Elumehe naine. Julia Justiss

krimpsutas nina. „Arvestades, et ta ei tõsta eales oma elegantset jalga ühelegi trepile peale selle, mis tema magamistuppa viib, ei saa ta kunagi teada. Ja mõelda vaid, vaene isand pole veel hauas jahtudagi jõudnud! Ma poleks kunagi arvanud, et pean sellist asja nägema. Mida te plaanite ette võtta, preili?”

      Allegra läks tuppa ja istus tänulikult voodile. „Ma ei tea veel.”

      „Te mängite klaverit ja viiulit sama kaunilt kui teie isa, rahu tema hingele. Kas te ei võiks olla muusik nagu temagi?”

      „Kui ma oleksin abielus muusikuga, võiksime koos mängida, aga ma kardan, et üksiku naisena on peaaegu võimatu sellist elukutset pidada.”

      „Kas te lavale ei võiks minna? Kui te olite väike tüdruk, siis sädistasite muudkui teatritest, kus te käinud olite.”

      Ajutistel kitsikusaegadel oli isa töötanud teatriorkestri muusikuna ja perekond oli tutvunud paljude näitlejate ja teatritegelastega. Aga kui muusikuks saamisest mõtles Allegra entusiasmiga, siis tantsimine ja näitlemine ei meelitanud teda sugugi.

      „Ei, ma ei usu, et mul oleks annet hakata Siddonsiks1…” ta itsistas, „ja pole mul ka soovi näidata oma jalgu põlvpükstes mehi mängides nagu Vestris2.”

      „Ma tõesti loodan, et pole!” hüüatas majapidajanna ehmunult. „Kõige parem oleks leida kena noor härrasmees, kes teiega abielluks. Me kõik lootsime, et isand korraldab selle ära. Aga siis jäi ta haigeks…” Majapidajanna ohkas, ta hääl vaibus.

      Proua Bessborough polnud küll kunagi Mayfairi ballisaalis käinud, aga ta teadis väga hästi, et kuna Allegra ema oli end kompromiteerinud ja abiellunud põgenedes, siis sisenemine aristokraatlikku maailma, kus Allegra ema oli sündinud, olnuks raske katsumus lord Lyntoni toetusegagi, nüüd aga, Sapphira Lyntoni vastuseisu korral, päris võimatu.

      „Kahtlen, kas onu Robert oleks mind mehele pannud, isegi kui ta elaks.” Allegra lisas mõttes, et tal polnud ka mingit soovi sokutada end sellesse suletud, ennast täis maailma, mis oli ta ema lihtsalt selle pärast eemale tõuganud, et ta abiellus mehega, keda armastas.

      „Ilmselt te ei tunne ühtegi kena noort muusikut?” jätkas majapidajanna lootusrikkalt.

      Allegra mõtted liikusid juhtumi juurde kaheksa kuud tagasi, natuke enne vanemate haigestumist. Ema oli ta kõrvale kutsunud ja rääkinud talle, et üks kena noor viiulimängija isa orkestrist oli küsinud luba Allegra armastuse võitmiseks – ja polnud seda saanud.

      „Sa ei tohi arvata, nagu ei huvitaks isa sinu tunded, kui ta härra Walkeri sinuga nõu pidamata tagasi lükkas,” oli leedi Grace Allegrale kinnitanud. „Me usume kindlamini kui enamik lapsevanemaid, et on tingimata tähtis armastada inimest, kellega abiellud! Kui meil oleks olnud natukenegi kahtlusi, et sinu tunded on mängus, oleks isa lubanud härra Walkeril jätkata. Aga kuna meil neid ei olnud ja Napoleon on igaveseks St. Helenale pagendatud, on isal sinuga teised plaanid.”

      Rõõmus selle üle, et sai teada muusiku imetlusest, kinnitas Allegra kiiresti, et teda huvitab rohkem enda tulevik, ja ta polnud eriti pettunud, et isa oli kosilase tagasi lükanud. Aga kuigi ta käis leedi Grace’ile peale, et see rohkem räägiks, ütles ema naerdes ja teda suudeldes, et isa räägib temaga ise, kui aeg on sobiv.

      Allegra naeratas kurvalt. Millised isa plaanid ka olid, tappev palavik oli tema ja ema viinud enne „sobiva” aja saabumist. Allegra jäi vallaliseks ja üksi.

      „Kardan, et pole kedagi,” vastas Allegra ja neelatas raskelt selle haletsusväärse tõe peale.

      Kus oli maailmas koht Allegra Antinori jaoks? mõtles ta. Selle ahastava mõtte peale haaras teda väsimus ja ta tõstis käe, et haigutust varjata.

      „Häbi mulle!” hüüdis majapidajanna. „Mina muudkui lobisen, kui teie ei taha ilmselt muud, kui voodisse vajuda ja nädala jagu magada. Ma usun, et homme tunduvad asjad paremad. Las ma nüüd aitan teil kleidi seljast ja jätan teid puhkama. Saadan hommikul Lizzie teie šokolaadiga üles.”

