Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma. Mia Kankimäki

vaatamata langes mu ryokan’i kangestav toatemperatuur novembriööl nulli lähedale. Magasin elektrivaiba peal, kõikvõimalikud riided mütsi ja kinnasteni üll – märkasin, et isegi tuduprillid soojendavad. Duši all ei suutnud ma käia või ei tulnud pähegi seda proovida. Ebareaalset tunnet kroonis hommikune ärkamine elevandi törtsutamise saatel – lähedal oli tõepoolest loomaaed, nagu hiljem kuulsin.

      Õnneks on mul kogemusi prussakate ja mitmesuguste muude loomade seltsis elamisega. Ehk pole kommentaari kirjutaja põletanud aiamaal tünni sees pesukarusitta, koristanud endise peika terraariume (mille asukateks on sisalikud, maod, konnad, tarantlid, skorpionid ja näiteks Madagaskari tiivutu sisiprussakas ehk Gromphadorhina portentosa nimelise liigi esindajaid), sulatanud külmutatud hiiri veeklaasis ega püüdnud takistada rohtlahaukureid poroloondiivanit prahihunnikuks hekseldamast.

      Või ehk pole kirjutaja lemmikkoht maailmas tillukesel kaljusaarel asuv hallitanud ja aegamööda kõdunev kalurionn, kus inimene on harjunud mööda vaatama hallidest täpikestest puitlaastplaatseinal.

      Mul võib seal lausa kodune olemine tekkida.

      Buz räägib end olevat lugenud Pariisi sündroomist, mille all kannatavad iseäranis jaapani naisturistid. Haigestud sellesse, sattudes silmitsi Pariisi räpasuse, inimeste kaleduse ja ebaviisaka teenindusega. Mõned vajavad psühhiaatrilist ravi, teised satuvad lausa psühhoosi.

      Buz kahtlustab, et Lääne inimesed haigestuvad Jaapanis Tōkyō sündroomi, liigse sõbralikkuse ja viisakuse põhjustatud haigustunnuste kogumisse. Kyōto sündroom omakorda johtub kindlasti suutmatusest liigse iluga toime tulla või vapustusest, et sööd ainult maitsvat ja kaunilt serveeritud toitu.

      Üritan otsida oma korterisse üürilist ja mu reisiplaanid saavad avalikuks. Mitmed on jahmunud ja panevad mu üllatavat julgust imeks – see on mõistetav, ma pole just tuntud oma hulljulguse poolest. Mitmed kinnitavad, et ei söandaks eales midagi sellist teha. Lõunalauas küsib isegi tegevdirektor, kas ma olen selle ikka päris kindlasti lõpuni selgeks mõelnud ja tean, mida ma teen.

      Ärkan öösel hirmuhoo peale. Olen ma ikkagi tegemas elu suurimat viga? Miks ma mõistan end vabatahtlikult aastaks kodutustaatusesse ja pööraselt stressi tekitavasse olukorda? Viimaks uinudes näen vägivaldset košmaari, kus ma olen hullumeelse tapja käes vangis.

      Hommikul tundub öine paanika kauge. Jutt on ju ainult aastast, misjärel võin naasta koju ja kuupalgaga tööle. Mu elu ei muutu lõplikult, kui ma seda ei taha. Kõige hullem, mis juhtuda võib, on see, et veedan selle aasta vanemate pööningul päevikut kirjutades. Kohutav.

*

      Panen end kirja Helsingi suveülikooli jaapani keele algkursusele. Soetan lennupiletid Ōsakasse ja tagasi. Euroopa õhuruumi on vallanud tuhapilv, ja kui see olukord peaks veel kaua jätkuma – koguni aasta, nagu kuskil on ennustatud –, sõidan rongiga ja ülejäänud tee ujun.

      Ja ikkagi on õhus mingi kriisipojuke.

      A. sünnipäevapidu. Teadsin juba minnes, et olen kahesaja külalise seas peaaegu ainuke vallaline, ja kell pool neli öösel koju naastes saan lõpuks pauguga lagipähe: olen mina alles friik! Üksi elav lasteta ebard, kes on sunnitud kaduma laia maailma, et oma elule mingitki haletsusväärset sisu leiutada. Isegi kogu raamatu mõte tundub tohutu egoistliku projektina. Kes viitsiks kuulata kas või mu Aafrika reisidest, kui juttu on imikuga ühes voodis magamise plussidest ja miinustest või sellest südantlõhestavast hetkest, kui jätad oma lapse esimest korda lasteaeda nutma? „Mul oli hommikust õhtuni nutt kurgus, kui ma nägin savanni ja mõistsin, et siin need metsloomad lihtsalt elavadki” ei liiguta absoluutselt kedagi.

      Paistab, et reisimine ja keskkonnavahetus, olgu siis Aafrikasse või Jaapanisse, on keskealiste vanatüdrukute viimane võimalus oma olemasolu enesele põhjendada. Kui pole meest ja seega ka peret, pole muud võimalust kui lahkuda. Tuleb oma eluga vähemalt midagi ette võtta.

