Kaotatud asjade hoidja. Ruth Hogan

füüsiline allakäik oli järkjärguline; vanust arvestades vältimatu, kuid lisaks sellele oli toimunud veel midagi. Mingi määratlematu nihe. Naisele tundus, nagu eemalduks mees temast justkui huvi kaotanud armuke, kes lahkumiseks valmistudes salamisi kohvrit pakib. Kui ta Anthony kaotab, käib sellega kaasas ka Padua kaotamine ja need kaks koos pakkusid talle pärismaailmas valitseva hullumeelsuse eest varjupaika.

      Lahutuse järel olid need üksikud põgusad pidepunktid, mille järgi ta oli oma elu korraldanud, tasapisi minema triivinud. Vince’iga abiellumise järel ülikoolist ja võimalikust kirjanikukarjäärist loobudes oli ta jäänud lootma kõigele, mis kaasneb laste saamise ja emadusega üldse, hiljem ehk avatud ülikoolist saadavale diplomile. Aga kõik see oli jäänud olemata. Naine oli rasestunud vaid ühel korral. Lapse saamise väljavaade oli nende selleks ajaks juba mõraneva abielu ajutiselt järje peale aidanud. Vince polnud sentigi kokku hoidnud ja lastetoa vaid ühe nädalaga valmis seadnud. Järgmisel nädalal oli Laural nurisünnitus. Mõned järgnenud aastad veetsid nad oma sündimata jäänud last visalt asendada üritades. Seks muutus rõõmutuks ja kohustuslikuks. Nad lasid probleemi põhjuse väljaselgitamiseks enda kallal toime panna kõikvõimalikke invasiivseid ja väärikust alandavaid meditsiinilisi protseduure, aga ükski tulemus ei näidanud normist kõrvalekaldeid. Teadmine, et see, mida ta arvab end tahtvat, jääb tal saamata, oli Vince’i pigem vihastanud kui kurvastanud. Viimaks – ja Laura suureks kergenduseks – olid nendevahelised seksuaalsuhted täielikult lakanud.

      Just siis hakkas ta oma pagemist kavandama. Vince’iga abiellumise järel oli mees väitnud, et naisel pole mingit vajadust tööl käia, ja selleks ajaks, kui oli selge, et temast ei saagi ema, kujunes Laura kogemuste ja kvalifikatsiooni puudumisest oluline probleem töökohaotsinguid alustades. Ja tööd oli tal vaja, sest naine vajas raha. Raha vajas ta Vince’i juurest lahkumiseks. Laurale oleks aidanud korteri üürimiseks ja enda ülevalpidamiseks piisavast summast; selleks, et ühel päeval siis, kui Vince tööl oli, minema hiilida ja lahutus ohutust kaugusest ära korraldada. Aga tal õnnestus saada vaid poole koha ja kehva palgaga tööd. Sellest polnud küllalt ja niisiis hakkas ta bestsellerist unistades kirjutama. Naine töötas iga päev tundide kaupa oma romaani kallal, peites Vince’i eest kõike, mis võis sellele viidata. Kuue kuu pärast oli raamat valmis ja Laura hakkas seda suurte lootustega agentidele edastama. Kuus kuud hiljem oli äraütlevate kirjade ja e-kirjade virn peaaegu sama paks kui romaan ise. Need olid masendavalt ühesugused. Laura kirjutatus oli stiili rohkem kui sisu. Ta kirjutas „ilusasti”, kuid süžee oli liialt „taltsas”. Meeleheitel olevana vastas ta naisteajakirjas avaldatud kuulutusele. Selles pakuti garanteeritud sissetulekut kirjanikele, kes toodavad kindlas formaadis lühilugusid kiiresti kasvavat lugejaskonda nautivale nišiväljaandele. Laura korteri deposiit sai viimaks makstud piinlikkust tekitavate ja arvukate imalate erootiliste jutukeste eest, mida ta kirjutas ajakirjale Feathers, Lace and Fantasy Fiction – „põlevate ihadega kuumadele naistele mõeldud ajakirjale”.

      Paduas tööle asudes lõpetas Laura kirjutamise. Õnneks polnud lühijutud enam sissetuleku saamiseks vajalikud ja tema romaani teekond lõppes prügikastis. Uue alustamiseks puudus tal nüüd enesekindlus. Oma kõige süngematel hetkedel küsis Laura endalt, mil määral olid ta läbikukkumised tema enda põhjustatud. Kas temast oli saanud olemuslik argpüks, kes kukkumishirmust vältis ronimist? Paduas, koos Anthonyga olles, ei pidanud ta sellele mõtlema. Maja oli tema emotsionaalne ja füüsiline kindlus ja Anthony rüütel sädelevas soomusrüüs.

      Naine suskis sõrmega jahtuva kakao pinnale moodustuvat nahka. Ilma Anthony ja Paduata kaotab ta jalgealuse.

      5

      Anthony keerutas oma klaasis džinni ja laimiviilu ning kuulas, kuidas jääkuubikud värvitus vedelikus kilksusid. Pärastlõuna oli napilt kätte jõudnud, kuid külm alkohol aitas ta soontes veel hõõguvat tulenatukest õhutada ja mehel oli seda praegu tarvis. Ta võttis klaasist lonksukese ning pani selle siis käest, ühest sahtlist lauale tõstetud sildistatud pudi-padi sekka. Mees jättis asjadega hüvasti. Ta tundis end oma suures pahklikus tugitoolides istudes nagu endale isa mantli selga tõmmanud poisike, kuid hirmu ta vaatamata omaenda kokkukuivamise tajumisele ei tundnud. Sest nüüd oli tal plaan.

