Hundirada. Katrin Johanson

      SAAR

      1. peatükk

      Kolmandal ööl, mil uksele joonistus viirastuslik punakuldne mandala, hakkas tal väljakannatamatult õudne. Teppo ei puurinud enam pilguga läbi pilkase toa määrdunud vineerile ilmunud kaunist ornamenti, mis ta südame rütmis pulseeris nagu eelmistelgi kordadel – hiilgav ja hirmutav, filigraanselt korrapärane. Kogu tahtejõudu koondades õnnestus tal püsida suletud silmi esimese valguseni. Sängist paremal, tugitoolile kuhjatud töörõivaste lasu taga lõi aknaruut viimaks hahetama.

      „Nüüd aitab,” mõtles mees.

      Põranda jahedus tungis läbi vileda kaltsuvaiba taldadesse.

      „Mingi jama,” lausus Teppo kuuldavalt, omaenese häält võõristades. Ta riietus kobamisi, otsekui vastumeelselt, pilku tõstmata. Vaatamata õhtusele kütmisele oli tuba taas kõledaks kiskunud.

      Eile oli Teppo viimse hetkeni üritanud generaatorit korda saada. Mehaanikas saamatu, oli ta eneseületusest kõvasti higistanud. Praegu sama särki üle pea tõmmates tundis mees, et see polnud öö jooksul piisavalt tahenenud. Korraks lõi ninna suitsusegust läpatust. Teppo otsustas sauna hakkama panna, ehkki alles kolme päeva eest oli ta murelikult seiranud jõudsalt kahanenud puuriita. Olgu pealegi, hädapärast võib ta ju maha saagida pooleldi kuivanud suure remmelga saare teises otsas. Kui ta selle täna-homme ette võtab, jõuavad halud lahtises katusealuses veel tuule käes kuivadagi ja on märtsiks päris kõlblikud.

      Nüüd oli käes hetk, mil ta pidi näoga ukse poole pöörduma. Mandalat ei olnud. Ust lahti lükates kuulis Teppo, kuidas rott kuhugi krõbinal peitu puges. Jah, see pidi olema hiirest suurem loom. Rotimusta polnud ta köögist veel leidnud, kuid vaist oli talle juba mõne päeva eest uuest asukast teada andnud. Esmalt oli see lihtsalt ühel õhtul teda tabanud tunne, et ta pole ruumis üksi. Keegi jälgis teda, hingas või hoidis hinge kinni. Hiljem hakkas ta rotti kuulma, kuid ei silmanud kunagi. Teppo oli oma kuivained suurde malmkatlasse varjule tõstnud ja selle raske tünnikaanega sulgenud. Kartulisalv sahvris ning sibulavanikud lae all olid aga anastaja ees endiselt kaitsetud.

      Teppole meenus, kuidas tema – tagantjärele mõistis ta, et lausa haiglaslikult puhtust armastanud – vanaema oli kõik kuivained enne klaaspurkidesse valamist hoolikalt läbi sõelunud. Vanaema ei uskunud, et kaubaladudes hügieeniga kõik korras on. Liiatigi liikusid linnas jälgid jutud, kuidas leivatehase ventilaatorisse lennanud tuvide tükid hiiglaslikku taignatrumlisse maandusid või kuidas vorstivabriku esimese vahetuse töö algas käivitatud masinatest kostva võika rotikisa saatel. Vanaema päästis seda vähest, mida päästa andis.

      Teppo mäletas korda, mil vanaema oli kallanud riisikoti sisu valgele palakale ja kühveldas seda pisikese lusikaga siia-sinna, prillitatud pilk kontrollimas iga tumedamat terakest. Ühel õnnetul hetkel, mil vanaema valvsuse kaotas, oli sealsamas leiba muginud väike Teppo urgitsenud oma viilust köömne ja poetanud selle riisi hulka. Südame pekseldes jälgis poiss, kuidas vanaema silmad libisesid seemnekese suunas, ja siis vallandus vana naise huulilt vaikne, ent peaaegu et võidurõõmus hüüatus. Edasi oli vanaema koos kutse peale kohale rutanud emaga ettevaatlikult tundmatut objekti uurinud. Allasurutud õhin oli neid vallanud nii, et Teppo ei söandanudki oma tegu üles tunnistada. Õigemini oli ta lummatult jälginud juurdluse kulgu, kuni oli juba hilja – kogu kotitäis riisi rändas prügikasti.

      Teppo lasi hindava pilgu üle oma praeguse elamise libiseda: pikast east koltunud kardinate tagune madal köögiaken oli rasvaaurust ja kärbsesitast peaaegu läbipaistmatu. Rööbiti teibiga paigatud mõraga jooksis valkjate pritsmete kivistunud triip – paratamatult jäi mulje, nagu oleks mõni varem siin elanud töömees oma üksindushetke leevenduse klaasile vallandanud. Teppol hakkas vastik. Pleekinud kahupäine alasti saksa iludus eelmise sajandi kaheksanda kümnendi ajakirjaposterilt jälgis teda vastasseinalt meelalt. Teppo äsjaste mõtete tõttu hakkas piiga võltsvõrgutav naeratus nüüd pikkamisi hoopiski paljunäinud inimese iroonilist muiet meenutama. Mees vaatas trotslikult vastu. Naine, kes kandis kohevat karusnahast peapaela ja pakse villaseid sääriseid, olles muidu paljas kui porgand, poleks tohtinud endale sellist kõiketeadja muiet lubada. Nüüdseks pidi see neiu juba üle kolmekümne olema. Ehk küpsetab kuskil Tüüringi laastkatusega majakeses lastele struudlit või suri viis aastat tagasi kuskil punkris, süstal veenis? Seda ei saagi teada. Teppo ohkas. Säärised olid kindlasti soojad ja omamoodi ilusadki – rõhutasid jalgade sihvakust.

