Hundirada. Katrin Johanson

Mõlemal korral oli see olnud isa Moskvitš. Vanemad olid hakanud lapsi otsima niipea, kui selgus, et õhtune buss oli käigust maas. Läbi olid kontrollitud mõlemad linna toovad teed, küsitletud raudteejaamades hilja peale jäänud inimesi. Vastu koidikut oli Teppo õega linna jõudnud, pirakad vesivillid taldade all. Ta ei mäletanud, et jalad oleksid talle piina valmistanud või et ta oleks nõrkemiseni väsinud olnud. Ta ei suutnud enam hästi meenutada peapesu ega emotsioone, mis vanemate poolt talle toona osaks said. Ent Teppo mäletas huntide hetkelist pilku, mille valvsus rauges kohe ükskõiksuseks, ja sute metsloomalikult kerget, unenäoliselt hääletut astumist heledal kruusal lõplikult loojumata päiksega põhjamaises öös.

      Tagantjärele mõistis ta, et juba lapsena oli teda õpetatud inimesi kartma enam kui loomi.

      Väikse saare keskel künkal kõrgus hiiglaslikest, alles ilmast puutumata heledatest palkidest vastvalminud elumaja. Raske materjali ülevedu oli olnud vaev omaette, nõudnud leidlikkust ja kannatlikkust, ent tasunud ennast ära. Maja meenutas oma võimsuses muinaspealiku eluaset. Igal hommikul siit ringi läbi tehes võitles Teppo kiusatusega alt rannahurtsikust puhtasse ja avarasse, alles vaigust lõhnavasse ulualusesse kolida, kuid ta hoidus selle mõttega liiga kaugele minemast. Sügisel teda siia vahti jättes oli omanik küll vastutahtsi viidanud võimalusele, et kui all väga väljakannatamatuks muutub, võib saarevaht ennast uue hoone ühte tuppa sisse seada, kuid Teppo mõistis hästi, et parema meelega peremees teda siin ei näeks. Teppo asi oli kallitel tööriistadel silm peal hoida, et keegi neid pika talve jooksul pihta ei paneks; süüa omaniku kulul konserve; elektrigeneraatori streikimise korral täita üksnes oma mõtetega kaheksateist pimedat tundi ööpäevas ja pidada vastu ilma, et mandalad uksele joonistuma hakkaksid. Jõulude ajal oli omanik lubanud, kui vähegi annab, saarele külla tulla. Aega oli kolm nädalat.

      Teppo oli juba ammu aru saanud, et kraadide poolest küll vähese külma, ent lõikava tuulega ilm on väljakannatamatum pakasest. Tunnise pusimise järel olid mehe käed punase koorikuga kaetud, ent generaator sai korda. Kiiresti tõttas Teppo akusid laadima, sest tal nappis usku oma töö püsivasse tulemusse.

      Saare argine elu, pisitoimetuste rutiin oli algul idülliline tundunud. Pilbaste löömine tulehakatuseks, aegamööda süttivate halgude pragin pliidi all, kohisev vesi vanas emailkannus, kruusist tõusev kohvilõhn, esimese sõõmu nautimine hommikukarges õhus pingil välisukse kõrval, pilk tumedal metsaviirul, mille värv muutus sõltuvalt iga päeva ilmast. Oh, juba ammu ei läinud Teppo hommikukohviks õue, vaid sõi rutakalt esimest einet plekilise vakstuga kaetud köögilaua taga, meelas Mädchen muigel sui ainiti jälgimas. Ikka samade liigutustega, ikka sama arv suutäisi üheülbaliseks muutunud maitsega võileibu.

      Ta ei lugenud enam kaasa võetud raamatuid, millesse oli lootnud oma eraldatuses mõnuga süveneda. Need olid rasked, sisekaemust nõudvad teosed. Osalt ei teinud ta seda mandala-hirmust, osalt aga veidrast apaatsusest, mis teda üha enam valdas. Ta ei mänginud ka pilli. Tööd talvel kuigi palju polnud. Pikemat suunda pidi napilt paarikilomeetrine saareke ei pakkunud jalutamislusti. Päevane tegevusetus ei lasknud öösiti uinuda. Pikkadel tundidel ärkvel olles mõistis Teppo, et tema elamine oli taandunud hinges püsimiseks. Aegamisi kerkis tas vastik kahtlus, ega see mitte ei kehti üksnes selle talve, vaid kogu tema ülejäänud elu kohta. Teppo oli neljakümnene, tema poeg polnud läinud mitte ülikooli, vaid Ameerikasse, naine oli surnud. Jah, juba paar aastat suutis ta seda tõrketa sõnadesse panna. Surnud. Endal veenid pikuti läbi lõiganud. See on õrnema soo puhul väga tavatu ja kindla peale minev suitsiidiviis, oli pojale alaealiste asjade komisjoni kaudu määratud psühholoog Teppole nelja silma all öelnud. Asjalikult nentinud. Teppo ei tundnud ennast enam süüdi ega otsinud põhjust. Nende elu oli olnud ilus. Punkt. Naise raskemeelsus murdis sügavalt kooriku alt harva pinnale ning pärines mingist hoopis teisest, perele hoomamatust, nendeeelsest maailmast. Sellest kajas inimkonna igipõlist võimsat ja enesehävituslikku mässu Jumala vastu. Teppo polnud süüdi. Ta oli olnud hea mees ja hea isa. Algul üha süveneva defitsiidi ajastus tammunud ja siis järsku kiiresti muutuma hakanud ühiskonna raskustega heideldes oli ta andnud oma noorele perele, mida suutis, ning see ei erinenud kuigi palju luitunud pilgu ja rõivastega kaasmaalaste keskmisest. Joomine – see tuli kõige suurema kriisi ajal, aga oli nüüdseks möödanik. Nagu ka too kummaliselt paljudele korda läinud muusikapala.

