Merevaigusilmadega jänes. Edmund de Waal

Belle Époque’i ballisaalist. See kujuneks nostalgiliseks. Ja lahjaks.

      Ja mul pole õigust sajanditaguse kaotatud rikkuse ja sära pärast nostalgitseda. Ja mind ei huvita lahja. Ma tahan teada, millised suhted olid sellel puust esemel, mida ma oma sõrmede vahel veeretan – kõval, riuklikul ning jaapanipärasel –, paigaga, kus see oli. Ma tahan käe lingi järele sirutada, seda vajutada ja tunda, kuidas uks avaneb. Ma tahan läbi käia kõik toad, kus see ese on elanud, tajuda ruumi mahtu, teada, millised pildid olid seintel, kuidas langes valgus akendest. Ja ma tahan teada, kelle kätes see on olnud ja mida need inimesed seejuures tundsid ja mõtlesid – kui nad sellest mõtlesid. Ma tahan teada, mille tunnistajaks ese on olnud.

      Nukrus, mõtlen ma, on omalaadne vaikimisi ebamäärasus, väljapääsutee, lämmatav fookusepuudus. Ja see netsuke on väike vintske täpsuseplahvatus. Ta on vastutasuks säärase täpsuse ära teeninud.

      See kõik on mulle oluline, sest minu töö on asjade valmistamine. See, kuidas esemeid käsitsetakse, kasutatakse ja edasi antakse, pole minu jaoks lihtsalt üsna huvitav küsimus. See on minu küsimus. Ma olen valmistanud palju, palju nõusid. Mul on nimede peale kehv mälu, ma pobisen ja ajan segi, kuid mul on hea mälu nõude peale. Ma mäletan anuma kaalu, tasakaalu ja seda, kuidas selle pind mahuga kokku klapib. Ma näen, kuidas serv pinget tekitab või kaotab. Ma tajun, kas anum on tehtud rutakalt või hoolikalt. Kas selles on soojust.

      Ma saan aru, kuidas mõjub nõu lähedal olevatele esemetele. Kuidas see nihutab kohalt väikese osa ümbritsevast maailmast.

      Ma mäletan ka seda, kas ese kutsus puudutama terve käega või ainult sõrmedega või palus hoopis eemale hoida. Asi pole selles, nagu oleks millegi käsitsemine parem kui mittekäsitsemine. Mõned asjad siin maailmas on mõeldud kaugelt vaatamiseks, mitte käperdamiseks. Ja keraamikuna leian, et on pisut veider, kui inimesed, kellel on minu nõusid, räägivad neist nii, nagu oleksid need elusolendid: ma pole kindel, kas suudan taluda omavalmistatud asjade surmajärgset elu. Kuid näib, et mõnes esemes säilib nende valmistamise pulss.

      See pulss tekitab minus huvi. Enne puudutamist või mittepuudutamist on ivake kõhklust, kummaline hetk. Kui ma otsustan võtta pihku selle väikese valge tassi, mille kõrva juures on üksainus täke, kas see saab siis minu elu osaks? Lihtne ese, tass, mis on pigem vandlikarva kui valge, mis on hommikukohvi joomiseks liiga väike, mitte päris tasakaalus, võiks saada osaks minu käsitsetud asjade elust. See võib langeda isikliku jutuvestmise alale; mäluga esemete sensuaalsesse siugjasse põimumisse. Meelisese, lemmikese. Võiksin selle ka käest panna. Võiksin selle edasi anda.

      See, kuidas esemeid edasi antakse, on sama mis lugude jutustamine. Ma kingin sulle selle, sest ma armastan sind. Või sellepärast, et see kingiti mulle. Sest ma ostsin selle erilisest kohast. Sest sina hoolid sellest. Sest see teeb su elu keerulisemaks. Sest see teeb kellegi teise kadedaks. Pärandi puhul lobedaid lugusid ei ole. Mida mäletatakse ja mis unustatakse? Võib esineda unustamise ahelaid, eelmiste omanike kustutamist mälust nagu ka lugude pikaldast lisandumist. Mis see on, mis mulle kõigi nende väikeste Jaapani esemetega edasi antakse?

      Ma saan aru, et olen tolle netsukepainega liiga kaua elanud. Ma võin selle kogu oma ülejäänud eluks kas naljaks pöörata – minu imelik pärand armsalt vanemalt sugulaselt – või välja uurida, mida see tähendab. Ühel õhtul taban end õhtusöögi ajal mõnele teadlasele rääkimas, mida ma netsukete loost tean, ja tunnen kerget iiveldust, kuna see kõlab päheõpitult. Ma kuulen ennast nende meelt lahutamas ja lugu kajab nende reaktsioonides vastu. See ei muutu lihtsalt siledamaks, see muutub lahjemaks. Ma pean sellega nüüd tegelema, või see kaob.

      Ajapuudus pole mingi vabandus. Ma olen äsja valmis saanud oma portselaninäituse ühes muuseumis ja võin edasi lükata ühe kollektsionääri tellimuse, kui kõik oma eelised ära kasutan. Ma olen naisega nõu pidanud ja oma kalenderplaani puhastanud. Kolmest või neljast kuust peaks piisama. See annab mulle piisavalt aega Tokyosse sõita, et Jiroga kokku saada, ning Pariisis ja Viinis ära käia.

