Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma. Mia Kankimäki

pealinn Chang’an oli elav kosmopoliitne keskus.

      Jaapani saartele oli VII sajandist alates voolanud Hiinast ohtralt mõjutusi ning teie omad olid suure naabri käest agaralt omaks võtnud kõik, mis võimalik. Valitsussüsteem ja mitmed õukonnatseremooniad olid Hiinast üle võetud, ametlik kirjakeel oli hiina keel, ajalooteosed koostati hiina kroonikakirjutajate eeskujul ning hiina kirjasüsteem kohandati jaapani keelele, ehkki seda kuidagi kohandada ei anna. Algupärase sintoismi kõrvale toodi Hiinast budism ning selle mõju ulatus laialdaselt arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti. Õukonnas imetleti kõike hiinapärast, oli see siis tükk mere tagant toodud mustrilist kangast, uus hiina stiilis muusikapala või korrektselt tsiteeritud värsirida Tangi-aegsest luulest. Kui keiser andis 794. aastal käsu toimetada Naras asunud pealinn uude kohta, ehitati see Hiina Chang’ani, nüüdse Xi’ani eeskujul. Linnale anti nimeks Heian-kyō, rahu ja harmoonia linn, ja ehkki tema nimi asendus hiljem Kyōtoga, jäi ta rohkem kui tuhandeks aastaks keiserlikuks pealinnaks.

      Kuigi Hiina mõjutused olid olnud Jaapanis tugevad, lõpetas valitsus IX sajandi lõpus õppereisid naabermaale ning riik hakkas sissepoole pöörduma. Nii elasite sina, Sei, ja sinu kaasaegsed X sajandi lõpus välismaailmale suletud maailmas, kus oli Hiina koostisosadest kokku keedetud väga originaalne kultuur. Budismist oli arendatud uusi jaapanipäraseid vorme ning näiteks maalikunstis olid emaki rullmaalid täiesti algupärased. Ehkki ametliku kirjakeelena kasutati endiselt hiina keelt, oli selle kõrvale tekkinud uudne jaapani keele häälikutel põhinev kirjasüsteem.

      Sei, aastatuhande vahetuseks oli Heian-kyōst saanud Chang’ani kõrval maailma õitsvaim kultuurikeskus. Sinna oli tärganud esteetikat ja ilu õhkav õukonnakultuur, mis erines keskaja Euroopast nagu öö päevast. Euroopat valitsesid toona taanlased, saksid ja normannid, ning sellised ajalooraamatute nimed nagu Harald Sinihammas, Sven Harkhabe ja Ethelred II Nõutu maalivad me vaimusilma ette sünge pildi verisest, mahajäänud, sõdadest ja vallutusretkedest piinatud maaosast, kus kultuuri elegants oli juba pelga mõttena absurdne. X sajandi Euroopa õpetlasi ja luuletajaid võib peaaegu ühe käe sõrmedel üles lugeda, ja kui Sinihamba õukonnast oleks reisijaid Heian-kyōsse veetud, oleksid nad seisnud silmitsi maailmaga, mis oli kultuuri poolest nende endi omast sajandeid ees ning kommetelt ja uskumustelt võõram kui ükski maailmadest, millega Gulliver oma reisidel kokku puutus. Tõsi, eurooplased oleksid olnud pahviks löödud ka paljudesse teistesse maailma nurkadesse reisides: araabia kultuuris vaeti matemaatilisi valemeid ning jäädvustati „Tuhande ja ühe öö muinasjutte” ja Ameerika mandril õitses maiade kultuur.

      Seevastu Heiani ajastu õukonnas elati omas lüürilises maailmas. Formaalselt oli selle keskne kuju keiser, ent tõeline võim oli hoopis teiste käes. Fujiwara klann oli saanud nutika abielupoliitika abil kõik ohjad enda kätte ning keisril polnud valitsemises erilist sõnaõigust. Mitte et teiste õukonnaametnike ülesanded oleksid surmtõsist muljet jätnud: aristokraatia saatis päevi õhtusse luuletusi kirjutades, musitseerides, rõivavalikut vaagides, maale imetledes, vibulaskmisvõistlustel ja armuseiklustel oskusi võrreldes. Osa muljest on tingitud sellest, et kõik tolle aja olulised dokumendid on õuedaamide kirjutatud, ning nemad ei tundnud vajadust meeste valitsusasju kirjeldada, kuid teiste allikate põhjal võib järeldada, et valitsusasjust polnud eriti huvitatud ka paljud mehed. Huvitavam oli kuud silmitseda ja sellest luuletada, ning virtuoosne muusika- või tantsuetteaste oli õukondlase jaoks tõhusaim moodus ametikõrgendust saada. Abieluturul kuulusid luuletamiskunst, käekiri ja rõivamaitse tähtsate omaduste sekka ning kunstitundlikkuse puudumine oli Heiani õukonna härrasmehe jaoks sama hukatuslik kui argpükslikkus või ratsutamisoskuse puudumine keskaja Euroopa aadlikule.

      Õukonnas ei tuntud ka huvi lihtrahva ega provintsiasjade vastu, ning rahva majanduslik seisund oli peene õukonnakultuuriga räiges vastuolus. Ega siis inimesed nüüd päris koobastes ei elanud, kuid laias laastus oli nende elu täpselt nii vaene ja primitiivne. Nende rügamist tulvil elu valitsesid hirmud ja uskumused, ning miski poleks olnud sellest kaugem kui too elu, mida elati õukonnas. Ei ole kuigi raske ära arvata, miks Heiani kultuur XII sajandi lõpus hukatusse langes. Sellal kui aristokraatia oma kunstiharrastustele pühendus, tõstsid provintsides võimu himustanud sõjaväelised klannid mässu ning haarasid ohjad enda kätte – algas samuraikultuuri ja sõjaväeliste ideaalide valitsusaeg, mis kestis sajandeid.

