Kaotada pole midagi. Ли Чайлд

ei meeldi, kui abipolitseinikud viga saavad.”

      „Sulle poleks meeldinud see abipolitseinik. Kui ta seda üldse oli.”

      „Nad on valvel.”

      „Kui suur nende jaoskonna koosseis on?”

      „Väiksem kui meil. Minu teada kaks autot ja kaks meest.”

      „Nad ei leia mind.”

      „Miks sa tagasi lähed?”

      „Sest nad keelasid mul tulla.”

      „On see seda väärt?”

      „Mida sa ise teeksid?”

      „Mina olen östrogeenil, mitte testosteroonil põhinev eluvorm,” kostis Vaughan. „Ja ma olen suureks kasvanud. Ma saadaks nad kuradile ja reisiksin edasi. Või jääksin Hope’i. Kena koht.”

      „Homme näeme,” ütles Reacher.

      „Ei näe. Ma kas korjan sind siit üles kuu aja pärast või loen sinust ajalehest. Kuidas sind vahistamisele vastuhakkamisel läbi peksti ja maha lasti.”

      „Homme,” ütles Reacher, „teen sulle õhtusöögi välja.”

      Ta tegi sammu, teise, kolmanda ja astus üle piiri.

      KÜMME

      Ta lahkus otsekohe maanteelt. Hope’i politsei oli ette arvanud, et ta võtab väljakutse vastu. Polnud raske oletada, et Despairi politsei teeb samasuguse oletuse. Ja ta ei tahtnud komistada maanteele pargitud Despairi patrullauto otsa. Sellel vahejuhtumil oleksid olnud hoopis teistsugused tagajärjed kui meeldiv vestlus kena Vaughani nimelise politseinikuga.

      Reacher tõmbus teest viiekümne jardi kaugusele põhja poole, põõsaste vahele. See oli teele piisavalt lähedal, et säilitada suunataju, kuid piisavalt kaugel, et jääda väljapoole autojuhi perifeerset nägemist. Öö oli külm. Maapind ebatasane. Minek edenes aeglaselt. Polnud enam mingit lootust läbida tunnis neli miili. Mitte mingit. Ta rassis edasi. Taskulampi tal ei olnud. Teadlik otsus. Valgus oleks teda rohkem kahjustanud kui aidanud. Seda oleks miili kaugusele näha olnud. Hullem kui ronida kivi otsa ja karjuda: „Siin ma olen!”

      Läbinud umbes ühe miili, ütles tema sisemine kell, et see on kolmveerand kaks. Ta kuulis kaugel läänes taas ähmast piuksuvat lennukimürinat. Maanduv ühemootoriline. Cessna, Beech või Piper. Võib-olla seesama, mida ta oli päeval kuulnud õhku tõusmas. Reacher kuulas, kuni lennuk pidi tema arvates maandunud ja peatunud olema. Siis hakkas ta uuesti astuma.

      Nelja tunni pärast oli tal jäänud minna veel umbes tund ja veerand ning ta asus umbes kesklinna joonel kolmesaja jardi kaugusel põõsaste vahel. Reacher teadis, et temast jäi maha silmatorkav jäljerida, aga ta ei hoolinud sellest eriti. Ta ei uskunud, et Despairi politseil on kari verekoeri või et nad teostaksid helikopterilt õhuvaatlusi. Kuniks ta hoiab eemale teedest ja teepervedest, on ta sama hästi kui nähtamatu.

      Ta liikus veel viiskümmend jardi põhja poole, tajus enda ees taas paadisuurust kivimürakat ja kükitas selle taha maha. Öö oli endiselt külm. Ta pakkis koti lahti, jõi vett ja sõi ühe energiabatooni.

      Pakis koti jälle kokku, tõusis kivi taha püsti ja asus linna uurima. Kivi ulatus talle rinnuni, ta naaldus selle peale, küünarnukid laiali, käsivarred vastu kivi ja lõug vaheliti pistetud sõrmedele toetumas. Esiotsa ei näinud ta midagi. Ainult pimedus, vaikus ja harvade valgustatud akende kuma. Kaugemal paistis rohkem tulesid ja tegevust. Kesklinnast lõunasse jäävad elurajoonid, oletas ta. Era- ja kortermajad võib-olla. Võib-olla treileriparklad. Arvatavasti hakkavad inimesed üles tõusma, et tööle minna.

      Kümne minuti pärast nägi ta põhja poole liikuvaid autolaternaid. Kaks, kolm paari. Valguslehtrid libisesid üle ristmike, hüplesid ja võbelesid ja heitsid tema suunas pikki varje. Reacher seisis samas kohas ja ainult vaatas. Valgusvihud peatusid korraks peatänaval ja voogasid suuri täisnurkseid pöördeid tehes läände. Nende järel tulid uued. Peagi olid kõik ristmikud pikkadest autorodudest valged. Näis, nagu oleks lõunast hakanud koit saabuma. Oli sedaane ja pikapeid ja vanamoodsaid linnamaastureid. Kõik nad sõitsid põhja poole, peatänavale, pidasid kinni, nügisid üksteist ja pöörasid läände, kus Vaughani jutu järgi asus metallitöötlemistehas.