      Mees roobitses tuharuumi plekkämbrisse tühjaks ning pistis õhtul pliidi alla valmis pandud hakatisele tule otsa. Enne kui koldes korralikult tõmbama hakkas, ajas külje pealt praost pisut suitsu sisse. Teppo lükkas eeskoja ukse valla. Täpselt samad liigutused hommikust hommikuse.

      Sügisel maaomanikuga käsi lüües oli Teppo mõelnud, et suudab siinses viletsuses vastu pidada. Ta ei näinud mõtet koristada vana osmikut, mis uue uhke sauna valmimise järel pidi niikuinii kokku lükatama. Tulnuks kanget külma, pääsenuks mehed ja masinad üle kitsa väina ja saun olnuks jaanuariks püsti. Nüüd aga näis, et pehme ilm jääb kogu kaamoseks kestma – jää inimest turvaliselt ei kandnud, paadiga sõita ei lasknud. Nõnda istuski Teppo saarevahina oma valduses vangis. Kitsa järvekaela kumbki kallas paistis aga selgelt kätte: paremal kõrgel seljakul ühegi inimtegevuse jäljeta kasemets, vasakul heleda kõrkjavöö taga tumendav männik, üksikud tuled ja kaugemal asula kumagi.

      See oli iidne kant. Siin, suure järve ääres olid inimesed elanud juba muinasaegadel. Jõesuue järve lõunatipus moodustas roostikuviirulise delta. Jõe põhjas ja soiste kallaste mudas lebas nii esivanemate mongoliidsete tunnustega luustikke kui teise ilmasõja tanke. Mis ajast alates olid hundid harjunud siit oma taliteed käima, Teppo ei teadnud. Ta oli lugenud, et endast ohtralt laipu maha jätnud Napoleoni vägede järel Venemaalt Euroopa poole liikunud soekarjad olid siiakantigi põiganud ja kohalike velledega segunedes üha ülbemaks muutunud – küladest mitte ainult koeri, vaid lausa lapsi ära viinud, teekäijaid ja nende hobuseid murdnud. Mehed aga olnud loiud ennast liigutama. Alles siis, kui kohalikud mõisnikud iga hundinaha eest maksma hakkasid, suudeti sute omavolile piir panna. Teppole tundus küüniline, et laste murdmine polnud talupoegi tegutsema pannud. Samas andis mees endale aru, et ta ise lähtus selle ajastu mõtteviisist, kus alles mõne aasta eest lauldi lastega täitmist ootavast maast. Mõned utopistid olid välja käinud isegi emapalga kehtestamise idee.

      Täna öösel polnud värskeid hundijälgi juurde tekkinud. Kas meelitas neid just siitkaudu järve ületama suvel saarel karjatatud lammaste lõhn või oli tegu iidse rajaga? Järve läänekallas oli ju üsna asustatud ning talvine hundirada pidi päris küla alt kulgema, kuid loomi see ei pelutanud.

      Teppo oli siin vaid korra hunte näinud – hämarikus ida poole suunduv kuuepealine tume riburada heledal jääl, jõrm väike emahunt juhina ees.

      Kuulnud oli ta neid aga mitmel korral üsna ehitusplatsi lähedal. Püssi Teppol polnud, küll hoidis ta kirvest majas, ehkki realistina mõistis hästi, et säärasest asjast abi ei ole.

      Polnud kuigi tõenäoline, et metsloom inimest ründab. Andis ju ilusti korraldada, et mehe ja sute liikumisajad ei kattuks. Välikäimla kaugus muutis Teppo küll pisut murelikuks, kuid see oli pigem ta enda esile kutsutud meeldiv hirmukõdi, mitte tõsine pelg.

      Kümnesena oli Teppo soepaariga silmitsi sattunud. See oli mäletamist väärt lugu. Ta oli onupojaga maal sauna taga suitsu teinud.

      Paraku nuheldi patu palk ainuisikuliselt ja täie rauaga tema kui vanema kraesse, ehkki algatajaks oli vanaisalt kallid, 22 kopikat maksnud Tallinna suitsud näpanud pisike Karmo.

      Samal õhtul pidi Teppo oma noorema õega liinibussiga linna sõitma, nagu oli vanematega varem kokku lepitud. Bussi aga ei tulnud ja lapsed otsustasid mitte naasta ebaõigluse kantsi, vaid võtta ette juulikuuöine neljakümmend kilomeetrit pikk retk linna. Poolel teel olid heledast udulaamast hääletult nende ette kruusateele libisenud kaks siluetti – suured koerad, kelle koonud tavalisest pikemad ja sabad sorgus. Teppo teadis, et need on hundid. Mõlemad paarid – teineteisel käest kinni hoidvad lapsed ja kesksuviselt kogukad helehallid metsakutsud – olid viivu vastamisi seisnud. Siis olid loomad minekule pöördunud ja mööda teed edasi sörkinud, kordagi nende poole tagasi vaatamata.

      „Võtame teravad kivid kätte,” sosistas Teppo õele.

      Kui vahemaa samas suunas liikuvate loomadega oli kasvanud niivõrd, et huntide kogud hakkasid udusse hääbuma, asutasid lapsed end taas teele, kivid higiseks tõmbunud pihkudes. Nõnda olid nad