Klaastroon 2 – Kesköö kroon. Sarah J Maas

ja ma ei tunne eriti tahtmist rääkida ühestki neist.”

      Celaena viskas jalad diivani käsitoelt maha ja ajas end istuli. „Pahur, mis?”

      Ta korjas üles järgmise oma dokumentidest. See oli linnakaart, kuhu ta märkis Archeri klientide asukohad. Enamik neist näis elavat uhkes linnajaos, kus pesitses suurem osa Riftholdi eliidist. Archeri enda linnamaja asus samas naabruskonnas, peidetud vaiksele ja auväärsele kõrvaltänavale. Celaena vedas seda mööda sõrmeküünega, kuid seisatas, kui ta silmad langesid ühele tänavale vaid paari kvartali kaugusel.

      Ta tundis seda tänavat – ja seda maja, mis istus selle nurgal. Millal iganes Celaena Riftholdi sattus, hoolitses ta selle eest, et ei satuks majale liiga lähedale. Tänane päev polnud teistsugune, ta tegi isegi paari kvartali suuruse ringi, et vältida sellest möödumist.

      Söandamata Chaoli vaadata küsis ta: „Kas tead, kes on Rourke Farran?”

      See nimi ajas ammu maha surutud raevu ja hingevalu tõttu südame pahaks, kuid ta suutis selle välja öelda. Sest isegi, kui neiu ei tahtnud teada kogu tõde… oli asju, mida ta pidi oma kinni kukkumise kohta teadma. Pidi neid siiski teadma, koguni pärast nii pikka aega.

      Ta tajus Chaoli tähelepanu endal. „Jõugupealik?”

      Celaena noogutas, silmad endiselt tänaval, kus nii palju asju nii jubedalt valesti läks. „Oled temaga kunagi tegemist teinud?”

      „Ei,” ütles Chaol. „Aga… seda seepärast, et Farran on surnud.”

      Celaena lasi paberil langeda. „Farran on surnud?”

      „Üheksa kuud tagasi. Tema ja ta kolm tähtsaimat meest leiti kõik tapetuna, mõrvariks oli…” Chaol näris huult, tuletades nime meelde. „Wesley. Üks mees nimega Wesley võttis nad kõik maha. Ta oli…” Chaol kallutas pea küljele. „Ta oli Arobynn Hameli ihukaitsja.” Celaena hingeõhk jäi rindu kinni. „Sa tundsid teda?”

      „Arvasin, et tunnen,” lausus Celaena vaikselt. Ta veetis aastaid Arobynni juures. Wesley oli hääletu, surmav kohalviibija. Mees, kes Celaenat vaevu talus ja oli alati selgeks teinud, et kui plika osutub oma isandale ohuks, tapab Wesley ta kohe. Ent sel ööl, kui Celaena reedeti ja kinni võeti, üritas Wesley teda peatada. Celaena arvates tulenes see sellest, et Arobynn andis käsu ta luku taha panna. Et see oli viis takistada tal otsimast kättemaksu Sami surma eest Farrani käe läbi, kuid…

      „Mis Wesleyga juhtus?” küsis ta. „Kas Farrani mehed said ta kätte?”

      Chaol libistas käega läbi juuste ja heitis pilgu vaibale. „Ei. Me leidsime Wesley päev hiljem – Arobynn Hameli kaudu.”

      Celaena tundis, kuidas veri näost valgub, kuid ta julges küsida: „Kuidas?”

      Chaol uuris teda pingsalt ja ettevaatlikult. „Wesley keha torgati raudaia otsa Rourke’i maja ees. Seal oli… piisavalt verd viitamaks sellele, et Wesley oli sel ajal elus, kui nad seda tegid. Keegi ei tunnistanud kunagi midagi üles, kuid meile jäi mulje, et majapidamise teenijatele anti samuti käsk jätta ta sinna seniks, kuni sureb.”

      „Pidasime seda katseks veritasu tasakaalustada – et kui troonile tõuseks järgmine jõugupealik, ei pea nad Arobynni ja tema palgamõrtsukaid vaenlasteks.”

      Celaena põrnitses taas vaipa. Sel ööl, kui ta Farrani jahtimiseks Palgamõrvarite Kantsist välja murdis, üritas Wesley teda peatada. Üritas öelda, et see on lõks.

      Celaena lõpetas mõtte enne, kui see jõudis oma järelduseni. See oli tõde, mida ta peab esile tõstma ja mõnel teisel korral üksi jäädes uurima. Kui ta ei pea muretsema Archeri ja mässuliikumise ja kogu muu selle totruse pärast. Kui ta sai proovida mõista, miks Arobynn Hamel võis ta reeta – ja mida ta pidi selle hirmsa teadmisega peale hakkama. Kui suurel määral paneks Celaena teda kannatama – ja selle nimel veritsema.

