Klaastroon 2 – Kesköö kroon. Sarah J Maas

ei tea, kui palju see sulle korda läheb, Chaol, aga…” Mees pöördus tema poole, käed taskus. Celaena naeratas talle veidike. „Kui see naine valis sinu asemel Rolandi, on ta suurim tola, kes iial elanud.”

      Chaol vaatas teda pikka aega, enne kui tasaselt lausus: „Aitäh sulle,” ja kõndis tagasi oma toa poole.

      Celaena vaatas talle järele, mõõtis pilguga neid võimsaid seljalihaseid isegi läbi tumeda varrukateta särgi, ja oli järsku tänulik, et see Lithaen ammu lossist jalga lasi.

      Kesköötund kumises läbi lossi. Selle koletu kellatorni noodist mööda mängitud lärm kaikus pimedates ja hääletutes koridorides. Ehkki Chaol saatis ta ukseni, sundis viis minutit magamistoas edasi-tagasi tammumist neiu uuesti liikvele raamatukogu poole. Celaenal oli oma kambris mägede kaupa lugemata raamatuid, ent tal polnud tahtmist avada ühtki neist. Ta pidi midagi tegema. Midagi, mis viiks mõtted mujale Chaoliga peetud vestlusest ja sel ööl lagedale lohistatud mälestustest.