      Kuid aristokraatia jättis järeltulevatele põlvedele pärandi, mis on säilinud tänapäevani. Heiani ajajärgu õukonnakultuuris hakkas nimelt eri põhjustel sündima naiste loodud kõrgel tasemel kirjandust, teoseid, mis on säilitanud kogu Jaapani kirjandusajaloo vältel suveräänse klassikupositsiooni. Sealsamas õukonnas kirjutas oma raamatu ka keegi Sei Shōnagoni nimeline õuedaam.

*

      Sei, aiman siin lennukiistmel juba ette, et levinuim küsimus, mida mu kõrvad järgneva aasta jooksul kuulda saavad, on: Miks küll Sei Shōnagon? Miks sa, taeva päralt, Heiani ajastu vastu huvi tunned?

      Ei, Heiani ajastu ei ole tõesti tavaliste tänapäeva jaapanlaste huvide esirinnas. Koolis algavad ajalooõpingud äärmisel juhul Edo ajastust XVII sajandil ning Heiani ajastu jäetakse mõne mainimise järel kõrvale. Murasaki Shikibu „Genji lugu” ikkagi tuntakse, kuid Seid hakatakse tavaliselt vihkama juba selles järgus, kui koolis sunnitakse lugema „Makura no sōshi” katkendeid klassikalises jaapani keeles, millest arusaamine on nüüdsele lugejale raske. Ehk kergitaksin ka mina kulme hullu jaapanlase peale, kes saabuks vaimustatult Soome „Kalevala” või „Seitsme venna” värskust kiitma, ja need on ju ometi kirjutatud vähem kui kakssada aastat tagasi.

      Seega on vaja selgitust.

      Sei, need kaks asja, mis mind ja, nagu hiljem märkan, paljusid uurijaid on alati sinu poole tõmmanud, on naiste silmapaistev roll kirjanduses (sellest räägime edaspidi) ning see, kuivõrd kõrgel positsioonil ilu, kunst ja kirjandus teie maailmas olid. Tõsi, mõni võib teie esteetikakummardamist patoloogiliseks tõelise maailma vältimiseks nimetada, aga on siiski imeline mõelda, et kunagi on ühes kultuuris olnud inimese väärtuse ülim mõõt käekiri. Luuletamisoskus! Käekiri!

      Sei, te elasite luuletuste kaudu: teie argipäev oli täidetud värsside loomise, tsiteerimise ja luulekirjavahetusega. Luulevõistlused olid populaarsed poliitilise võimuvõitluse areenid, kuid luuletusi loodi laialdaselt ka isiklikul otstarbel, näiteks kirjade jaoks. Kui juhtusid saama luulevormis kirja, tuli vastusluuletus saata võimalikult kärmelt ja eelistatavalt samu kõnekujundeid kasutades. Ka argielus esines tihti olukordi – näiteks maalesõit või esimene lumi –, mil suutmatus sündmusele kohast luuletust kirjutada oli tõsine etiketiviga. Aadlike elu oli luuletustega rütmistatud ning ükski tähtis sündmus ei olnud ilma selleta täiuslik. Ametlikke valitsusasju võidi ajada luulevormis sõnumiahela kaudu lausa nii agaralt, et algne küsimus võis luuletamise palangus ununeda. Luuletamisoskus oli igale enesest lugupidavale mehele ja naisele elutingimuseks – lisaks oli meisterlik luuletus tihtipeale kiireim (või vähemalt hinnatuim) tee naise südamesse või ametikõrgendusele.

      Nii et luuletused, luuletused, hommikust õhtuni. Kui see olukord peaks viivuks kauge tunduma, piisab, kui asendada luuletus sõnaga „SMS”, „säuts” või „Facebooki staatus”. Pika tekstipõua järel oleme ka meie jälle tekstivõrgutuskultuuris, kus SMS-i, e-kirja või Facebooki staatuse kirjutamise oskusel võib olla otsustav roll romansside puhkemisel ja omaenda avaliku kuvandi loomisel. Kui juhtud saama vaimuka SMS-i, tuleb vastus saata ilmtingimata võimalikult kähku, eelistatavalt samu kõnekujundeid kasutades. Argielus esineb tihti olukordi – näiteks maalesõit või esimene lumi –, mil oskus sündmusele kohast Facebooki staatust kirjutada on esmatähtis. Ükski tähtis sündmus pole ilma selleta täiuslik!

      Rääkimata sellest, millise hukkamõistu osaliseks kirjaoskamatud saavad. Soomlaste elus pole kirjaoskus vist ajaloo jooksul eales nii tähtsat rolli mänginud kui praegu. Rahvas on jagunenud kaheks: kui sa liitsõnu kirjutada ei oska, on sinuga kohtinguturul kööga. Ka sinu käest, Sei, said kirjaoskamatud range kohtuotsuse: sa jätad vaese Tachibana no Norimitsu ainult sellepärast maha, et ta on kehv luuletaja ega mõista kõnekujundeid. Kuulu järgi oli see mees tuntud oma füüsilise vapruse poolest ning temast sai hiljem mõjuvõimas daimjo, kõrgeim kohalik valitseja – aga ei, kehv sõnapruukija oli lihtsalt läbi ja lõhki kõige vähem seksikas asi, mida sa teadsid. Eks ma mõistan ka: pintslijälje