Kullakene. Tiit Sepa

Saina pajatas emmele kõik ette, mis oli juhtunud ja mida ta oli näinud.

      „Kas sa oled väga ehmatanud?“ tahtsin teada, kui jälle Samantaga rääkisin.

      „Ei. Miks? Ma tean, et te hoolitsete tüdruku eest ja usaldan teid,“ kostis Samanta.

      Saina ei julgenud üksinda magada. Olime meie Synnega ja Lauris, kes samuti meile ööseks jäi. Seega tegime Sainale voodi enda magamistuppa. Tüdruk uinus kiiresti, aga meie ajasime veel Synnega kaua vaikselt juttu. Põhiliselt arutasime Signe ja tema elukaaslase olemust, kuid mingile kindlale seisukohale me ei jõudnud. Viimaks otsustasime mõnel päeval talle uuesti külla minna ja uurida ise kohapeal, mis mehega tegemist on, sest Signe oli öelnud, et kindlasti tuleb Egar tagasi. Lõpuks jäime magama.

      Hommikul kolisin vaikselt oma läpakaga kööki, tegin kohvi, keerasin ennast hommikumantli sisse. Siis tõusin ja läksin konnatiiki. Mulistasin seal mõnuga. Kui välja tulin, ootas mind Arnold. No ütle nüüd – ole veel inimese vastu sõbralik ja ta kleebib ennast sulle külge nagu takjas. Enam lahti ei saa. Ta hakkab meie heatahtlikkust lausa ära kasutama.

      „Kas külm ei ole?“ esitas ta mulle juba tüütuks saanud küsimuse.

      „Ei ole. Mis sa tahad?“ küsisin ennast kuivatades. Teadsin, kus mees elas. See oli kahekorruseline maja üsna Via Baltika ääres, kuhu vallavalitsus talle pärast vanglast vabanemist kahetoalise korteri andis. Mehel olid ka kusagil endine naine ja lapsed, kuid nendega ta ei suhelnud ja praktiliselt oli ta üksinda, kui muidugi mitte arvestada neid kaabakaid, kellega ta suhtles. Ta oli lühemat kasvu ja töllis mokaga mees, kellele oli kohe näkku kirjutatud, et kakskümmend aastat oma elust on ta vähemalt kinni istunud. Tegemist oli vargaga. Mina enda asjade pärast ei muretsenud, sest neid sai alati uusi osta. Temale tuleb sellest pahandust, kui ta millegi säärasega hakkama saab. Arnold teadis, et oleme Synnega politseinikud, kuid vist ei uskunud seda. Ta arvas ilmselt, et lihtsalt mingid tavalised tegelased, kes kasvatavad roose ja elavad kaunis jõukalt. Politseid oli ta oma elus juba küllalt näinud ja meie ei mahtunud oma mõõdetega nende piiridesse.

      Kutsusin Arnoldi tuppa, kuid käskisin tal vaiksemalt olla, sest pere alles magab. Mees oli kainena üsna viisakas ja istus. Mina aga torkisin arvutis ja lugesin ajalehti.

      „Ma rääkisin sulle, et olen varas, aga omade tagant ma ei varasta,“ kinnitas tema ja esialgu ta seda tõepoolest ei teinud. Edaspidi aga…

      „Kas sa tahad osta endale kümmet hõbelusikat?“ uuris mees ja ladus lusikad kõlinal lauale.

      „Kust kohast sa need pihta panid?“ pärisin otsekoheselt. Polnud võimalik, et mehele, kellel polnud hinge taga mitte midagi, tekkisid korraga hinnalised hõbelusikad.

      „Ma pole neid mitte kusagilt varastanud,“ vandus Arnold ja tema mokk vajus veel rohkem töllakile. „Mul suri üks sugulane ära ja ta pärandas kõik asjad mulle. Seal on veel nodi ja ma pean selle ära tooma.“

      „Kus ta elab? Ma aitan sul asjad ära tuua,“ pahvatasin.

      „Pärnu-Jaagupis,“ lausus Arnold silmagi pilgutamata. Tundus, et ta ei valetanudki.

      „Lähme siis sinna,“ pakkusin ja tõusin, et riidesse panna.

      „Lähme,“ oli ka tema nõus.

      Sõitsime Arnoldi oletatava sugulase korteri juurde ja Arnoldil oli olemas isegi võti, et sisse minna. Korter oli vanas puumajas ja üsna räämas. Ega sealt suurt midagi võtta polnud, sest enamik asju ja tehnikat oli juba vanad ning aegunud. Ütlesin, et Arnold tassiks autosse kõik, mida ta vajalikuks peab, ja mees tegigi seda. Naistevallas vedas ta kogu kraami oma korterisse ja tuli siis minuga kaasa.

      „Kuidas siis lusikatega jääb? Nüüd sa usud mind,“ nuias Arnold.

      „Palju sa tahad?“

      „Sada eurot,“ ütles mees ja silitas käega lusikaid.

      „Hea küll,“ olin nõus. Avastasin aga, et mul pole kodus sularaha, seega pidin minema alevisse. Mõistagi tuli Arnold minuga kaasa, sest kell oli ammu kümme läbi ja igast poest sai kärakat. Seda enam, kui ta veel raha sai.