      Kuna mu vanaema ja vanaonu Iggie on surnud, pean alustamiseks ka isalt abi paluma. Ta on kaheksakümneaastane ja ääretult lahke ning ütleb, et otsib mulle taustainfoks perekonnaasjad välja. Ta paistab väga rõõmus olevat, et üks tema neljast pojast on perekonnaloost huvitatud. Palju seda ei ole, hoiatab ta mind. Ta tuleb mu ateljeesse väikese, veidi rohkem kui neljakümnest pildist koosneva fotopatakaga. Ta toob kaasa ka kaks õhukest sinist kirjamappi, millele on lisanud väga loetavad ülestähendused kollastel märkmepaberitel, sugupuu, mille mu vanaema on millalgi 1970. aastatel selgitustega varustanud, 1935. aasta Wiener Clubi liikmeraamatu ning kaubamaja ostukotis virna Thomas Manni pühendusega romaane. Me asetame need pikale lauale minu ülemise korruse kabinetis selle toa peal, kus ma ahjudes nõusid põletan. Sina oled nüüd perekonna arhiivi hoidja, ütleb isa mulle, ning ma heidan pilgu virnadele ega ole kindel, kui naljakas see peaks minu meelest olema.

      Ma küsin veidi lootusetult, kas materjali on veel. Isa otsib sel õhtul veel kord pensionil vaimulike hoovis asuvast väikesest korterist, kus ta elab. Ta helistab mulle ja ütleb, et leidis veel ühe Thomas Manni raamatu. Teekond tuleb keerukam, kui olin arvanud.

      Ometi ei saa ma kurtmisega alustada. Ma tean Charles’ist, esimesest netsukekogujast, väga vähe olulist, kuid olen välja uurinud tema elukoha Pariisis. Ma panen netsuke taskusse ja asun teele.

      1 Jaapani filosoof ja rahvakunstiliikumise rajaja (1889–1961). [ ↵ ]

      2 Praegu Štrkovec Lõuna-Slovakkias. [ ↵ ]

      3 Juutide palve. [ ↵ ]

      4 Alpi mägimajake. [ ↵ ]

ESIMENE OSA Pariis 1871 –1899

      1. Le west end

      Ühel päikesepaistelisel aprillipäeval asusin Charles’i otsima. Rue de Monceau on pikk Pariisi tänav, mida poolitab boulevard Pereire’i poole suunduv suur Boulevard Malesherbes. See on kõrgendik täis kuldsest liivakivist maju, hotelle, mis mängivad vaoshoitult neoklassitsistlike teemadega, igaüks neist kui väike rõhutatud rustikatehnikas alumiste korrustega Firenze palee, mida ehivad peade, karüatiidide ja kartuššide rivid. Rue de Monceau number 81, Hôtel Ephrussi, kust minu netsuked oma teekonda alustasid, asub künkatipu lähedal. Möödun Christian Lacroix’ peakorterist ja seal, naabermajas, see ongi. Nüüd – üpris masendaval kombel – on see tervisekindlustuse kontor.

      See on ääretult ilus. Poisikesena joonistasin ikka selliseid hooneid, veetsin õhtupoolikud hoolikalt tindiga varje maalides, et oleks näha akende ja sammaste sügavuse tõus ja langus. Seda laadi ülevuses on midagi muusikalist. Sa võtad klassikalised elemendid ja püüad neile rütmilist elu anda: neli korintose seinasammast kerkivad mööda fassaadi üles, neli massiivset kiviurni rinnatisel, kõrgust viis korrust, laiust kaheksa akent. Tänavatase on ehitatud suurtest kiviplokkidest, mida on nõnda töödeldud, et need näevad kulunud välja. Ma sammun paar korda majast mööda ja märkan kolmandal korral, et tänavapoolsete akende metalliluvõredel on Ephrusside kaks kõrvuti E-d, nii et tähtede väänlad ulatuvad ovaali sisse. See on vaevu märgatav. Ma püüan aru saada tollest sirgeselgsusest ja sellest, mida see pere enesekindluse kohta ütleb. Põikan läbi vahekäigu hoovi, seejärel veel ühe võlvkaare alt punastest tellistest tallidekompleksini, mille ülemisel korrusel olid teenijatoad; meeldiv materjalide ja tekstuuride diminuendo.

      Kuller viib tervisekindlustajatele Speedy-Go Pizza karpe. Uks eeskotta on lahti. Ma astun kotta, trepp keerdub läbi kogu maja ülespoole nagu suitsurõngas, must malm ja kuldfiligraan sirutub üles katuselaterna poole. Sügavas nišis seisab marmorurn, marmorpõrandaplaadid on malelauamustriga. Ametnikud tulevad trepist alla, kontsad kõpsuvad marmoril, ja mina pagen kohmetult. Kuidas võiksin seda totrat otsiretke selgitada? Ma seisan tänaval ja silmitsen maja ning teen mõne foto, samal ajal kui vabandava ilmega pariislased minust mööda põikavad. Majade vaatlemine on kunst. Peab välja arendama võime näha, kuidas hoone maastikku või tänavapilti sobitub. Peab avastama, kui palju ruumi see maailmas hõivab, kui suure osa maailmast