Kullakene. Tiit Sepa

Rego, Madis ja Jaanika, see hiiglasest naine, kes oli Harkus vangivalvur.

      „Mõtle, kui palju soomanifiiliat siin on,“ säutsus Saina õnnelikult, kui oli avastanud kapi, kus limos maiustusi hoiti. Ka mina leidsin teise kapi üles ja seal… Tähendab – Synne vaikival nõusolekul ja Valli kurva pilgu all tegime selle kapi tühjaks. Peaaegu. Kurrule jõudes plartsatasin ma kohe konnatiiki, et pead selgemaks saada, ja solgerdasin seal.

      „Onu, kas sulle lestad ei hakka külge kasvama?“ uuris Saina. „Sellise külmaga ujud ikka ringi.“

      „Küll nad kasvavad, kui ma tahan,“ arvasin ja läksin tuppa riideid vahetama. Võtsin autovõtmed ja hiilisin välja. Kutsusin ka Priidu, Pisu ja Saina endaga kaasa. Sõitsime alevisse Maxima juurde. Läksime poodi ja võtsime endale suured õlled ja mõned viinad. Meist olid ikka täis joodikud saanud, arutlesin endamisi. Saina tuuritas kommileti juures koos Pisuga ja nad vedasid oma tavaari poelindile. Mis siis ikka – maksin ära ja tulime tulema. Juhtus aga see, et jäin politseile vahele ja mul tuvastati alkoholijoove. Õnneks polnud aga promillid väga suured ja asi piirdus vaid hoiatusega.

      Artur tuli meile. Ikka see tossav piibutobi näos ja jahipüss õlal, nagu mingi partisan.

      „Ma vaatasin siin, et teil on tegemist. Aga mul on lambaliha. Ilusasti ära soolatud ja äkki suitsetate midagi,“ rääkis mees.

      „Lase käia. Too liha siia. Ma teen tule alla,“ sõnasin. Ja nii ma tegingi. Artur läks liha tooma ja meie tegime tule suitsuahju alla.

      „Kuulge, noormehed,“ uudistas Valli, „kas te täna tuppa ka tulete?“

      „Ei tea veel, aga eks see hiljem paistab,“ vastas Priit.

      Synne ja Valli tõid soojad tekid ja ka Rita puges meie juurde. Nii armas oli vaadata Sainat, kes puges Rita kaissu ja varsti seal magama jäi. Tüdruk keeras ta hoolikalt teki sisse, sest oli ikkagi oktoober ja ööd olid külmad. Aga seal ta siis vaikselt nohises oma kommipalavikust vabanedes.

      Artur tõi liha ja istus ise samuti meie juurde. Pakkusime ka temale jooke, mis olime toonud, ja Artur hakkas mõnusalt oma piipu popsides meenutama jahimehejutte. Kuulasime teda huviga ja ma pean tunnistama, et jahist mees teadis. Ainult kuidas ta oma viltu kiskuva jahipüssiga hakkama sai, seda ma ei teadnud.

      Öö oli juba saabunud, kui meie ikka veel suitsuahju juures konutasime. Jõime ja tundsime ennast mõnusalt. Vahepeal tuli külast üks joomar ja tahtis vägisi meie sekka hakata, aga me ajasime ta minema. Loomulikult vihastus see pulstunud välimusega mees ja hakkas ähvardama. Viimaks kõikus ta ikka edasi või tagasi. Kurat seda teab. Asi aga nii ei jäänud. Pool tundi hiljem kõlas jahipüssi lask ja kuul tungis üsna lähedale minu kõrvale. Natukene jäi puudu, et see oleks mind tabanud.

      „Synne. Mine too kiiresti käerauad,“ kamandasin naist. Ta silkaski tuppa. Mina aga võtsin oma Cloki ja tulistasin vastu. Hämarduva taeva taustal nägin, kuidas mees madalamale laskus ja siis pikali heitis. Jooksime kiiresti tema juurde. Synne võttis tema jahipüssi ära ja mina panin tal käed raudu.

      „Sa, sitavares, tead ka, kellega sul tegemist on!“ karjusin mehele.

      Too vaatas mulle oma joobnud silmadega otsa ja lubas meid kõiki maha lüüa.

      „Sitaks, meil on neid laipu juba niigi ja üks veel ei tee muret,“ lausus Priit.

      „Mis laipu,“ ei taibanud joodikas.

      „Selliseid nagu sina,“ kohmas Synne.

      Vedasime mehe suitsuahju juurde ja viskasime murule.

      „Kas te oletegi need?“ küsis mees. Arnold oli vist ta nimi.

      „Kes?“ pöördusin mehe poole.

      „Noh – need maffiamehed,“ pobises tema.

      „Lollakas,“ nähvas Synne, „me oleme politseinikud, mitte mingisugused maffiamehed. Need ajad on juba möödas.“

      Arnold mõtles natukene ja vajus siis norgu.

      „Kuidas ma ise selle peale ei tulnud,“ ümises ta.

