Gorbatšov. William Taubman

on niisugune keskkond. Iseäranis kohalike kõrgete ülemuste elustiil. Lepitakse kivinenud tavadega, subordinatsiooniga, kõik on ette määratud, ametimehed ei varjagi oma häbitut käitumist ja ülbust. Vaadates üht kohalikku ülemust, ei näe mitte midagi silmapaistvat peale tema kõhu. Aga missuguse aplombi, missuguse enesekindluse ja üleoleva armulikkusega ta esineb! Teadus on põlu all. Järelikult suhtutakse halvustavalt ka noortesse spetsialistidesse. Lugesin hiljaaegu ajalehes lugu ühest zootehnikust … Stavropoli põllumajandusinstituudi lõpetanust. Asi on tõeliselt häbiväärne. Mees tuli siia suurte lootustega ja asus tööle suure entusiasmiga, aga sai väga varsti tunda, et kõigile on see täiesti ükskõik. Ta tehti naeru- ja pilkealuseks. Missugune passiivsus ja konservatiivsus!

      Olen rääkinud paljude noorte spetsialistidega. Kõik nad on väga rahulolematud. Nagu ikka on mul palju, kohe väga palju tööd. Tavaliselt istun laua taga hilise ajani. … Ma ei olegi siin kusagil käinud. Aga kui ausalt öelda, siis polegi kuhugi minna: kõik on kokku väga igav.231

      Otsekui saatuse irooniana oligi Stavropoli krai koht, kuhu Gorbatšov pidi pärast Moskva ülikooli tööle minema. Aga enne tegi ta kõik, mis võimalik, et Moskvasse jääda.

      Nõukogude Liidus määras riik, mida ülikooli lõpetanud pärast kõrgkooli tegema hakkavad. Vastutasuks neile antud hariduse eest olid nad kohustatud minema tööle sinna, kuhu määrati. Moskva ülikooli õigusteaduskonnas esindas riiki niinimetatud suunamiskomisjon, kus komsomolitegelasena istus ka Gorbatšov ise. Ta oli üks komisjoni kaheteistkümnest liikmest, kellest üksteist olid sõjaveteranid. See küll ei vähendanud tema väljavaateid saada niisugune töölesuunamine, mida ta soovis, ja selle ta tegelikult saigi: ta suunati NSV Liidu prokuratuuri. Aastaks 1955 oli prokuratuur juba hõivatud tööga, mis sobis hästi Gorbatšovi „poliitiliste ja kõlbeliste veendumustega”, nimelt oli asutud rehabiliteerima Stalini repressioonide süütuid ohvreid. Ta lootis saada tööle äsja moodustatud osakonda, mille ülesanne oli jälgida riikliku julgeoleku organeid ja tagada, et need täidaks täielikult seadustega kehtestatud norme. „Kui leidsin oma suunamiskirja ühiselamuvoodilt, oohh, ma ei oleks saanud olla rohkem rahul! Asi polnud üksnes selles, et kõik läks mulle soodsalt, vaid ka Raissa sai nüüd jätkata õpinguid Moskvas.”232 Raissa, kes lõpetas ülikooli aasta enne Mihhaili, oli astunud Moskva Lenini-nimelise pedagoogikainstituudi filosoofiaaspirantuuri.

      Paraku viisid needsamad kaalutlused, mis nõudsid, et prokuratuur hakkaks jälgima KGB tegevust, kõrgema juhtkonna arvamusele, et see jälgimine peaks jääma kogenud töötajate, mitte aga noorte hooleks, sest julgeolekutöötajad, keda nad peaks jälgima, võiks viimaseid kergesti mõjutada. Tagajärg oli see, et kui Gorbatšov läks prokuratuuri kohale, siis sai ta teada, et talle seal tööd ei ole. „See löök lõi kõik mu plaanid segi. Vaevalt minuti jooksul varises kõik kokku. Muidugi oleks ma võinud otsida välja mingi mõnusa töö ülikooli juures ja nii Moskvasse jääda. Tõepoolest, minu sõbrad juba kaalusid niisugust võimalust. Mina aga seda ei tahtnud.”233

      Gorbatšovile pakuti kohta Moskva ülikooli aspirantuuris kolhoosiseaduse erialal.234 „Juba põhimõtte pärast ei saanud ma seda vastu võtta,” tunnistab Gorbatšov. „Minu seisukohad niinimetatud kolhoosiseaduse kohta olid kristallselged: minu meelest oli see õppeaine läbinisti võlts.235 Ma teadsin, missugused need kolhoosid on, mis seal toimub, kuidas maainimesed elavad. Olin seda kõike omal nahal kogenud ja mul polnud vähimatki soovi tagasi minna. Seega keeldusin. Mulle pakkus huvi seaduste ja poliitika teoreetiline külg. Muud õigusteaduse harud mind ei huvitanud.”236

