Kullakene. Tiit Sepa

ja Pisu tulid tuppa. Õnnelike nägudega astusid nad köögilaua juurde ja naeratasid. Sain kohe aru, et plikadel oli mingi saladus, aga mis… seda ma veel ei teadnud.

      „Emme,“ nohistas Saina. „Hobune tegi pabulaid ja me tõime ka sulle neid näha. Vaata, siin nad on.“

      Saina poetas lauale peotäie hobuse kakat.

      Samanta oigas jälle ja jooksis peldikusse oksendama. Meie aga hakkasime Synnega naerma.

      2

      Loomulikult jäi Samanta meile ööseks. Mahtusime kõik lahedasti ära. Ka Valli ja Priit ei läinud Märjamaale, vaid lubasid osa võtta meie segi pööratud perekonnaelust. Järgmisel päeval sõitsime aga Tallinna. Sam pidi oma kontserdi asju hakkama ajama ja meie läksime kogu vaardiga Synne torni. Enne aga küsisin Samanta käest tema õe aadressi. Mind hakkas see asi huvitama ja ma tahtsin teada saada, mis värk tal selle mehega on, kes lapsi ei salli. Samanta helistas ette ja ütles, et lähiajal tulevad õele külalised, kes on tema head sõbrad. Õde lubas meid väga viisakalt vastu võtta, kuid mida see täpselt kujutas, seda ma ei teadnud.

      Saina oli tornis veidi hämmeldunud, aga me läksime kohvikusse.

      „Mõtle, kui palju kooki siin on,“ ahastas plika ja keeras ennast baarmeni poole, kes meid teenindama tuli.

      Võtsime kooki ja kõike, mida väike plika tahtis. Pisu oli ka laevas, nagu öeldakse, ja ma küsisin, kas tüdruk kooli ei pea minema.

      „MA OLEN AMETLIKULT HAIGE,“ nähvas plika.

      „Mismoodi?“ ei saanud Synne aru.

      „Mul on kehvveresus, leepra, langetõbi, pidalitõbi, soofanimiilia…“ laksutas plika.

      „Mis asi?“ uurisin. „Pidalitõbi ja see soofanimiilia.“

      Synne naeris ja ka Valli ning Priit itsitasid.

      „See on selline haigus, et kui ma kommi ei saa, siis suren ära,“ kärtsatas Pisu. Ausalt – see plika on meile ikka täiega pähe istunud.

      „Ja mis komm see peab olema?“ päris Synne.

      „Mõmmi,“ kriuksatas Pisu. Samas helistas talle aga ema Linda ja küsis, kus tüdruk on ja miks teda koolis pole.

      „Tal on see soofanimiilia,“ teavitas Synne ja seletas endisele klassiõele täpsemalt, kus nad on ja mida teevad. Ilmselt jäi Linda selle teabega rahule, kuigi osaliselt jäi see arusaamatuks.

      „Minul on ka soofiilia,“ näuksatas Saina ja keeras oma kaunid pruunid silmad tagurpidi pähe.

      Jopa kolla, ütlen ma ja ma mõtlen seda tõsiselt. Igatahes – nad said oma kommid ja see pagana soofanimiilia võis taganeda. Vähemalt esialgu. Hiljem tuleb see loomulikult tagasi. Olin selles kohe veendunud.

      Priit ja Valli läksid lastega kaasa, kui need tahtsid mööda torni ringi hulkuda. Meie istusime Synne ja Oliveriga kohvikus edasi.

      „Ma mõtlen, et tahaksin väga näha Sami õde ja seda meest,“ sõnasin.

      „Mina ka,“ tunnistas Synne.

      Istusime õhtul kõik koos Synne korteris ja vaatasime telekat. Lapsed ajasid kommi näost sisse ja ma ei kujuta ette, mida Samanta oleks öelnud, kui ta oleks oma tütart sellises olukorras näinud, kus lapse põsed on punnis magusast ja väike „mereröövliplika“ uriseb mõnust. Ta istus diivanil ja nautis koos Pisu, Oliveri ja Ritaga multikaid. Meie istusime aga magamistoas ja pidasime nõu.

      „Mulle tundub, et see asi ei ole päris õige,“ heietas Synne ja viskas pikali.

      „Mis nimelt?“ uuris Priit ja Valli noogutas.

      „Noh, see, et Signe mees sedasi rongi alla jäi ja et tema uus mees nüüd enam lapsi ei salli.“

      „Vahel ongi mehed sellised,“ poetas Valli. „Ka minu teine mees, kellega ma koos elama hakkasin, ei sallinud Ritat silmaotsaski. Vähe veel sellest – ta läks talle ka kallale ja kui mina vahele läksin, sain ka ise peksa.“

      „Seebiks tuleb sellised mehed keeta,“ kärtsatasin tigedalt. Mina ju teadsin, mida mulle lapsed tähendavad. Juba Riina tüdruk, keda ma hoidsin, siis mu enda poeg ja veel…

      „Mida me siis teeme?“ nõudis Synne.