      Vabrikulinn.

      Kell kuus hommikul.

      Despairi rahvas läheb tööle.

      Reacher järgnes neile jalgsi nelisada jardi põhja pool. Pressides end teega paralleelselt läbi võsastiku. Tema kiirus oli umbes kolm miili tunnis. Neil seal üle kolmekümne. Kuid ometi kulus kümmekond minutit, enne kui nad kõik temast möödunud olid. Nad moodustasid pika konvoi. Siis möödus temast viimane veoauto ja Reacher saatis punast tagatulede vööti silmadega. Umbes miili kaugusel või pisut kaugemal lõi silmapiiri helendama võimas valgus. Mitte koit. Koit hakkas saabuma tema selja taga, idas. Läänetaeva helendus tuli kaarlampidest. Seal näis asuvat justkui mingi tohutu areen ja selle ümber mastide otsas võimsad valgustid, mis moodustasid nelinurga. See näis olevat umbes miilipikkune. Ja võib-olla pool miili lai. Colorado suurim vanametalli töötlemise tehas, oli Vaughan öelnud.

      Tõsijutt, mõtles Reacher. Näeb välja nagu maailma suurim.

      Valguskumas hõljus siin-seal valget auru ja musta määrdunud suitsu. Kuma ette jõudnud, hargnes pikk autoderodu paremale ja vasakule ning parkis põõsastest puhastatud aakritele korralikesse ridadesse. Autotuled pöördusid, võbelesid ja kustusid seejärel ükshaaval. Reacher puges väravast veerand miili ida ja veerand miili põhja pool taas peitu. Ta jälgis, kuidas mehed, võileivakarbid käes, pika järjekorra moodustasid ja sisse valgusid. Värav oli kitsas. Mõeldud töötajaile, mitte sõidukitele. Reacher oletas, et suur värav on vastasküljel, mis oli suurtele veoautodele mugavam.

      Taevas ta selja taga tõmbus heledamaks. Maastik muutus vähehaaval nähtavaks. Üldiselt oli maapind tasane, kuid otsast otsani kaetud mügarate, lohkude ja kividega, mis pakkusid suurepärast varjet. Maapind oli liivane ja kuivanud. Siin-seal tokerjad põõsad. Ei kuskil midagi huvitavat. Mitte midagi, mis võiks matkajaid ligi meelitada. Näiteks kena piknikumaastikku. Reacher oletas, et veedab selle päeva üksi.

      Viimane tööline sisenes ja personalivärav suleti. Reacher liikus ennast varjates, kuid kõiki kõrgemaid kohti ära kasutades suure kaarega loodesse. Metallitöötlemistehas oli tõesti röögatu. Seda ümbritses tugev, metallplaatidest kokku keevitatud ja valgeks värvitud katkematu müür. Mööda müüriharja jooksis katkestusteta horisontaalne silinder läbimõõduga kuus jalga. Võimatu üle ronida. Nagu eriti range režiimiga vangla. Ta esialgne hinnang tehase suuruse kohta oli olnud tagasihoidlik. Tehas paistis olevat linnast suurem. Nagu saba, mis liputab koera. Despair ei olnud linn, mille juurde käib tehas. See oli tehas, millel oli müüri taga magala.

      Sees alustati tööd. Reacher kuulis võimsate masinate mürinat, metalli kolinat vastu metalli ning nägi keevitamise valguslõõma ja sädemeid. Ta liikus suure kaarega tehase loodenurga vastu, milleks kulus veerand tundi kiiret kõndi endiselt umbes veerand miili kaugusel põõsaste vahel. Suur värav oli nüüd näha. Lõik läänemüürist oli avatud. Horisondilt jooksis sirge tee otse väravasse. Tee näis olevat sile ja tugev. Ehitatud raskeveokite jaoks.

      Tee kujutas endast probleemi. Kui Reacher tahtis oma vastupäeva edasiliikumist jätkata, pidi ta selle kuskil ületama. Ta peab varjust välja tulema. Tema must rõivastus on saabuvas päevavalguses hästi näha. Aga täpsemalt öeldes kellele? Reacher oletas, et Despairi politsei püsib linnas, tehasest idas. Ja ta ei uskunud, et tehasest endast lähtuksid mingid ümbrust patrullivad valvemeeskonnad.

      Kuid just täpselt nii see oli.

      Ta silmitses neljasaja jardi kauguselt, kuidas kaks valget Chevy Tahoed suurest väravast välja veeres. Need sõitsid viiskümmend jardi mööda teed ja pöörasid siis sellelt kõrvale, üks vasakule, teine paremale – läbi võsastiku looklevatele radadele, mis olid sisse aetud arvutute varasemate patrullsõitude käigus. Tahoedel oli kõrgendatud maastikuvedrustus, valgete kirjadega kummid ja ustel seisis mustas šabloonkirjas Turvateenistus. Nad liikusid aeglaselt, võibolla