      Kirjeldatud sündmused koos Gorbatšovi reaktsiooniga neile tõstavad esile need tema iseloomu jooned, mis edaspidi veelgi arenesid ja tugevnesid: tuline tahtmine jääda Moskvasse, seda mitte üksnes naise soovi pärast, vaid see oli ainus paik NSV Liidus, kus oli võimalik teha suurt karjääri; oskus kasutada süsteemi oma huvides (mis enamiku puhul tähendas loteriid, mille tulemus sõltus sellest, kas saadi ihaldatud töölesuunamine); ja küllalt südametunnistust, et ära öelda varuvõimalusest, mis on vastuolus tema autundega. Ta ütles ära ka teistest võimalustest: minna tööle prokuratuuri kas Tomskis kaugel Siberis, Blagoveštšenskis otse piiril Heihe linna vastas või Tadžikistanis Kesk-Aasias, või prokuröri abiks Stupinos, sajakonna kilomeetri kaugusel Moskvast, mis oleks võimaldanud jätkata Raissal õpinguid aspirantuuris, aga oleks sundinud neid suurema osa ajast elama lahus.237 Isegi nende lääne inimeste meelest, kes ei tunne Nõukogude Liitu kuigi hästi, võivad kolm esimest valikuvõimalust tunduda kahtlased. Neljas aga tundus ka Gorbatšovidele samasugune, sest nemad teadsid liigagi hästi, et nii kaugel Moskvast paiknev väikelinn pole mingi New Yorgi, Londoni või Pariisi eeslinn.

      Ei Mihhail ega Raissa võtnud neid pakkumisi kuigi tõsiselt. Miks peaks nad „minema kuhugi tundmatusse kohta ja selles võõras paigas õnne proovima?” Lõppude lõpuks, kui neile pakuks huvi Siberi pakane või Kesk-Aasia palavus, siis pakub ka Stavropol mõlemat. „Nii otsus küpseski,” jätkab Gorbatšov. „Ametlikul paberil tõmmati tekstis „Suunatakse tööle NSV Liidu prokuratuuri” sõnale „NSV Liit” kriips peale ja kirjutati asemele „Stavropoli krai”. Niisiis, läheme koju, tagasi Stavropoli kraisse.”238

      See tähendab, Mihhaili koju. On kerge mõista, miks nii, sest hoolimata ebameeldivatest kogemustest 1953. aastal Stavropoli lähistel, see linn iseenesest meeldis talle. Kindlasti ei meeldinud see aga Raissa vanematele. Nad olid nördinud, et mees sunnib teda lahkuma aspirantuurist Moskvas, et viia ta „kuhugi Stavropoli pärapõrgusse”.239 Oma mälestustes ei ütle Raissa selle otsuse kohta kuigi palju: „Otsustasime jätta kõik sinnapaika ja minna tööle Stavropoli … Jah, loobusin mõttest minna aspirantuuri, kuigi olin juba eksamid ära teinud ja alustanud õpinguid.”240 Hiljem ta siiski jätkas õpinguid, et kaitsta kandidaadi kraad sotsioloogias.

      Raissa valmisolek mehega kaasa minna pole üllatav: just seda nõukogude naiselt oodati. Otsust võisid mõjutada ka arstid, kes soovitasid Raissal tervise huvides kliimat vahetada.241 Peale kõige selle oli Raissa puhul peamine tegur armastus abikaasa vastu, keda ta on talle iseloomuliku tundelisusega iseloomustanud kolmkümmend viis aastat hiljem: „Missugune oli Mihhail Sergejevitš siis, kui ta tuli minu ellu?” küsis ta endalt 1990. aastal.

      „Intelligent, usaldusväärne sõber? Jah. Mees, kellel oli oma arvamus ja kes kaitses seda tarmukalt? Jah … Aga see pole veel kõik … Pean silmas tema armastust kaasinimeste vastu. Tema austust inimeste vastu … Lugupidamist nende kui inimolendite väärikuse vastu. Pean silmas tema võimetust (jumal, kui palju kordi olen sellest mõelnud!) seada end kõrgemale nendest, nende väärikusest ja õigustest. … Näen tema nägu ja silmi. Oleme olnud koos kolmkümmend seitse aastat. Kõik siin elus muutub. Minu südames aga elab kustumatu lootus: et tema, minu abikaasa, jääks just niisuguseks, nagu ta oli siis, kui astus meie nooruspäevil minu ellu: mehine ja vankumatu, jõuline ja heatahtlik.”242

      Armastusest tulvil austusavaldus, mis peegeldab seda lootust, millega Raissa Gorbatšova koos abikaasaga läks vastu nende ühisele tulevikule. Aga tal oli ka eelaimus eesseisvatest väga rasketest aegadest. See sai alguse unenäost, mida naine oli mehe mäletamist mööda näinud kohe pärast seda, kui nad olid otsustanud abielluda:

      Oleme temaga väga sügava ja pimeda kaevu põhjas, nõrk valguskiir väreleb kusagil kõrgel üleval. Ronime teineteist aidates seina mööda üles. Käed on katki ja veritsevad. Valu on talumatu. Raja kukub tagasi, aga ma haaran temast kinni ja me hakkame uuesti ülespoole rühkima. Viimaks lohistame end täiesti kurnatuna sellest pimedast august välja ja meie ees avaneb sirge ja sile puudega ääristatud puiestee. Silmapiiril näeme erakordselt eredat päikest ja puiestee näib justkui selle suunas ujuvat ning selle

231

R. Gorbachev, I Hope, 66–67.

232

Autori intervjuu Gorbatšoviga, 2. mail 2007, Moskva.

233

Gorbatšov, Žizn, I, 74.

234

Gratšov, Gorbatšov, 32.

235

Gorbatšov, Žizn, I, 74; Gorbachev, Memoirs, 53.

236

Autori intervjuu Gorbatšoviga, 2. mail 2007, Moskva.

237

Gratšov, Gorbatšov, 32.

238

Gorbatšov, Žizn, I, 74–75.

239

Samas, 75.

240

R. Gorbachev, I Hope, 70, 75.

241

Samas, 70.

242

Samas, 70–71.