      Sel kevadel oma eluga ette võetud asjad:

      On sõidetud koos sõbraga Londonisse otsima sõbra isa, kellega too polnud eales kohtunud. (Ta leidis oma isa netist, olles kirjutanud kirja kolmele samanimelisele inimesele.) Üks otsib iidset õuedaami, teine Seišellidelt pärit isa – sama kriis, eri väljendumisilmingud.

      On kirjutatud soome metsloomauurijale ja küsitud, kas ma tohin koos temaga Tansaania savannidesse sõita. (Kahjuks mitte, selgub, et samal põhjusel on järjekorras kümned bioloogiadoktorid üle terve maailma. Pealegi tundub metsloomauurijatele, et mul on üheainsa iidse õuedaamigagi piisavalt tegemist.)

      On vastu võetud medal. Saan kümne aasta teenete eest meie riigi tööstuses teenetemärgi ja võimaluse aastaseks osaliselt tasustatud puhkuseks. Kumma üle tunneksin rohkem rõõmu?

      [SEI SHŌNAGON KIRJUTAB]

      Vastikud asjad

      Sul on vaja kiiresti lahkuda, aga külaline muudkui räägib ja räägib.

      Märkad, et su tušikivi külge on jäänud juuksekarv.

      Vanad inimesed, kes külla tulles pühivad enne põrandale istumist selle pealt esmalt lehvikuga tolmu.

      Kadestada teisi ja oma saatuse üle kaevelda. Rääkida inimestest halba. Kui vastik!

      Austaja on tulnud salajasele külaskäigule, aga koer märkab teda ja hakkab haukuma. Tahaks selle eluka ära tappa.

      Lamad voodis ja oled kohekohe magama jäämas, kui kuskilt ilmub välja sääsk, kes annab endast teada pininaga. Sa lausa tunned tema tiibade tekitatud õhuvoolu …

      Ennast tähtsustavad inimesed.

      Uustulnukad, kes teavad enda arust kõike.

      Ma ei suuda taluda inimesi, kes enda järel lükandust ei sule.

      Asjad, mida olen viimastel aegadel mõistnud:

      Keskikka jõudmine tähendab nähtavasti seda, et hakkad teadmise asemel midagi mõistma. Üldiselt muidugi tunned, et jääd kogu aeg järjest lollimaks, aga ühtlasi taipad, kuivõrd rumal sa enne oled olnud. Satud alatasa selliste asjade peale, mida oled juba ammu teadnud, aga alles nüüd hakkab ühtäkki tunduma, et lõpuks ometi mõistad, mida need tähendavad. Reisidel olen miskipärast kogenud mõistmishetki seoses kunstiga.

      Paar aastat tagasi Normandias koitis mulle, et impressionism on tegelikult hüperrealism. Muidugi olin ma teadnud, et realistid maalivad asju nii, nagu need on, ja impressionistid nii, nagu need paistavad, aga alles Normandias mõistsin, mida see tegelikult tähendab. Mul oli selline tunne, nagu oleksin astunud hiiglasliku impressionistliku maali sisse: kõik paistiski täpselt selline, nagu Monet ja tema kaaslased olid seda kujutanud. Le Havre’i, Honfleuri ja Trouville’i rannal sillerdavad meri ja purjekad täpselt nii, tõusulained laksuvad randa täpselt nii, tuul puhub rõivad ühelt küljelt lamekortsuliseks, teiselt küljelt pallikujuliseks täpselt nii. Päike teeb värvidega täpselt midagi sellist raskesti sõnastatavat nagu meistrite tuntud teostes, ning ka Étretat’ kriidikaljud pole Monet’ maalidel pastellroosad mitte sellepärast, et Monet oleks olnud roosast vaimustatud, vaid sellepärast, et need näevad päikeseloojangus täpipealt sellised välja. Impressionistid olid „lihtsalt” maalinud tegelikkust täpselt nii, nagu nad olid seda näinud.

      Sama juhtus aasta tagasi Hiinas Kollasel mäel. Olin küll tutvunud hiina klassikalise maastikumaaliga, oskasin lugeda rullmaali, jälgida mäestikus rändavaid teekäijaid ja elada maali jutustusse sisse enam-vähem nii, nagu see mõeldud oli. Mõtlesin, et maastikud näevad neil kahtlemata veidi isevärki välja, aga küllap käib see asja juurde, kuna seal kehtivad ju teised reeglid kui Lääne perspektiivmaalis.

      Kollasel mäel taipasin, et klassikaline maastikumaalirull kujutab mäestikku äärmise realismiga. Rabav tõesti, kuid mäed paistavad täpipealt samasugused kui maalidel, värvide ja ebaühtlase servaga tušitehnikani välja. Õigupoolest tekkis mul Huangshanil seistes ebareaalne tunne, otsekui oleksid mäed maastikule maalitud. Nende vahel heljus udu täpselt nii nagu maalidel, kus olin pidanud selle funktsiooniks perspektiivitehnika puuduste varjamist.

      Nii et maastikumaalid pole säärased mitte seetõttu, et hiinlastele polnud veel paljastunud