Laululind. Marcia Willett

      Laululind

Kanoonik Michaelile ja Jane Lewisele*Roddyle

      See igatsus jagada,

      mis täies purjes kaduvikku lendab

Denise Levertov, „Sands of the Well”

Suur tänu South Brenti kliiniku arstile Tony Bornile ja hooldusõdedele ning Plymouthi St Luke’i hooldushaigla kriisimeeskonnale!

      ESIMENE OSA

      Esimene peatükk

      Varakevadest hiliskevadeni laulab rästas maamaja külje all saarepuul. See on esimene asi, mida ta kuuleb, kui kitsast järsust trepist ettevaatlikult alla kohvi tegema läheb, ja ka viimane, kui ta väikesele aknale naaldudes õhtu vaikset valevust naudib, raatsimata lahkuda sellest ebamaisest võlust, et magama minna.

      Puudel ei ole veel lehti. Kahvatu kumeda taeva taustal viibutavad nad oma paljaid vormita käsivarsi ja kondiseid vitsjaid sõrmi pooleldi läbipaistva taeva poole. Ta ei näe, kus keset seda fantastilist mustrit rästas end peidab. Ta seisab ja vaatab, kuidas aiad lõppevad kahe põllu juures, kuhu on külvatud otra ja mida ääristavad viirpuud ja saared, ning teispool neid põlde paistab külatee, mis loogeldes üles vana talumaja juurde ronib.

      Timi väike maja on viimane maamajadest, mis Victoria ajal tallidest teenijate eluasemeteks kohandati ning mida on hiljuti veelgi uuendatud. Vana tallihoovi, mille mõlemas küljes on avatud küün, kus nüüd seisavad autod, eraldab peamajast lai madal lattvärav.

      Sellest on aastaid, kui Brockscombe veel tegutsev talu oli. Pärast seda, kui valduse omandas üks mereväekapten oma Napoleoni sõdades teenitud tänuraha eest, on peamajast saanud valgete krohvseinte ja kõrgete tõstandakendega kaunis pereelamu, mis seisab otsapidi külatee ääres ja mida ümbritsevad põllud on juba ammu naabertaludele müüdud.

      Mõnikord tundub Timile õues ringi jalutades, nagu näeks ta ülakorruse akendes hõljumas kummituslikke kujusid – ning tema süda tõmbub hirmust kokku. Kuid kindlasti on need kummitused vaid möödakihutavate pilvede ja tuules pekslevate puuokste peegeldused. Ja miks peaks ta üldse kummitusi kartma? Kas seepärast, et ta pelgab peagi nende hulka sattuda – tee kaotanud ja üksi, nagu ta on, välja aetud sõbralikust, tuttavast maailmast?

      See oli Mattie, kes ta Brockscombe’i juhatas. Ilus Mattie oma meepruunide silmade ja tumedate lokkis juustega.

      „Ma lähen järgmisel kuul ära,” ütles ta Mattiele, kui nad Londoni kirjastuses – Mattie töötas seal pressiesindajana ja tema ise turundusosakonnas – väikeses köögis teed tegid. „Võtan pooleaastase puhkuse ja siis vaatan edasi. Ma pean vahepeal kuskil aja maha võtma. See võiks olla väike maja kusagil maal, aga mitte liiga pärapõrgus. On sul mõni idee?”

      Naine vaatas teda uurivalt, nagu loeks tema salajasi mõtteid; ühtäkki soovis mees talle kogu tõe ära rääkida, kuid naine ei küsinud midagi.

      „Sa võiksid minna Brockscombe’i,” ütles Mattie. „Härra Francise, Williami ja tädi Kati ning Charlotte’i juurde. See koht on aja mahavõtmiseks täiuslik. Jääb Exeterist natuke lääne poole.”

      Tim hakkas naerma. See kooslus tundus nii kummaline olevat. „Mis see Brockscombe on? Ja kes nad on, need härra Francis, William ja tädi Kat ning Charlotte?”

      Mattie puhkes samuti naerma. „Brockscombe on võluv vana George’iaegne taluhäärber, mille omanik on Francis Courtney. Ta on üle kaheksakümne ja elab seal üksi. Ta oli parlamendiliige ja kirjutab nüüd memuaare. Ma ei tea päris täpselt, kuidas ta Williami ja tädi Katiga suguluses on, aga nemad kaks on nõod ja elavad koos ühes sealses väikeses majas. Charlotte on mu vanem õde. Ta on abielus Williami poja Andyga. Andy on kõrgem mereväeohvitser ja teenib sõjalaeval, mille kodusadam on Plymouth. Charlotte polnud pakutavatest mereväe korteritest just vaimustuses ja nii kolisid nad eelmisel sügisel vahetult enne väikese Oliveri sündi Williami ja tädi Kati naabermajja. Ja see on väga hea, sest Andy laev on mitu kuud merel ja Charlotte’il on seal palju tuge. Kat on muidugi Andyle vähe kaugem sugulane, aga Andy kutsub teda alati tädi Katiks ja nüüd kutsume me kõik teda nii. See on kõik pisut omapärane, aga väga vahva. Nad meeldiks sulle.”