      „Lähme homme ja vaatame, mis tegelastega tegemist on,“ pakkusin ja nii see jäigi.

      Hommikul läksime kogu pundiga Laagrisse. Seal Rästiku tänavas Signe elaski. Tal oli ilus maja ja avar aed, kus kasvasid mõned elupuud. Andsime ukse taga kella ja samas jooksis maja tagant välja suur koer, kes meid lõrisedes vaatama jäi. Kohe tuli ka Signe ja keelas koera.

      „Tore, et te tulite. Sina ka, Saina, issand, kui armas. Astuge aga sisse,“ siristas kaunis blond naine elurõõmsalt. Siis aga ilmus uksele Signe elukaaslane ja turtsatas: „Mida need kaltsakad siit tahavad?“

      „Ise oled kaltsakas!“ röögatas Signe ja me mõistsime, et nende suhted polnud just kuldsel tasandil. „Korjasin sind linnast üles ja võtsin enda juurde. Ole vait, igavene jurakas.“

      Tundsin imelikku surinat, kui ma meest nägin. Olin sellist tunnet ka paar korda enne elus tundnud, kui juhtusin… ühesõnaga – see tundus mulle uskumatuna.

      Läksime tuppa ja istusime. Signe pakkus meile kohvi ja oli üldse väga külalislahke. Ka tema oli muusik ja mängis suures sümfooniaorkestris.

      „Kahjuks nii andekas ma aga ei ole kui Samanta,“ kurtis Signe ja vaatas suurest aknast, mis tagaaeda ulatus, välja.

      „Mis te siin kondate? Kaduge minema,“ kuulsin Egari häält, kes hakkas laste kallal karjuma, kui nad omapead hulkuma läksid. Kohe olid Oliver ja Priit jalul ja läksid olukorda uurima. Kostis veel sõimu ja siis paar matsatust. Välisuks kriuksatas ja saabus vaikus.

      „Me viskasime ta välja,“ teatas Oliver, kui nad koos isaga tagasi tulid.

      „Õieti tegite. Mul oligi temast juba kõrini. Muidu on ta normaalne, aga siis, kui mulle keegi külla tuleb, pöörab ta täitsa ära,“ seletas ilus naine. „Endal tal pole nagu kedagi. Ma olen küsinud, aga ta pöörab jutu mujale.“

      „Saina on senikaua meie juures, kui Samanta kontserdituuril on,“ ütlesin.

      „Kui Sam sedasi tahtis, siis muidugi,“ kostis Signe ja silitas Saina pead. Plika niutsatas ja teatas, et tal hakkab peale tulema soofanimiilia. Signe ei saanud aru, mida see tähendab. Viimaks tõi ta külmutusest suure tordi ja pani selle lauale. Lapsed eesotsas Ollega lausa sukeldusid sellesse.

      Signega oli tore juttu ajada. Mõnes mõttes oli ta väga sarnane Samantaga, keda me juba nii hästi tundsime. Ta oli lahke, aval ja siiras. Tundus, et leidsime temas endale veel ühe sõbra. Kutsusime teda endale külla, kuid naine kahtles.

      „Ma ei tea. See pagana Egar tuleb jälle tagasi ja ma ei saa. Ta tahab, et ma oleksin ainult tema, ja kui mul on mäng, siis hakkab ta ka vinguma,“ lausus Signe ja raputas oma blonde juukseid.

      „Kuidas ta ikka tagasi tuleb, kui me ta välja viskasime?“ imestas Priit.

      „Tuleb,“ nohises Signe. „Korraga seisab ta öösel mu voodi ees ja tuleb siis mu kõrvale. Aga meest temast ei ole. Ma ei tea, kas ta on impotent või mis… Igatahes – ta on selles osas täielik käpard,“ avas Signe oma voodisaladusi. Saina vaatas naist suurte silmadega. Samasuguste pruunidega nagu emal ja maigutas suud.

      „Kuidas ta sisse saab?“ hämmeldusin.

      „Ei tea,“ nohises Signe ja rüüpas kohvi.

      Läksime tagasi torni, enne aga jalutasime veel linnas. Vabaduse väljaku tunnelist läbi minnes märkasin, et mingisugune naisterahvas müütas seal oma „imekivimeid“, mis pidid õnne ja edu tooma. Astusin lähemale ja uurisin asja. Lõpuks ostsin Synnele oonüksist ümmarguse kera. Synne sünnipäev oli jaanuaris ja see sobis täpselt tema tähtkujuga. Endale ja Laurisele ostsin oletatava rubiini (kui see muidugi rubiin ikka oli). Vähemalt hind oli küll sinnakanti.

      Valli ja Priit