      Paar hetke kestnud vaikuse järel ütles Chaol: „Me ei saanud kunagi teada, miks Wesley läks Rourke Farrani järele. Wesley oli ainult ihukaitsja. Mida oli temal Farrani vastu?”

      Celaena silmad lõõmasid. Ta heitis pilgu aknale, kus öine taevas ujus kuuvalguses. „See oli kättemaks.” Ta nägi endiselt silme ees Sami moondunud laipa lebamas laual Palgamõrvarite Kantsi all. Nägi seda, kuidas Farran kükitas tema ees, käed üle Celaena halvatud keha uitamas. Ta neelatas klombi kurgus alla. „Farran võttis kinni, piinas ja mõrvas ühe mu… ühe mu… kaaslase. Ja siis, järgmisel ööl, läksin teenet tagasi tasuma. Ei läinud minu jaoks kuigi hästi.”

      Üks halg nihkus kaminas, murdus ja täitis ruumi valgussähvatusega.

      „See oligi öö, kui sind kinni võeti?” küsis Chaol. „Aga mina arvasin, et sa ei teadnud ikka veel, kes su reetis.”

      „Ma ei teagi. Keegi palkas minu ja mu kaaslase Farranit tapma, aga see oli vaid lõks ning Farran pandi söödaks.”

      Vaikus, siis… „Mis ta nimi oli?”

      Celaena surus huuled kokku ja tõukas minema mälestuse hingesugulasest seal laual. „Sam,” suutis ta öelda. „Tema nimi oli Sam.” Ta hingas katkendlikult sisse. „Ma isegi ei tea, kuhu nad ta matsid. Ma isegi ei tea, kellelt ma saan seda küsida.”

      Chaol ei vastanud ja Celaena ei osanudki öelda, miks ta üldse vaevus rääkima, ent sõnad lihtsalt pudenesid välja. „Ma vedasin Sami alt. Igal moel, mis loeb, vedasin ma teda alt.”

      Veel üks pikk vaikuseviiv ja siis ohe. „Mitte ühel moel,” lausus Chaol. „Vean kihla, et Sam oleks tahtnud, et sa elad üle – et sa elad. Nii et sa ei vedanud teda alt, selles mõttes.”

      Celaena pidi pilgu mujale lööma, et vaigistada leeke silmades enne, kui ta noogutas.

      Viivu pärast tegi Chaol taas suu lahti. „Selle naise nimi oli Lithaen. Töötas kolm aastat tagasi ühe õuedaami heaks. Roland sai sellest kuidagi teada ning arvas, et küll oleks lõbus, kui ma avastaks ta temaga voodist. Ma tean, et see pole midagi võrreldes sellega, mida sina üle elasid…”

      Celaena poleks iial arvanud, et Chaol on üldse kunagi kellestki sisse võetud olnud, aga… „Miks naine seda tegi?”

      Chaol kehitas õlgu, kuigi ta nägu oli mälestusest endiselt tuhm. „Roland on Havilliard ja mina üksnes kaardiväekapten. Ta keelitas isegi naist endaga Meah’sse kaasa tulema – kuigi ma ei saanudki tema edasisest käekäigust teada.”

      „Sa armastasid teda.”

      „Arvasin seda. Ja arvasin, et tema armastab mind.” Chaol vangutas pead, justkui noomiks end hääletult. „Kas Sam armastas sind?”

      Jah. Rohkem kui keegi teine, kes oli teda iial armastanud. Ta armastas Celaenat sedavõrd, et riskis kõigega – kõigest ilma jäämisega. Ta armastas teda nii palju, et Celaena tundis endiselt selle kaja, isegi praegu. „Väga-väga,” kähistas ta.

      Kell lõi pool kaksteist ja Chaol raputas pead, kui pinge temalt varises. „Olen kurnatud.”

      Celaena tõusis. Kuidagimoodi polnud tal aimugi, mis moel sattusid nad rääkima inimestest, kes neile sedavõrd paljut tähendasid. „Siis ma pean minema.”

      Chaol ajas end jalgele, silmad nii kirkad. „Saadan su tagasi sinu ukseni.”

      Celaena tõstis lõua. „Ei usu, et mind on vaja enam kõikjale eskortida.”

      „Polegi,” lausus Chaol ukseni kõndides. „Aga see on midagi sellist, mida teeksid sõbrad.”

      „Kas sa Doriani saadaksid tema ukseni?” Ta volksutas Chaolile ripsmeid ja jalutas pakutud ukseavast läbi. „Või on see vaid privileeg sinu daamidest sõbrannadele?”

      „Kui mul oleks daamidest sõbrannasid, pakuksin igal juhul seda teenet. Ainult et ma pole kindel, et sa daamiks kvalifitseerud.”

      „Kui rüütellik. Pole ime, et need plikad leiavad ettekäändeid igal hommikul aeda tulekuks.”

      Chaol turtsatas ja nad jäid vaikseks, kui sammusid läbi lossi vaiksete, hämarate koridoride tagasiteel