      „See tundub tõepoolest… ebatavaline olevat.”

      „Seal on veel üks maamaja,” ütles Mattie. „Viimati oli see igatahes tühi. Sa oleksid omaette. Mingi piirini.” Ta silmitses meest uuesti, uurivalt ja kaalutlevalt. „Nad ei ole väsitavad ega uudishimulikud,” kinnitas naine. „Noh, vähemalt mitte eriti.”

      Nad naersid taas; kui hea oli mehel naerda, see leevendas hirmu.

      „Ma tahaksin küll nendega tuttavaks saada,” arvas Tim.

      „Hästi, seda annab korraldada! Kas sa läheks parema meelega üksi või lähme koos ja ma tutvustan sind neile?”

      Jälle läbistas meest halvav hirmuvärin. „Nii oleks vist parem. Noh et lähme koos. Oled sa selles plaanis ikka kindel?”

      „Muidugi olen kindel,” ütles Mattie sundimatult. „Olekski aeg minna Devonisse kõiki vaatama. Äkki lähme autoga, juhul kui sa oled nõus mu vana loksuga riskima.”

      Francis Courtney, William, Charlotte ja tädi Kat – Mattie andis talle neist sõidu ajal lühiülevaate. Tema sõnalised pildid olid nii elavad, et Tim suutis seda seltskonda vaimusilmas näha sama selgelt nagu seljataha jäävat M4 maanteed. William, oma naisest Fionast lahus, raamatupidaja: lühike, rõõmsameelne, kiilaneva pealae ja tumedate halliseguste lokkis juuste ning erksiniste silmadega. Tädi Kat, varastes kuuekümnendates, kunagine rahvusvaheliselt tuntud baleriin ja koreograaf: pikka kasvu, graatsiline, ebatavaline. Charlotte, sai just kolmkümmend kaks, veebikujundaja: energiline ja võimekas ning täis otsustavust olla täiuslik ema oma viiekuusele pojale Oliverile ja lisaks hoolitseda pere labradori Woosteri eest. Härra Francis: kõhn, nurgeline, karm, ilmub aeg-ajalt oma valdustest, et päikese käes istuda ja juttu ajada. Mattie meenutas vanu kohtumisi, rääkis naljakaid juhtumisi ja kirjeldas oma sugulaste eripärasusi nii värvikalt, et kui Tim nendega viimaks kohtus, tundusid nad talle vanade sõpradena.

      Kui kergeks naine selle tegi, kui lihtsaks! Ta sõidutas Timi kohale, võttis talle kohalikus pubis toa, justkui teades, et mees tahab omaette olla, ning tutvustas teda Williamile, Charlotte’ile ja tädi Katile, kes võtsid ta vastu soojalt ja sundimatult. Ta viidi kohtuma härra Francisega – läbitungiva pilguga pika ja kõhna, järeleandmatu moega vana mehega –, kes oli nõus, et Tim võtab maja kuueks kuuks üürile. Sellega oli nüüd siis korras.

      „Hoia siis ühendust, Tim,” ütles Mattie mehele, kui ta viimast päeva kirjastuses oli. See kõlas peaaegu nagu küsimus. „Charlotte muidugi räägib mulle, kuidas sul läheb, aga oleks hea teada, kas see kõik ikka päriselt sobib sulle.”

      „Loomulikult,” vastas Tim. „Ma meilin sulle.”

      Meilimine oli okei: sellega saab ta hakkama, see ei kohusta teda millekski.

      Kuus nädalat hiljem on ta siin, Brockscombe’is; talle meeldib see rahu ja vaikus, vana maja ebatavaline ilu ja tallihoov, kogu see maakoht. Tundub, nagu oleks ta lõpuks ometi koju jõudnud. Selle mõtte peale naeratab Tim virilalt – on ju see koju jõudmine sündinud küll üsna viimasel minutil.

      „Aga parem hilja kui mitte kunagi,” kinnitab ta endale.

      Ta on viimastel nädalatel päris palju iseendaga rääkinud, püüdes peletada süngeid mõtteid, ärevust ja üksildustunnet, mis tabas teda pärast kuuldud diagnoosi: haruldase degeneratiivse haiguse väga varane staadium.

      Nüüd on tal plaan. Ta on end varustanud topograafiliste kaartidega ja hakanud avastama seda imelist maakonda, kuhu ta nii juhuslikult sattunud on. Mõnikord viivad tema retked teda üle nõmmede, teinekord mere äärde. Sageli eksib ta nendel salajastel radadel ära, aga vähemalt tõuseb ta nüüd igal hommikul selge eesmärgi ja plaaniga ja see aitab tal hirmu eemale peletada. Ja nüüd näikse tal esimest korda elus olevat perekond, keda ta endale alati igatsenud on – kolmkümmend kaks aastat pärast õiget aega.

*

      Charlotte teeb oma iPhone’i lahti ja loeb Mattie kirja:

      „Kuidas teil seal läheb? Nii armsad pildid Olliest! Ta on võrratu! Just näitasin neid kõigile. Uhke tädi olen! Ära unusta Timiga kena olla! Kõik siin tervitavad teda.”

      Charlotte