Laululind. Marcia Willett

„välja arvatud see, et suhe kallimaga sai üsna järsku läbi. Ta räägib, et peab elus uue suuna võtma, aga vajab selle üle mõtlemiseks veidi aega.”

      Charlotte kontrollib voodis magavat Oliveri, suleb vaikselt ukse ja läheb oma pikki heledaid juukseid kammiga krunni kinnitades allkorrusele – tunnikeseks, kui veab. Ta võiks veel pisut nokitseda veebilehe kallal, mida ta kohalikule hotellile kujundab, või siis triikimisega joonele saada. Pesukuhi on päris suur, aga ise ta ju pakkus, et triigib sel nädalal ka Williami asjad ära.

      „Sa oled kullatükk,” ütles tädi Kat tunnustavalt. „Nagu sul poleks su kalli Ollie ja Woosteriga juba piisavalt tegemist.”

      Asi on aga selles, et Charlotte’ile meeldib end tegevuses hoida. Parem on hommikul ärgates teada, et ees ootab erinevaid tegevusi täis pikitud päev, selle asemel et niisama tühjusesse vahtida. Seda ütles ta ka tädi Katile, kes vastas, et mõned inimesed on ka niisama vahtides täitsa õnnelikud. Mõnikord Charlotte mõtleb, mida küll tädi Kat teeb, kui oma pisikese autoga minema sõidab ning siia ja sinna kihutab, kuid ta ei küsi. Ja Olliele meeldib tädi Kat väga. Kuigi temas pole grammigi kodukana – „Ma lihtsalt pole hoolitsejatüüp, kullake!” –, on Kat lapsega suurepärane.

      Charlotte avab välisukse ja jalutab õue, Wooster kannul. Eelmisel sügisel võõpasid nad Andyga üle tallidest leitud puust pütid ja istutasid neisse lillesibulaid: lumikellukesi, nartsisse, krookuseid ja tulpe. Nüüd, märtsilõpu päikesepaistes, heidavad nartsissid sillutisele kuldseid värvilaike ning hallid kiviseinad toovad esile krookuste lillaka kuma. Hoovi põhjaküljel asuv suur eest avatud küün on tühi, kui mitte arvestada Charlotte’i enda väikest autot; lõunapoolses küünis, kus hoitakse küttepuid, ripub päikesepaistel nööritäis pesu.

      Wooster uitab hoovis ringi ja kergitab väravaposti najal ükskõikselt jalga, Charlotte aga istub puust pingile ning kiikab kõrgete kivimüüride vahelt ja üle lattvärava suure maja poole – ei kippu ega kõppu, ei mingit liikumist.

      „Sellele on pisut kurb mõelda, et Francis on seal täitsa üksi ja sina oled siin,” ütles ta Williamile mõni kuu tagasi. „See pind seal lihtsalt seisab kasutult. Ning sinust ja tädi Katist oleks ju talle seltsi.”

      Charlotte’ile meeldib Francis, kes istub sageli hoovi peal ja ajab temaga juttu ning näib mõistvat tema üksildust ja vastutust, mis mereväelase naiseks olemisega kaasas käib.

      William paistis end pisut ebamugavalt tundvat – Charlotte’ile ongi tundunud, et mees kipub Francist puudutavatest aruteludest kõrvale hiilima – ja pomises midagi selle kohta, et vana sõber on täiesti rahul selle väikese meeskonnaga, kes teda abistamas käib: pensionil medõde Moira, kes teda igal hommikul ja õhtul üle käib vaatamas ning ta vajalikele kohtumistele sõidutab, Stella, kes jalgrattaga väikesest külast kohale väntab, et koristada ja süüa teha, ning viimase abikaasa Rob, kes õueala korras hoiab.

      Sellest hoolimata on Charlotte’i arvates siin puudu ettevõtlikkusest. Kaks väikest maja, mida tema ja Tim nüüd üürivad, seisid mitu kuud tühjalt, sest nende vanaldased asukad, kes samuti kunagi Francise palgalised olid, läksid oma laste juurde elama. Kui William ja tädi Kat koliksid suurde majja ja annaksid väikesed majad üürile, võiks neist saada arvestatavat tulu; suurele peamajale kuluks uuenduskuur hädasti ära. Aga William ja Kat lasevad südamerahus asjadel minna. Nad elavad rahumeelselt koos, üsnagi nagu vana abielupaar – kuigi tädi Kat ehk Irina Bulova, nagu teda balletimaailmas tuntakse, ei ole kuskilt otsast ei vana ega ka abielus.

      „Ta tantsis kogu maailmas, kõikides peaosades,” on Andy Charlotte’ile rääkinud. „Pärast seda sai temast koreograaf. Tal oli ungarlasest armsam, kes oli helilooja. See mees komponeeris muusikat spetsiaalselt Katile – ühe põneva džässballeti – ja Kati rollist selles sai lausa legend. Mees kolis New Yorki ja Kat läks temaga kaasa. Mees suri väga ootamatult traagilisel moel kaks või kolm aastat tagasi ja siis tuligi Kat koju. Ta tuli siia taastuma. Isa jumaldab teda. Me kõik jumaldame.”

