Название | Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk |
---|---|
Автор произведения | Stefan Torssell |
Жанр | История |
Серия | |
Издательство | История |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789949853441 |
Kui laevandusameti juhtkond Gunnar Hjertstedti ignoreeris, oli põhjus selles, et Rootsi ei soovinud Soomega arutada ohutuse küsimusi. Faksis Arendali laevatehasele kinnitab laevandusamet, et ka Taanit ja Lääne-Saksamaad ei ole vaja Rootsi ohutusnõuetega tülitada.
Ro-ro-reisiparvlaevad olid põhiliselt Rootsi konstruktsiooniga. Üksik ametiisik sedalaadi otsuseid ei langeta. Laevandusamet, mis oleks pidanud ohutust järgima, andis hoopis lubaduse, et ta ei algata paranduste tegemiseks initsiatiivi. Selline oli Rootsi laevandusameti seisukoht.
Kuid oli teisigi asjaolusid. Laevandusamet allus riigile. Zenobia laevahukukomisjoni moodustas Rootsi riik. Arendali laevatehas, mis taotles reeglitest erandit, kuulus riigile. Rootsi riik pidi kandma hoolt, et rahvusvahelisi reegleid järgitakse. Kõik allus Rootsi riigile. Laevandusamet läks aga oma teed ja leppis Arendali laevatehasega kokku, et reegleid ei täideta. Kommunikatsiooniministeeriumis ei saadud mitte millestki aru ja Riksdagis üldse ei teatudki, et kõik vaatasid Riksdagi seadustele läbi sõrmede.
Reisijatevedu jätkus tänu sellele, et Läänemere laevakompaniid tegutsesid vastutustundlikult. Kuid ilma toimiva kontrollisüsteemita riigis võib meresõit muutuda ebakindlaks, kui turule ilmuvad uued tegijad. Ja Rootsi riik kandis hoolt, et just nii juhtukski.
Nordström & Thulin alustab reisilaevandust
Laevakompanii Nordström & Thulin direktor oli Ronald Bergman. 1980. aastate lõpus sai temast ka Rootsi Reederite Ühingu esimees. 1990. aastast alates oli laevakompanii tegevdirektor Erik Nordström. Nordström & Thulin oli juba aastakümneid olnud nafta- ja malmiveoturul laevandusringkondades kõrgelt hinnatud firma. Nende peakorter oli Skeppsbronil Stockholmis, kus tol ajal oli veel säilinud laevanduslik olustik. Otse üle tänava asusid kividega vooderdatud kaid, kus olid vaiksete ridadena otsad kinnitanud valged laevad. Kompanii oli Stockholmi börsil noteeritud.
Laevandusamet oli juba ammu saanud valitsuselt ülesande korraldada praamiliikluse riigihankeid Gotlandi ja mandri vahel. Seda liini peeti ühiskondlikult vajalikuks.
Nordström & Thulin ei olnud mitte kunagi reisilaevandusega tegelenud. Ometi saatsid nad pakkumuse, võitsid hanke ja pidid kümneaastase lepinguga üle võtma Gotlandi reisiliikluse korraldamise. Laevandusameti abiga oli tekkinud uus Läänemerel reisijaid vedav laevakompanii. Mõned kergitasid kulmu. Kompaniil ei olnud reisijateveo kogemust ega ka mitte reisilaevu.
Kohe pärast ülesande saamist pidi Nordström & Thulin minema maailmaturule, et hankida sobiv laev, kuid otsing ei andnud tulemusi.
Siis tuli laevakompaniile hiilgav idee osta tavaline ro-ro-kaubalaev ja ehitada see ümber reisilaevaks. Üks päev enne 1987. aasta algust saabus Visby sadamasse kunagine kaubalaev Norsky, mille nimi oli nüüd Graip.16
Graipi, mis mahutas pärast ümberehitust 1600 reisijat, peeti laevandusinspektsioonis naljanumbriks, aga mida nad said teha? Laevastikuameti peadirektorit ümbritsev ametnike ringkond oli korraldanud hanke valitsuse ülesandel. Laevandusinspektsiooni inspektorid ei võinud ometi seda projekti peatada? Murelikult vaikides jälgisid inspektorid seikluslike sündmuste arengut.
Graip ei vastanud laevandusinspektsiooni kehtestatud ohutusnõuetele. Kui kaubalaev reisilaevaks ümber ehitati, unustati nii mõndagi teha. Muu hulgas oli komandosillalt vaade merele varjatud. Tüürimehed pidid radariekraani ja tüüriseadme vahet edasi-tagasi jooksma ning end üles upitama, et näha, kas mõni laev tuleb vastu. Kompromiss leiti nii, et vahimadruste arvu sillal kahekordistati. Õnneks pahandusi ei juhtunud.
Mõne aja pärast pani Nordström & Thulin lisaks Gotlandi liinile käima ka väikese laeva Tallinna ja Stockholmi vahel. Liinile asus Rootsi lipu all sõitev Nord Estonia. Samal ajal toimus laevandusametis suur muutus.