      Kui ta aastate eest kaotatud asjade kogumist alustas, polnud tal tegelikult mingit plaani. Ta oli üksnes soovinud neid turvaliselt alles hoida juhuks, kui ühel päeval peaks avanema võimalus korraldada taaskohtumine nende kaotajatega. Sageli ei teadnud ta isegi, kas oli leidnud rämpsu või aarde. Aga keegi kuskil teadis. Ja siis oli mees taas hakanud kirjutama; sepitsenud leitud asjade kohta lühilookesi. Aastate jooksul olid ta sahtlid ja riiulid täitunud killukestega teiste inimeste elust ning mingil moel olid need aidanud tema enda julmalt kildudeks purunenud elu lappida ja taas terviklikuks muuta. Juhtunu järel mõistagi mitte täiuslikuks – ta elu oli endiselt armiline ja mõraline ning vormist väljas –, kuid sellegipoolest elamisväärseks. Elu, milles hallide pilvede vahelt piilusid sinise taeva laigukesed, sellised nagu see taevatükk, mida ta parasjagu peos hoidis. Sildi andmetel oli ta selle kaksteist aastat tagasi leidnud Copper Streetilt rentslist. Tegemist oli üksiku pusletükiga; erksinisega, mille ühes servas oli valge täpike. Tavalise värvilise papitükiga. Suurem osa inimestest poleks seda isegi märganud ja märkajadki oleks selle prahi pähe sinnapaika jätnud. Aga Anthony teadis, et kellegi jaoks võis selle kaotamine olla korvamatu. Ta pööras pusletükikese peopesas teisipidi. Kuhu see kuulus?

      Pusletükk, sinine valge täpikesega.

      Leitud 24. septembril rentslist Copper Streetil …

      Neile olid pandud valed nimed. Maud oli tagasihoidlik ja kõlatu nimi, mis ei sobinud kuidagi seda kandvale naisele. Tema kirjeldamine silmatorkavana olnuks kompliment. Ja Gladys, nimi, millel oli nii särtsu täis ja lustakas kõla; see pidanuks edasi andma rõõmu. Kuid õnnetul naisel, kes seda kandis, oli harva põhjust rõõmus olla. Õed elasid õnnetult üheskoos Copper Streetil kenas ridamajas. Maja oli kuulunud nende vanematele ning nad mõlemad olid sealsamas ilmale tulnud ja suureks kasvanud. Maud oli ilma tulnud nii, nagu olnuks tal plaanis seal oma joont ajada: valjuhäälse, näotu ja tähelepanu nõudvana. Kuna ta oli oma vanemate esiklaps, oli teda hellitatud seni, kuni ta loomuses esineva tundlikkuse või isetuse riismete päästmiseks oli lootusetult hilja. Ta oli oma maailmas ainuke mingit tähtsust omav inimene ja jäi selliseks. Gladys oli vaikne ja rahulik laps, mis oligi hea, kuna ta ema suutis tüdruku nelja-aastase õe lõputute nõudmiste rahuldamise kõrvalt täita üksnes ta põhivajadusi. Kui Maud kaheksateistkümne aasta vanuseks saades leidis endale peaaegu sama kapriisse austaja, tõi terve pere kuuldavale ühise ja üksnes õige pisut süüdlasliku kergendusohke. Nende kihlust ja abielu toetati innukalt, eriti pärast seda, kui saadi teada, et Maudi kihlatul tuleb ärihuvidest tingitult Šotimaale kolida. Pärast kulukaid ja toretsevaid pulmi, mille Maud ise valis ja seejärel kritiseeris ning ta vanemad täielikult kinni maksid, lahkus naine, et Šotimaa lääneosas asuvale mitte midagi kahtlustavale linnale häda kaela tuua, ning elu Copper Streetil kulges edaspidi leebe rahuloluga täidetuna. Gladys ning ta vanemad elasid vaikselt ja õnnelikult. Nad sõid reedeti õhtusöögiks kala krõbekartulitega ning pühapäeval kuulusid teejoomise juurde lõhevõileivad ja puuviljasalat purgivahukoorega. Nad käisid iga neljapäeva õhtul kinos ja veetsid igal suvel nädala Frintonis. Mõnikord käis Gladys koos oma sõpradega Co-opis tantsimas. Ta ostis endale viirpapagoi, kellele pani nimeks Cyril, ning ei läinudki mehele. See ei olnud tema enda valik; pigem oli see tingitud asjaolust, et talle ei jäetudki valikut. Ta oli küll endale sobiva mehe leidnud, kuid õnnetuseks osutus tolle jaoks sobivaks naiseks üks Gladyse sõpradest. Gladys oli endale ise pruutneitsikleidi õmmelnud ning nende õnne terviseks šampanja ja soolaste pisaratega täidetud klaasi tõstnud. Naine jäi nende mõlema sõbraks ning temast sai nende kahe lapse ristiema.

      Maudil ja tema abikaasal ei olnud lapsi. „Pagan, milline vedamine,” ütles naise isa Cyrilile vaikselt, kui see teema mõnikord jutuks tuli.

      Kui vanemad vanemaks ja viletsamaks jäid, hoolitses nende eest Gladys. Ta põetas neid, pesi ja toitis, hoolitses mugavuse ja turvatunde eest. Maud jäi Šotimaale ja saatis aeg-ajalt mõne tarbetu kingituse. Aga kui vanemad viimaks surid, osutusid matused väga häirivaks. Vanemate säästukontol olev raha jagati võrdselt mõlema õe vahel ja tunnustuseks Gladyse pühendumise eest jäi maja talle.