      Teppo ainsa menuka teose eest maksti autoritasu siiski teisele, temast hakkajamale, uute varakapitalistlike oludega kiiremini kohanenud ja kavalamale mehele. Teppo oli liiga uhke ja saamatu, et enda eest seista. Tal oli selle pärast häbi ning ta teeskles, et pole kunagi midagi loonudki. Nüüd ta üksnes lõikas võsa ja roogu ning tõrvas oskamatult paati. Puhastas liisunud rasvaga kaetud pliidirauda soojendatud soolaga ja toppis keermete jaoks mõeldud takku seinapragudesse.

      Hõre maja oli ehitatud sajandi algul ja hüljatud kuuekümnendatel, kui viimasedki saare asukad kolhoosikeskusesse moodsasse paneelelamusse kolisid. Keegi oli siin kuni kaheksakümnendateni küll suvitamas käinud, kuid remonti polnud majapidamises tehtud terve igavik. Hiljem, kui praegune omanik oli saare kõige sinna kuuluvaga ära ostnud, olid vanas tares järjepanu elanud uut tsitadelli püstitavad töömehed ning see oli osmikule lõpliku hoobi andnud. Vana saun kõrgendiku serval paarkümmend meetrit eemal oli märksa paremas seisus. Muidugi ei saanud seda võrrelda uue rajamisjärgus kodu-spaaga, mille esiterrassi alusmüür ületas kogu vana sauna pindala, kuid põlises hoones oli veel alles ürgne puhtus, nagu nii pühale paigale kohane. Teppo saareelu parimad tunnid möödusidki laval. Mees, kellele kunagi ennustati muusikukarjääri, muigas sellele sõnamängule mõeldes mõrult.

      Just saunas, kolmanda mandala-öö järgsel päeval kella kahe paiku, kui ta aurava ihuga eeskojas istus, tärkas Teppos pisike kummitama hakkav viisijupp. Järgnenud talve jooksul kogus see enda ümber üha uusi eri instrumentide meloodiakäike, millest mees mõned kõrvale heitis ja uutega asendas.

      Samamoodi, märkamatult loobub inimloode lõpustest, et areneda selle alles algeliselt avastatud maailma kõrgeimaks teadaolevaks eluvormiks. „Nõnda nagu sa ei tunne tuule teed ega märka luude-liikmete tekkimist raseda ihus…” – nõnda kogus kuude jooksul kasvu miski, millest mees ise esialgu veel vähimatki ei taibanud. Üksnes just nagu pisut kergem oli olla. Aastaarv vahetus. 1992. Päevad hakkasid lõpuks ometigi kröömikese kaupa pikemaks minema. Viis võttis vormi.

      2. peatükk

      Kaks nädalat paduvihma sulatas jääd sedavõrd, et omanik pääses lõpuks paadiga ligi. Mitte küll jõuludeks, vaid kolmekuningapäevaks. Setu juurtega Teppole tähendas see sama hästi kui jõule. Linnamees tõi uue generaatori, vastupidavama akuga telefoni, patareisid raadiole ning paremat söögikraami. Koos palgalisega ta pidulauda istuda ei mallanud, tegi tiiru valdustes ja tõdes rahulolevalt, et saarevaht pole oma võimupiire üheski asjas ületanud – härrastemaja ja tolle kütteks määratud puuriit olid puutumata, parem paat kenasti kaldal presentkatte all, kange alkoholi pudeleid taara hulgas ei leidunud. Pisut piinlikkust tundes tabas Teppo teise seiravast pilgust iga säärase tähelepaneku, kuid ta katsus ennast veenda, et selles pole midagi alandavat. Polnud nad ju teab mis sõbrad. Liiatigi oli vastutustundetuid joodikuid ehitusplatsilt läbi käinud enam kui küll. Teppo oli ammu mõistnud, et tema magistrikraad ei tähendanud enam midagi, et targad tsitaadid ja huvitavad vähe teada faktid moonduvad tema huultel allakäinud veidriku targutusteks. Nii oli ta viimastel aastatel olnud kinnine. Uus tutvuskond ei teadnud temast õieti midagi.

      Omaniku külaskäik muutis Teppo meele ärevaks. Inimeste ja maailma hingus kandus temani ning äratas igatsust. Alates sellest, kui jäässe oli tekkinud tume lahvandus kohas, kus jõevool end veel järveski tunda andis ja hoovusi lõi, oli mees paaril korral asulasse sõitnud. Ta oli paadi alla poldrile jätnud ning poolteist kilomeetrit eemale tanklasse vantsinud. Kütusekriis näis ettevõttele hämaral viisil kasuks tulevat. See oli huvitav koht, mille sarnaseid oli ta näinud vaid roadmovie’des.

      Teeäärne osa majast kujutas endast silikaattellistest isikupäratut bensiinijaama jäätise ja ajalehtedega, külmikus karastusjoogid, vitriinis lõhnakuused. Plastikust narmaskardina tagant avanes aga uks sootuks teise maailma. Seal selgus, et moodsam osa oli üksnes kohatu kasvaja vana palktare otsaseina küljes. Kunagises rehealuses peitis ennast ehe kõrts kohalike ruudulistes flanellsärkides külameestega,