3. PEATÜKK
Riik kaotab kontrolli
Tsaar, Lenin ja Rasputin
Rootsi laevandusamet asutati 1956. aastal, kui ühinesid lootsiamet ja paar kaardiameti osakonda, lisandus veel mõni laevandusega seotud valdkond. 1970. aastate algul otsustati Riksdagis osa riigiametitest Stockholmist välja viia. Laevandusamet sattus Norrköpingisse. Linna tööstus oli parajasti madalseisus ja Riksdagi kingitus võeti kahel käel vastu.
Uutele linnakodanikele ehitati eramud, nende laste jaoks püstitati lasteaiad, nende autode jaoks rajati parkimisplatsid. Iga kauplus soovis uutele tengelpungadele tere tulemast. Kuid kogu selle rõõmu juures läksid head kavatsused rappa. Samal silmapilgul, kui laevandusamet kadus pealinna silmapiirilt, tundus sedamoodi, nagu oleks pealinn hakanud pidama laevandust laevakompaniide erahuviks ja Norrköpingi kohalikuks probleemiks. Riksdagi, valitsuse, ajalehtede, televisiooni, raadio ja suurlinna huvi ümberasunud ametiasutuse tegevuse vastu lakkas.
Ronald Bergman oli oma 8 miljoni aktsiaga, mis vastavad 10 protsendile kapitalist, Nordström & Thulini suurim osanik. Kuid ta kontrollis siiski 46 protsenti häältest äriühingus
Kolm isikut ameti juhtkonnas pakuvad erilist huvi ja neil on arengu jätkumises suur tähtsus. Need on peadirektor Kaj Janérus, mereohutuse direktor Bengt-Erik Stenmark ja jurist Johan Franson. Rolle, mida nad mängivad, võib nimetada ka Tsaariks, Leniniks ja Rasputiniks.
Kaj Janérus, laevandusameti peadirektor 1981–1995
Bengt-Erik Stenmark oli mereohutuse direktor alates 1981, lahkus ametist 1995
1981. aastal sai Kaj Janérus laevandusameti peadirektoriks. Ta oli tugev isiksus. Ta oli hea tervisega, joviaalne ja jättis asutusele oma pitseri. Janérusel oli kaubalaeva kapteni taust ja ta tundis laevandust pisimate üksikasjadeni. Ta oli olnud Saléni laevakompaniis personalijuht ja tootmisjuht samal ajal, kui Carl Bildt sinna keskkonnaanalüütikuks palgati. Janérus tõi laevandusametisse personaliküsimustes välja töötatud seisukoha: püüda ühitada väikeseid palku suure heaoluga. See õnnestus.
Ametis valitses õhkkond, nagu oleks kogu personal kokku üksainus suur perekond ja nende keskel säras Janérus nagu hea patriarh. Ta tundis kõiki oma töötajaid nimepidi ja tervitas neid linnatänaval kohates juba kaugelt.
Enne jõule jagas ta kinke. Ta seisis sadadest töötajatest ringi keskel ja andis oma personaliperele kinke üle. Jõulukingid olid kallid ja kvaliteetsed. Ta viskas kõigiga nalja, hoidis igaühega täiuslikku distantsi, tögas neid, kes seda talusid, kuid oli samas osavõtlik nende vastu, kelle isik suuremat tähelepanu nõudis. Igaüks tundis, et teda nähakse. Jõulukingid leevendasid seda valu, mille tekitas palk.
Laevandusamet tegeles selliste üldiste laevandusküsimustega nagu lootsimine, jäälõhkumine, laevateed ja merekaardid.
Laevandusinspektsioon korraldas laevade ülevaatusi, määras turvameeskondi Rootsi laevadele ja kontrollis välismaa laevu Rootsi sadamas, need olid niinimetatud sadamariigikontrollid. Laevandusinspektsioonile oli pandud ka tähtis ülesanne koostada laevastikureeglid. Inspektsioonil oli õigus puuduste avastamise korral laevareisid keelata.
Laevandusinspektsiooni peakorter asus laevandusameti ruumides Norrköpingis. Laevandusinspektsiooni ülem oli laevandusameti mereohutuse direktor. Inspektsiooni tegelik töö toimus Stockholmi, Göteborgi ja Malmö inspektsioonipiirkonnas. Seal töötasid laevainspektorid. Need olid laevakaptenid, mereinsenerid või laevaehitusealase kõrgharidusega insenerid. Kõik koos tundsid nad laevu üksipulgi. Laevandusameti hooleks jäi ühine administreerimine.
Nii peadirektori kui ka meresõiduohutuse direktori määras ametisse valitsus, kuid peadirektoril oli viimase sõna õigus, sellal kui mereohutuse direktor vastutas ohutuse eest. Neisse küsimustesse
15
Vabastus, väljastatud 26. märtsil 1981, viitenumber 31.12-2192/81.
16