kõigepealt see, et sa, väike plika, oled nii kohutavalt kõhnaks jäänud. Alaïa kandmisega pole sul vist probleeme. Nii et töötad praegu siin?”

      „Seda küll. Nii tore on sind näha …”

      Ma ei ole kunagi olnud nii tänulik telefonihelinale vahelesegamise eest kui nüüd. „Hallo,” lõõritab Hillary. „Mis? Palavik? Olete kindel? Mäletate, kuidas ta viimasel korral teid üle kavaldas selle … Olgu, olgu. Olen otsekohe kohal.” Ta pöördub oma õe poole. „See oli kooli õde. Ta arvab, et Madison on haige. Ausalt, nad saadavad lapse koju juba siis, kui see pisut nohinal räägib.”

      Ta kummardab ettepoole, et mind veel kord kallistada, ning ta teemantkõrvarõngas kriibib mu põske. „Lähme kunagi välja sööma ja teeme kaotatud aja tasa. Helista mulle!”

      Kui Hillary ja ta õde kontsade klõbinal lifti poole ruttavad, silman äkki proovikabiini toolil plaatina kattega käevõru. Haaran selle ja torman Hillaryt püüdma. Tahan just ta nime hõigata, kui kuulen teda kõnelemas. „Vaene olevus,” seletab ta õele, ja ma taban ta hääletoonis kaastunnet. „Ta mehel oli maja, autod, kõik …”

      „Tõesti? Kas ta advokaati ei võtnud?”

      „Ta on igat pidi üks õnnetusehunnik.” Hillary kehitab õlgu.

      Tunnen, nagu oleksin tormanud vastu nähtamatut seina.

      Jälgin, kuidas ta järjest kaugeneb. Kui ta liftinupule vajutab, pööran tagasi, et korjata kabiinipõrandalt kokku sinna jäetud siidist ja linasest rõivatükid. Aga kõigepealt libistan randmele plaatinavõru.

      Natuke aega enne meie abielu lõppu korraldasime − Richard ja mina − meie kodus kokteiliõhtu. See oligi viimane kord, kui ma nägin Hillaryt. Õhtu algus oli stressirohke, sest selgus, et toitlustajad ja teenindajad ei ilmunud õigel ajal kohale. Richard ärritus – nende peale ja minu peale, sest ma ei olnud tellinud toite tund aega varasemaks kellaajaks, ning üldse kogu situatsiooni peale, aga ta astus vapralt improviseeritud baarileti taha meie elutoas, segas soovijatele martiinisid, džinni ja toonikut ning heitis laialt naerdes pea selga, kui üks ta partneritest kahekümnelist jootrahaks pakkus. Mina ringlesin külaliste seas, pomisedes vabandusi sobimatu Brie juustu ketta ja teravamaitselise Cheddari pärast, mis ma olin lauale seadnud, lubades, et päris toit jõuab peagi kohale.

      „Kullake? Kas sa saad tuua keldrist mõned pudelid ’09 Raveneaud,” hõikas Richard mulle üle toa. „Tellisin möödunud nädalal terve kasti. Need on veinikülmiku keskmisel riiulil.”

      Tardusin, tundes endal kõigi pilke. Hillary seisis baari juures. Tõenäoliselt oli see tema, kes oli palunud margiveini − see oli ta lemmik.

      Mäletan, et liikusin keldri poole otsekui aegluubis, lükates edasi hetke, kui mul tuleb Richardile kõigi ta sõprade ja äripartnerite ees öelda seda, mida mina juba teadsin: meie keldris ei ole Raveneaud.

      Veedan järgmise tunni või selle ümber, teenindades üht vanaema, kes nõuab rõivakomplekti oma nimekaimu ristseteks, ja aitan seejärel kokku panna garderoobi naisele, kes siirdub Alaskasse kruiisireisile. Mu keha tundub raske nagu märg liiv; lootusekiir, mis ennast kord ilmutas pärast Nancy aitamist, on kustunud.

      Seekord näen ma Hillaryt enne, kui kuulen ta häält.

      Ta tuleb lähemale, kui ma parajasti riputan seelikut riidepuule.

      „Vanessa!” hüüatab ta. „Mul on nii hea meel, et sa veel siin oled. Palun ütle, kas sa leidsid …”

      Lause katkeb, kui ta pilk langeb mu randmele.

      Eemaldan kiiresti käevõru. „Ma ei … ma … ma olin mures, et see läheb siin kaduma … keegi leiab. Arvasin kohe, et sa tuled ise järele, muidu oleksin sulle helistanud.”

      Vari kaob Hillary pilgust. Ta usub mind. Või vähemalt tahab uskuda.

      „On su tütrega kõik korras?”

      Hillary noogutab. „Arvatavasti tahtis see väike petis lihtsalt matemaatikatunnist pääseda.” Ta kihistab naerda ja surub raske plaatinavõru randmele. „Sa päästsid mu elu. George kinkis selle mulle sünnipäevaks alles nädal aega tagasi. Kujutad ette, kui ma oleksin pidanud talle tunnistama, et kaotasin selle ära? Ta oleks lahutu…”

      Ta põsed löövad õhetama, kui ta silmad ära pöörab. Hillary ei olnud ealeski taktitundetu, nagu ma mäletan. Varasematel aegadel ajas see mind mõnikord isegi naerma.

      „Kuidas George elab?”

      „Hõivatud, hõivatud! Sa tead ju, kuidas need asjad käivad?”

      Järjekordne lühike paus.

      „Oled sa viimasel ajal Richardit näinud?” Püüan kasutada ükskõikset hääletooni, aga ei õnnestu. Mu nälg informatsiooni