      Ja siin ta ongi, vurab oma tillukese autoga hoovi, viipab Charlotte’ile ja ajab auto küüni. Juhipoolne uks avaneb ja välja sähvab pikk, elegantne jalg.

      Kati viimnegi liigutus on graatsiline, mõtleb Charlotte kadedalt. Kuidas ta seda saavutab?

      Pikk ja sale, tumedad paksud juuksed hooletus sõlmes, ilmub tädi Kat päikesepaistesse, kitsal näol säramas lai naeratus.

      „Puhkepaus?” küsib ta. „Hingad pisut värsket õhku?”

      Kummardudes poetab ta mõned hellitussõnad Woosterile, kes võtab naise komplimendid vastu kuningliku kannatlikkusega, pehmelt saba põntsutades.

      „Ma peaks tegelikult tööd tegema,” tunnistab Charlotte, „aga ma lihtsalt ei suutnud tagasi tuppa minna.”

      „Muidugi ei suutnud.” Tädi Kat istub tema kõrvale, pöörab näo üles sooja märtsipäikese poole ja suleb silmad. „Sellised päevad on jumalate kingitus. Neid tuleks alati tänutundega nautida.”

      „Kas sa käisid poes?” küsib Charlotte laisalt.

      Rumal küsimus – tädi Kat ei tegele vist kunagi millegi nii tavalisega nagu tüütu poes käimine. Teda juba ei näe kilekottidega, mis pungil täis igavat argipäevakaupa. Kimp lilli, seda küll; imeliselt ebaharilik mänguasi Oliverile; ilus portselanese. „Leidsin selle turult, kullake! Ei suutnud vastu panna.”

      William on see, kes ostab saia, juustu, mune ja piima, koostab menüü.

      „Ta on gastronoomiline hälvik,” seletab tädi Kat rõõmsameelselt. „Ei talu midagi natukenegi vürtsikat, seega las teeb parem ise süüa. Hea klassikaline toit.”

      Charlotte piidleb silmanurgast tädi Kati saledat keha ja pikki jalgu ning peab aru, kas too üleüldse midagi sööb.

      „Ma kohtusin ühe inimesega, kes tahab, et ma ühe loengu peaksin,” vastab tädi Kat Charlotte’i küsimusele, silmad endiselt suletud ja Woosteri kõrvu silitades. „Balletistuudios Newton Abbotis. Kena neist mind kutsuda.”

      „Sa oled endiselt kuulus,” täheldab Charlotte naeratades.

      Tädi Kat avab silmad ja vaatab talle säraval pilgul otsa. „Täiesti valedel põhjustel. Kõik need armulood, ülepeakaela New Yorki minek koos Gyorgyga, minu tants… Ma olin alati pisut ajast ees. Praegu ei oleks selles muidugi enam midagi tähelepanuväärset.”

      „Sa jääd alati tähelepanuväärseks,” ütleb Charlotte ikka veel naeratades. „Sa ei saa sinna midagi teha. See on anne.”

      „Kullake,” ütleb tädi Kat, kes on sellest kiidukõnest silmanähtavalt liigutatud, „see on sinust väga armas! Tead mis? Ma lähen sisse ja teen meile kohvi ja toon selle välja ja me joome seda siin päikese käes.”

      „Oh, aitäh!” ütleb Charlotte tänulikult. William võib küll toidu üle otsustada, aga kohvi ostab tädi Kat ja see on tõeliselt hea. „See oleks suurepärane!”

      Nüüd suleb ta ise silmad ja laseb end lõdvaks. Milline õndsus on istuda siin Woosteri seltsis päikese käes, ümberringi maakohale omane vaikus, ja oodata tädi Kati kohvi! Veebilehega pole kiiret.

*

      Kat jahvatab kohvi jaoks ube, paneb valmis kaks kena kruusi ja Charlotte’i jaoks piima. Ta valib välja mõned küpsised ja laotab need väikesele vaagnale. Charlotte’ile kulub ära üks päikesepaisteline paus ilma Oliverita ja ilma töö peale mõtlemata. Kat naeratab, oodates kohvimasina järel. Talle meeldib olla tädi Kat Charlotte’ile, Andyle ja Mattiele – ja Olliele, kui too suuremaks kasvab. See on tema perekond. Ta tunneb end tugevamana, õnnelikuna ja uuesti elusse armununa, kuigi tasapisi on ta hakanud igatsema oma teatrisõpru ja tantsumaailma. Praegu on aga hea, et siin on Andy ja Charlotte oma lapsukesega – ja nüüd ka Tim. Ta armastab noorte inimeste seltskonda. Oli õige otsus tulla pärast Gyorgy surma siia Williami juurde Brockscombe’i. Ta ei talunud neid vanu painajaid, vanade sõprade heasoovlikku kaastunnet. Ta vajas muutust ja rahu, et end koguda, et leinata. Oli nii tore pärast kõiki neid aastaid jälle Williamiga koos olla, pakkuda talle tuge pärast Fionast lahkuminekut ja ema surma. Williami isa, Kati onu, suri mõni aasta tagasi,