      „Kuhu sa lähed?“ uuris Synne koos Sainaga alla tulles.

      „On natukene käimist. Ma ostsin Arnoldi käest hõbelusikad, aga mul pole sularaha, et need välja maksta. Pean automaadist võtma,“ tunnistasin.

      „Ah soo. Mul vist ka pole,“ haigutas Synne ja läks pesema.

      Arnold oli viiekümne seitsme aastane, kuid paistis välja vanem. Muidugi ei jäta vangilaagrid inimesesse eriti rõõmsaid noote. Tema näos olid korralikud armid ja ilme oli ka selline, nagu oleks teda läbi prügikastide veetud. Muidugi pole inimese välimuse järele otsustamine just kõige õigem asi, aga ma ei leidnud midagi muud enamat selle lüheldast kasvu ja longu vajunud mehe juurest.

      Alevis sai Arnold raha kätte ja kadus kohe Maximasse, mille juures me olime. Ka mina läksin sinna ja ostsin endale, Synnele ja Sainale ühtteist. Sõitsime Naistevalda tagasi ja Arnold tuli jälle meie juurde. Varsti vajus ka Riina siia ja seltsis kiiresti Arnoldiga. Kaalu ja kasvu poolest olid nad küll väga erinevas mõõdus, kuid ega see ei takistanud nende lähedust. Koos kadusid nad kaksikute tuppa ja hakkasid seal edasi mulisema.

      Synne hakkas pesu pesema, aga meie läksime koos Sainaga üle põllu Kadakamarja vaatama. Saina paitas Lontut ja mina läksin tuppa. Kadakamari istus laua taga ja vaatas hajevil silmadega aknast välja.

      „Kas midagi on pahasti?“ ehmatasin, sest noore naise nägu oli morn ja nukker.

      „Ei ole. Ma lihtsalt jäin mõttesse. Nägin täna öösel kummalist und ja see pani mind arutlema,“ seletas Kadakamari. „Nimelt tundus mulle, et teatud ajahetkel võime minna kas tulevikku või kaugesse minevikku. On vaja ainult leida see sobiv punkt, millele toetuda. Maailm on oma olemuselt tegelikult näilisus ja me teame seda. Ometi usume tõelisusse ja selle olemusse. Kõik on aga kõrgema tasandi pettus, mis tahab meid reaalsusesse uskuma panna. Tegelikult pole ju midagi. Kõik on tühisus, nagu Koguja ütleb, ja tema teadis seda juba siis.“

      „Kas sa oled piiblit lugenud?“ üllatusin.

      Kadakamari noogutas.

      „Loomulikult. See on võib-olla ainus raamat, mille ma olen täiesti läbi lugenud.“

      3

      Oktoobri alguses olid ilmad ikka veel kaunis soojad. Puud langetasid aga lehti ja mets sädeles oma värvikülluses. Istusin maja taga ja vaatasin loodust. Kadakamari toimetas kasvuhoones ja ma nägin läbi klaaside, kuidas ta seal sahmerdas. Riina oli läinud koos Arnoldiga tema koju Via Baltika ääres. Selle maja teisel korrusel oligi mehe kahetoaline korter, mille vald talle andis. Mind pani lausa imestama, kuidas hoolitseti vabaks saanud vangi eest, kui samas ma teadsin alevis mitut inimest, kes tõepoolest abi vajasid. Neile poetati abi ainult näpuotsaga. Kohtusin ühel päeval koolivennaga. Ajasime juttu ja ta kurtis, et oli jäänud tööta. Kuna aastaid oli ka juba omajagu ja alevis tööd polnud, siis ajas ta nüüd läbi pisukese tööturahaga. Esialgu polnud tal sedagi ja sööki hakkas napiks jääma. Ta käis vallas toetust küsimas, et natukene abi saada. Just samal ajal oli tulnud Euroopa Liidu toiduabi. Nimekiri vaadati üle, aga tema nime seal polnud. Üldse on ta joonud (kuigi mees oli täiesti kaine) ja mingu parem minema. Ainult üks töötaja, Katrin, oli inimlik ja lubas teada anda, kui midagi on võimalik saada. Samas olid aga toidulao ukse taga kaks meest – sellised kaltsus ja haisvad – ning jõid rahumeeli õlut. Nemad polnud purjus ja said oma sotsiaalabi kätte. Samuti teadis ta ühte meest, kes sai vallalt toetust küttepuude ostmiseks. Ta jõi rahumeeli selle raha maha ja puud jäidki toomata.

      Mul hakkas kunagisest koolivennast kahju. Kutsusin ta poodi ja ostsin talle suure laari sööki. Andsin talle veel raha ja viisin ta siis autoga koju. Ta kutsus mind tuppa ja pakkus kohvi. Istusin mitu tundi tema juures ja me ajasime juttu. Tal oli ka poeg, kellega koos ta elas. Poiss oli suur mees, kuid kahjuks samuti tööta. Nad rääkisid, et on paljudes kohtades käinud tööd küsimas, aga tuluta. Isegi pojale pole. Ehk suve poole õnnestub saada. Oma autot neil polnud ja alevist kaugemale tööle käimine nõudis juba nuputamist. Kui, siis ehk Raplasse,