      „Tänan, Bessie,” ütles Allegra, tänutundest taas pisarad silmis, kui ta pöördus, et lasta naisel haagid lahti teha. Kui ta voodisse oli pugenud, tõmbas ta teki üle pea ja jäi silmapilkselt magama.

      Allegra ärkas selle peale, et kahvatu päikesevalgus moodustas ta tekile sooja ruudu. Segaduses vaatas ta väikest kõrget akent, mille kaudu päike sisse pääses, alles siis meenus talle, kus ja miks ta on.

      Onu Roberti surmast põhjustatud valu ületas kurbuse selle üle, et ta oli välja tõstetud sinise ja kuldse brokaadiga sisustatud magamistoast, mis oli alati talle ja ta emale kuulunud, kui nad siin külas käisid. Külmast lõdisedes tõusis ta kähku üles ja riietus lihtsasse kleiti, millega ta üksi hakkama sai, siis haaras sülelaua, mille Hobbs oli seadnud tädi Amelia kohvritele, ronis tagasi voodisse ning keeras teki enda ümber. Nüüd, enne kui Sapphira ärkab ja saadab teda mõnd ülesannet täitma, peab ta mõtlema, mida ta kavatseb teha.

      Kuigi tal oli ikka veel vaid ähmane ettekujutus, mis see olla võiks, teadis ta, et ei saa jääda Lynton House’i. Ta keeldus Sapphira käsu peale hüppamast, samuti ei soovinud ta ohtu seada oma sõpru teenijaskonna seast, sundides neid valima tema toetamise ja käskijannale allumise vahel.

      Niisiis, mida teha?

      Kõige rohkem tahtis ta kohta, kuhu end sisse seada ja mida enda omaks pidada… mitte süngeid üüritubasid kokkusobimatu ja kulunud mööbliga, mille tema ema fantaasiat kasutades ja ettevaatlikult majandades oli muutnud koduks, ainult selleks, et taas otsast alustada, kui isa töö neid üha järgmistesse linnadesse viis. Allegra ema võis olla sündinud vikonti tütrena, aga leedi Grace oli uhke selle üle, kui hästi ta oli õppinud hakkama saama kõige vähem poolehoidu äratavate elukohtadega. Ta oskas juhtida käputäit teenijaid, kui olid head ajad, keeta, koristada, nõeluda ja võõrustada ilma abilisteta, kui ajad olid kehvad. Lisaks muusikale, tantsimisele, kirjandusele, õmblustööle ja käitumisele, mida oodati sünni poolest leedilt, hoolitses ta selle eest, et Allegra omandaks ka praktilisemaid oskusi.

      Jah, mõtles Allegra, talle meeldiks omada püsivat kodu ja positsiooni, milles ta võiks arendada oma andeid, võib-olla pidada mõnd kasulikku ametit.

      Korraga meenus talle külaskäik, mille nad emaga olid teinud mitu aastat tagasi leedi Grace’i endise guvernandi juurde. Pärast vikonti perekonna laste õpetamist oli see daam läinud elama hubasesse majakesse väiksel maatükil, mida ümbritses suur köögi- ja puuviljaaed.

      Oh, tugev maja omaenda maatükil oleks tõesti midagi kindlat, see oleks midagi, mis ei sõltuks seltskonna tujudest, seda ei võtaks kunagi ära mõni pahakspandav suhe!

      Äkki peaks ta otsima guvernanditööd. Guvernant maamõisas, kus on suur raamatukogu ja korralik klaver; kus pärast seda, kui ta on juhendanud oma noori hoolealuseid muusikas, tantsus, kirjanduses ja geograafias, saaks ta veeta õhtud klaverit mängides või lugedes. Kus ta võib väikseid tüdrukuid sülle võtta, nagu tema ema oli teda võtnud, õpetada neile tikkimist ja nõelumist või aidata titade juures lastetoas. On üsna kindel, mõtles ta terava valukihvatusega, et ta ei abiellu kunagi ega saa ise lapsi.

      Muidugi heidetakse guvernant kõrvale niisama kiiresti nagu soovimatu suhe, keegi ei või kindel olla pensionile ega majale, isegi pärast eluaegset teenistust. Ta pidi oma kohta hoolega valima.

      Ta otsustas alustada kohe oma oskuste kirjapanemist ja tööagentuuri otsimist.

      Allegra oli just alustanud nimekirja, kui pärast koputust uksele tormas tuppa teenijanna Lizzie.

      „Oh, preili, see on nii põnev! Hobbs ütles, et Prantsusmaalt tuli just kiri ja noor isand – see tähendab, uus lord Lynton – on koju tulemas!”

      Rob tuleb koju! Rõõmukiir läbis Allegra südames raskelt pesitsevat leina. „Millal?” nõudis ta.

      „Hobbs ei öelnud, preili, aga teenijad arvavad, et see juhtub varsti.” Kandikut käest pannes lisas ta: „Proua Bessborough

1

Sarah Siddons (1755–1831) oli Briti tragöödianäitlejanna.

2

Lucia Elizabeth Vestris (1797–1856) oli Inglise näitlejanna, kes saavutas kuulsuse just meeste rollidega.