Klaastroon 2 – Kesköö kroon. Sarah J Maas

varjunime, kui Celaena ei saanud vältida õukonnaliikmetele otsa jooksmist. Paraku teadis enamik mingil määral, et neiu ei viibinud palees haldustotruste või poliitika pärast.

      „Rõõm,” ütles Roland vöökohast kummardades. „Saabusite õukonda alles hiljuti? Ma ei usu, et olen teid varasematel aastatel näinud.”

      Juba tema kõneviis andis Celaenale piisavalt palju teada noormehe taustast naiste juures. „Saabusin sel sügisel,” ütles Celaena veidi liiga vaikselt.

      Roland naeratas talle õukondlase naeratust. „Ja mis tööd te siis mu onu heaks teete?”

      Dorian niheles. Chaol jäi täiesti liikumatuks, kuid Celaena vastas Rolandi naeratusele: „Matan kuninga vastaseid sinna, kust keegi neid iial ei leia.”

      Tema üllatuseks kõkutas Roland naerda. Celaena ei söandanud Chaoli poole vaadata, sest sealt tuleb hiljem kindlasti peapesu. „Olen kuninga kangelasest kuulnud. Ei arvanud, et selleks osutub keegi nii… kaunis olevus.”

      „Mis teid lossi toob, Roland?” nõudis kapten. Kui Chaol Celaenat niimoodi vaatas, jooksis neiu tavaliselt vastassuunas minema.

      Roland naeratas jälle. Ta naeratas liiga palju – ja liiga sujuvalt. „Tema Majesteet pakkus mulle kohta oma nõukogus.” Chaoli silmad vihisesid Doriani poole, too kehitas kinnituseks õlgu. „Saabusin eile öösel. Alustan täna.”

      Chaol naeratas – kui seda võis nii nimetada. See oli pigem hammaste välgutamine. Jah, Celaena kohe kindlasti jookseks, kui Chaol teda niimoodi vaataks.

      Dorian luges samuti pilgu läbi ja kõkutas meelega kaasa. Ent enne, kui prints jõudis suu lahti teha, uuris Roland Celaenat edasi, pisut liiga usinalt. „Vahest saame tulevikus üksteisega tööd teha, Lillian. Teie amet erutab mind.”

      Celaenal polnud midagi selle vastu, et temaga tööd teha… Kuid mitte nii, nagu seda mõtles Roland. Celaena töövahenditeks on pistoda, labidas ja tähistamata hauakalm.

      Justkui neiu mõtteid lugedes pani Chaol talle kukla peale suunava käe. „Oleme hommikusöögile hilinemas,” kummardas ta pead Doriani ja Rolandi poole. „Õnnitlused ametisse nimetamise puhul.” Ta kõlas nii, nagu oleks rääsunud piima alla neelanud.

      Ja kui Celaena lasi Chaolil end lossi talutada, taipas ta, et vajab hädasti vanni. Aga sellel polnud midagi pistmist higiste riietega, sellel kõigel oli pistmist Roland Havilliardi õlise irve ja hulkuva pilguga.

      Dorian vaatas, kuidas Celaena ja Chaol hekkide taha kadusid, kapteni käsi endiselt naise turjal. Ja Celaena ei teinud midagi, et seda maha raputada.

      „Ootamatu valik sinu isalt, isegi sellise võistluse puhul,” arutles Roland tema kõrval.

      Dorian surus enne vastamist ärrituse alla. Talle polnud nõbu kunagi eriti meeldinud, kellega pidi lapsepõlves vähemalt kaks korda aastas kohustuslikus korras seltsima.

      Chaol lausa vihkas Rolandit ja millal iganes viimane vestluses teemaks tuli, saatsid seda väljendid nagu „sepitsev närakas” ja „vingerdav, hellitatud eesel”. Vähemalt nii Chaol kolm aastat tagasi möirgas, kui andis Rolandile näkku sellise obaduse, et noorukil pilt silme eest kadus.

      Aga Roland vääris seda. Vääris piisavalt, et see ei seganud Chaoli laitmatut mainet ega hilisemat ülendamist kaardiväekapteniks. Kui üldse, tõstis see Chaoli staatust teiste valvurite ja väheldasemate aadlike seas.

      Kui ta piisavalt julgust kogub, kavatseb kindlasti isalt uurida, mida too küll mõtles, kui Rolandi nõukokku määras. Meah oli väike, ehkki jõukas rannikulinn Adarlanis, kuid reaalset poliitilist võimu sel polnud. Sellel puudus isegi püsiv sõjavägi, kui linnavalvet mitte arvestada. Roland oli isa nõbu poeg, võib-olla tundis kuningas, et nõukogu saalis peab rohkem Havilliardi verd nägema. Samas oli Roland kogenematu ja näis alati huvituvat rohkem plikadest kui poliitikast.

      „Kust su isa kangelane pärineb?” küsis Roland Doriani tähelepanu olevikku tagasi tõmmates.

