Merevaigusilmadega jänes. Edmund de Waal

Euroopa renessansikunsti kogudest, iseäranis Sir Richard Wallace’i omadest (Londoni Wallace’i kollektsioonist), mõnest Rothschildi kogust – ja kahekümne kolme aastase Charles’i kogudest. Need fooliod on tohutult massiivsed luksusväljaanded, mille kogujad on üllitanud mulje avaldamiseks teistele kogujatele. Kolm lehekülge pärast Charles’i uhket fauninišši – sügav burgundipunane esile tõusvate kuldniitidega, tahvelmaalid pühakutest, vapid – ilmub nähtavale veel üks osa tema kogust.

      See ajab mind laginal naerma: hiiglasuur renessansiaegne voodi, lit de parade, mis on samuti tikitud kangaid täis riputatud. Kõrge baldahhiin, mida kaunistavad keerukate mustritega ümbritsetud putod, grotesksed pead, vapimärgid, lilled ja puuviljad. Raskete tuttidega köied hoiavad koomal kahte uhket kardinat, kummagi kuldsel taustal E-täht. Voodipäitsis on veel üks E. See on omalaadne hertsogivoodi – peaaegu et printsi voodi. See kuulub fantaasia valda. See on voodi, kus valitseda linnriiki, anda audientse, kirjutada sonette, armatseda päris kindlasti. Milline noor mees ostaks sellise voodi?

      Ma kirjutan tema uute ostude pika nimekirja üles ja püüan kujutleda, et olen kahekümne kolme aastane ja kõik need aardekastid vinnatakse mööda keerdtreppi üles teisele korrusele ning avatakse, nii et laastud ja pilpad lendavad; sean need omaenda tubadejadas paika, katsetan nende paigutust, arvestades hommikupäikest, mis tänavalt sisse voogab. Kas külalised, kes salongi astuvad, peaksid nägema seinatäit joonistusi või vaipa? Kas nad peaksid heitma pilgu mu lit de parade’ile? Ma kujutlen, kuidas näitan emailmaale oma vanematele ja vendadele, uhkeldan perekonna ees. Ja ühtäkki naasen kohmetust tundes oma kuueteistkümnendasse eluaastasse, tarin oma voodi koridori, et põrandal magada, ja kinnitan vaiba madratsi kohale, et moodustuks baldahhiin. Ja ma meenutan nädalalõppe, kui oma pilte ümber sättisin ja raamatuid teise kohta tõstsin, katsetades, mis tunne on omaenda ruumi muuta. See tundub vägagi võimalik.

      See on muidugi lavakujundus. Kõik need asjad, mida Charles kogus, on esemed, mis vajavad asjatundja silma, need kõik on esemed, mis räägivad teadmistest, ajaloost, päritolust, kogumisest enesest. Haruta see aarete nimekiri lahti – Raffaeli kartoonide järgi kootud vaibad, Donatello eeskujul tehtud skulptuur –, ja sa tajud, et Charles oli hakanud aru saama, kuidas kunst läbi ajaloo avaneb. Pariisi tagasi jõudnud, annetab ta Louvre’ile haruldase viieteistkümnenda sajandi medaljoni, millel kujutatakse stseeni, kuidas metsikud hobused Hippolytuse pooleks tõmbavad. Mulle tundub, et kuulen, kuidas noor kunstiajaloolane külastajatele jutustama hakkab. Sa tunnetad märkmeraamatut, mitte ainult raha.