      Arnoldi käeraudu me esialgu lahti ei teinud. Pärast küll. Mees istus koos meiega lõkke äärde ja me andsime talle ka oma kärakat. Varsti hakkasime kõik korralikult jokki jääma. Muidugi lapsed välja arvatud. Arnold hakkas praalima, kui kõva vend ta oli nooruses olnud, ja kukkus Oliveriga maadlema. Nad läksidki kaugemale, et jõudu proovida.

      „Issand küll,“ ahastas Valli.

      „Rahu, ainult rahu,“ sõnas Priit nagu Karlsson. Ta teadis, et Olle oli sitke ja tugev poiss. Mis sellest, et alles üsna noor.

      Varsti oli Olle tagasi ja istus meie juurde.

      „Kus see Arnold on?“ tahtsin teada.

      „Magab seal kusagil heinamaal,“ vastas Oliver ükskõikselt ja uuris liha, mida me küpsetasime.

      „Peaasi, et ära ei külmuks,“ muretses Valli.

      „Sitta kah, kui külmub. Üks joodik vähem siin ilmas,“ näuksatas Rita. Saina ja Pisu vaatasid meid suurte silmadega ega saanud aru, millest jutt käis. Seda nad muidugi nägid, kuidas me Arnoldi kinni võtsime, aga edasi… oli tühi maa.

      Moorisime liha ja muidugi ka ennast ja hommikul oli liha valmis ja meie Priiduga keskmises joobeastmes. Viisime liha tuppa ja läksime koos Priiduga ennast konnatiiki turgutama.

      „Sa mõtle ainult, kui hea see asi on,“ kiitis Priit konnatiigist välja pugedes. Valli oli samuti sinna tulnud ja tõmbas Priidule käterätikuga vastu pead. Tundus, et perekonnaelu hakkas neil juba arenema. Mina sain ka tuppa minnes Synne käest paraja koslepi.

      „Ma ei taha, et sa lollusi teed, aga eks see on sinu enda asi. Arvesta aga sellega, et alati olen mina sinu selja taga ja sa saad vastavalt,“ ähvardas naine ja samas suudles mind.

      „Tädi ja onu noklevad,“ leidis Saina, kes parasjagu kööki tuli ja meid märkas. Tüdruk seisatas, keeras pea viltu ja lihtsalt oli.

      Pärast sõitsid Priit, Valli, Rita, Olle ja Pisu minema. Viisime nad Märjamaale ja selleks tuli teha kaks tretti, sest ühega ei mahtunud kõik ära. Liiklusreegleid polnud ka mõtet rikkuda. Andsime neile kaasa hunniku suitsuliha.

      Pärast läksime Kadakamarja juurde ja vaatasime, kuidas seal elu kulgeb. Kulges küll… Riina oli ennast siia vedanud ja konutas nüüd jõllis silmadega köögilaua taga. Meid nähes ta lausa rõkatas ja hakkas käiama, et ma sõidaksin Märjamaale õlle järele. Saatsin Riina kukele, sest enam ei viitsinud ma mitte kusagile hakata minema. Tahtsin veeta rahuliku õhtupooliku koos Synne ja Sainaga.

      Pärast läksid Kadakamari ja Saina taas ratsutama. Meie aga läksime Kurrule. Riina jäi Kadakale ja lootis hakata Kadakamarja moosima. Kummalisel kombel tal see ka õnnestus. Õlle järele läksid nad HOBUSEGA. Ma ei kujutanud ette, kuidas Riina seal taga oma paksu kerega õõtsus, aga ära nad käisid. Igatahes trehvasid nad poe juures Valliga ja tema mulle helistaski. Kargasin püsti ja rääkisin kiiresti Synnele, milles asi oli. Nüüd hüppasime küll kõik autosse ja sõitsime säästuka juurde. Meile avanes kummaline vaatepilt: parklas olid pargitud autod ja nende keskel posti külge seotud hobune.

      Kadakamari ja Riina tulid poest. Olime kaugemal ja meid nad ei märganud. Hobuse ümber seisis päris palju inimesi, kes looma uudistasid. Rahulikult aitas Kadakamari Riina hobuse selga, sidus Kronu lahti, hüppas ise järele ja nad hakkasid Naistevalla poole tagasi tulema.

      Meie sõitsime kiiresti teist teed mööda Kurrule ja leidsin sealt eest Laurise, kes rahulikult köögis istus ja suitsuliha sõi. Ma rääkisin ka poisile, millega Kadakamari ja Riina olid hakkama saanud, ja poiss puhkes naerma.

      „Nojah,“ tähendas ta, „see ka liiklusvahend, millele pole juhiluba vaja.“

      Kadakamari ja Riina tulid Kurrule. Nimelt tahtis Kadakamari roosid üle vaadata.

      „Mis asja te ometi teete?“ küsisin. „Miks te hobusega läksite?“

      „Sina ju ei sõitnud,“ kobises Riina.

      Tahtsin veel midagi küsida, kuid