      Dorian pööras lossi poole ja suundus sissepääsu juurde, mida Chaol ja Celaena ei kasutanud. Ta mäletas veel seda, kuidas see paistis, kui astus kaks kuud tagasi pärast duelli sisse ja nägi neid embamas.

      „Lillian võib oma lugu ise rääkida,” valetas Dorian. Tal polnud lihtsalt tahtmist nõole võistlust selgitada. Niikuinii oli see halb, et isa käskis tal hommikul Rolandiga jalutama minna. Ainsaks kirkaks hetkeks osutus see, kui Celaena kaalus nii ilmselgelt viise, kuidas noort lordi maha matta.

      „On Lillian su isa isiklikuks tarbeks või palkavad teda ka teised nõukogu liikmed?”

      „Sa oled siin olnud vähem kui päeva ja juba on sul vaenlasi, keda kõrvaldada, nõbu?”

      „Me oleme Havilliardid, nõbu. Meil on alati vaenlasi, kes vajavad kõrvaldamist.”

      Dorian kortsutas kulmu. Samas tõsi. „Tema leping seob teda ainult mu isaga. Aga kui tunned end ohus olevat, saan lasta kapten Westfallil määrata…”

      „Oh, muidugi mitte. Lihtsalt uudishimu.”

      Roland oli tüütusehunnik ja liigagi teadlik mõjust, mida tema välimus ja Havilliardi nimi naistele avaldas, kuid ta oli kahjutu. Oli ju?

      Dorian ei teadnud vastust – ja polnud ka kindel, kas ta üldse tahaks seda teada.

      Celaena palk kuninga kangelasena oli märkimisväärne ja ta kulutas sellest iga viimase kui vaskmündi. Kingad, kübarad, tuunikad, kleidid, ehted, relvad, kulinad juuste jaoks ja siis raamatud. Raamatud ja raamatud ja raamatud. Nii palju raamatuid, et Philippal tuli tuua tema tuppa veel üks raamaturiiul.

      Kui Celaena sel pärastlõunal oma kambrisse naasis, käes kübarakarbid, värviküllased kotid täis parfüüme, magusaid hõrgutisi ning pruunides paberümbristes raamatuid, mida ta absoluutselt pidi kohe lugema hakkama, pillas ta peaaegu kogu kupatuse põrandale ees avaneva vaatepildi peale – tema esikus istus Dorian Havilliard.

      „Jumalad küll,” ütles mees kogu ostetud kraami silmitsedes.

      Ta ei teadnud veel midagi. See oli ainult see osa, mida Celaena jõudis ise kanda. Tellitud sai rohkemgi ja varsti pidi saabuma lisa.

      „Noh,” ütles Dorian, kui Celaena laadungi lauale laadis ja peaaegu ise sellesse ümbrispaberi ja paelte kuhilasse kukkus, „vähemalt ei kanna sa täna seda jubedat musta.”

      Celaena heitis talle sirgu ajades pahase pilgu üle õla. Täna kandis ta sirelilillat ja vandlikarva rüüd – talve lõpuks ehk pisut kirgas, kuid kantud lootuses, et varsti tuleb kevad. Pealegi tagas kaunilt riietumine seda, et ta sai parima teeninduse mis iganes poes. Tema suureks üllatuseks mäletasid paljud poepidajad teda aastate tagant – ja jäid uskuma tema valet pikast külaskäigust lõunamandrile.

      „Ja millele mina selle rõõmu võlgnen?” Ta sidus lahti valge karusnahkse keebi – järjekordne kink iseendale – ja viskas selle ühele toolile fuajeelaua taga. „Kas ma juba ei näinud sind hommikul aias?”

      Dorian jäi istuma, näol see tuttav, poisilik irve. „Kas sõbrad ei tohi siis üksteist külastada rohkem kui kord päevas?”

      Celaena põrnitses teda. Sõprus Dorianiga polnud päriselt see, mille puhul ta oleks kindel, et sai seda endale lubada. Mitte siis, kui mehe safiirsilmades hiilgas alalõpmata see sädelus – ja mitte siis, kui ta isaks oli mees, kes hoidis Celaena saatust kõvasti oma kätes. Aga nende kahe kuu jooksul pärast seda, kui Celaena lõpetas selle, mis iganes nende vahel oli, avastas ta sageli, et tunneb printsist puudust. Mitte suudlemisest ja flirtimisest, vaid temast.

      „Mida sa tahad, Dorian?”

      Ärritusvärelus sähvas üle mehe näo ja ta tõusis. Celaena pidi talle otsa vaatamiseks pea kuklasse ajama. „Sa ütlesid, et soovid siiski sõpradeks jääda.” Printsi hääl oli vaikne.

      Celaena sulges korraks silmad. „Seda mõtlesingi.”

      „Ole siis mu sõber,” ütles Dorian ja kergitas hääletooni. „Einesta minuga, mängi minuga piljardit. Räägi, mis raamatuid sa loed või ostad,” lisas