Varjuõde. Lucinda Riley

hea. Järelikult on meil uude koju mööbli valimiseks aega.” CeCe tuli minu juurde ja haaras mu spontaanselt kaissu. „Ma nii ootan, et saaksin seda sulle näidata.”

*

      „Kas pole uskumatu?”

      CeCe lõi käed laiali, justkui tahaks sopilist ruumi emmata, ning kui ta meie ees laiuva klaasfassaadi juurde läks ja ühe paneeli lahti lükkas, kajas tema hääl seintelt vastu.

      „Vaata, see rõdu on justkui sulle loodud,” ütles ta mind enda juurde kutsudes. Astusime välja. „Rõdu” oli liiga tagasihoidlik sõna, millega kirjeldada paika, kus me seisime. Pigem sarnanes see pika kauni terrassiga, mis hõljus Thamesi jõe kohal õhus. „Sa võid täita selle kõigi nende lilledega, millega sulle Atlantises kangesti askeldada meeldis,” lisas CeCe, astus piirde juurde ja jäi silmitsema sügaval meie all voolavat halli vett. „Kas pole imeline vaatepilt?”

      Noogutasin, aga et ta oli juba poolel teel tagasi sisse, ei jäänud mul üle muud, kui talle järgneda.

      „Köögimööblit pole veel paika pandud, aga kohe, kui ma olen ostulepingule alla kirjutanud, on sul vaba voli valida endale meelepärane pliit, külmik ja nõnda edasi. Seda enam, et peagi saab sinust elukutseline kokk,” lõpetas ta mulle silma tehes.

      „Vaevalt küll, CeCe. Ma kavatsen läbi teha vaid lühikursuse.”

      „Aga sa oled nii andekas, et kui nähakse, milleks sa oled suuteline, võetakse sind kindlasti kohe kusagile tööle. Igatahes olen ma veendunud, et see korter sobib meile suurepäraselt, sobib ju? Seda osa saan ma kasutada ateljeena.” Ta osutas alale, mis oli surutud meist kõige kaugemale jääva seina ja keerdtrepi vahele. „Valgus on siin lihtsalt fantastiline. Sina aga saad endale suure unistuste köögi ja rõdu ka. Ma ei leidnud Londoni kesklinnas ainsatki korterit, mis sarnaneks Atlantisega rohkem kui see siin.”

      „Jah. Korter on armas, aitäh.”

      Nägin, kui elevil ta oma leiu üle on, ja pidin nõustuma, et korter oli muljet avaldav. Ma ei soovinud ta õnne rikkuda ega tunnistada tõtt: elul paigas, mis kujutab endast hiiglaslikku iseloomutut klaaskasti vaatega süngele jõele, pole midagi ühist eluga Atlantises.

      CeCe ja kinnisvaramaakler vestlesid lumivalgetest põrandalaudadest, mis oli kavas maha panna, mina aga raputasin negatiivseid mõtteid tõrjudes pead. Ma teadsin, et olen tõsiselt ära hellitatud. Tegelikult oli Delhi tänavate või Phnom Penhi äärelinnas nähtud osmikutele mõeldes ülekohtune nuriseda tuttuue korteri üle Londoni kesklinnas.

      Asi oli lihtsalt selles, et kõige parema meelega oleksingi eelistanud tillukest algelist osmikut – kindlalt maa küljes kinni oleva vundamendiga –, mille eesukse juurest viib rada õues asuvale aiamaalapikesele.

      Katsusin end häälestada samale lainele CeCega, kes sädistas kaugjuhtimispuldist, mis avab ja suleb ribakardinad, ning teisest puldist, millega saab juhtida nähtamatuid ringheliga kõlareid. CeCe tegi mulle maakleri selja tagant märgi „terane tegelane” ja pööritas silmi. Pigistasin vastuseks välja põgusa naeratuse, aga äkitselt haaras mind kohutav klaustrofoobiahoog, sest ma ei saanud avada ust ja pista jooksu … Suurlinnad lämmatasid mind; minu jaoks oli lärmi, lõhnade ja inimhordide talumine karm katsumus. Aga korter oli vähemalt avar ja siin oli palju õhku …

      „Sia?”

      „Vabandust, Cee, mida sa ütlesid?”

      „Kas läheme ülakorrusele meie magamistuba vaatama?”

      Sammusime mööda keerdtreppi üles tuppa, mida me CeCe sõnul pidime jagama, ehkki läheduses leidus vaba tuba. Kui nägin aknast avanevat panoraami, mis siin üleval oli harukordne, läbis mu keha värin. Seejärel vaatasime üle magamistoaga ühenduses oleva luksusliku vannitoa ning ma taipasin, et CeCe on andnud endast parima ja leidnud väga armsa korteri, mis pidi sobima meile mõlemale.

      Aga me ei olnud ju abielupaar. Me olime õed.

      Hiljem sõitsin CeCe tungival pealekäimisel koos temaga King’s Roadile mööblipoodi ning seejärel bussiga üle Alberti silla jõe teisele kaldale tagasi.

      „See sild sai oma nime kuninganna Victoria abikaasa auks,” selgitasin talle vanast harjumusest. „Kensingtonis on talle püstitatud ka mälestusmärk …”

      CeCe katkestas mind, tehes mu näo ees märgi „kehkenpüks”. „Star, sa ei taha ometi öelda, et tassid reisijuhti ikka veel kõikjal kaasas?”

      „Tassin,” tunnistasin ja tegin märgi „nohik”. Ma armastan ajalugu.

      Kui olime meie korteri lähedal bussist väljunud, pöördus CeCe minu poole. „Lähme kusagile õhtust sööma! Me peaksime tähistama.”

      „Meil pole selleks raha.” Või vähemalt minul pole seda päris kindlasti, mõtlesin.

      „Mina teen välja,” rahustas mind CeCe.

      Läksime kohalikku pubisse ning CeCe tellis endale pudeli õlut ja mulle väikese pokaali veini. Kumbki meist ei tarbi eriti alkoholi – CeCel hakkab alkoholist lihtsalt paha ja selle õppetunni omandas ta karmil kujul pärast üht eriti raju teismeliste pidu. Kuni ta baarileti ääres järjekorras seisis, mõtlesin mina müstilisel kombel välja ilmunud rahast, mille omanikuks oli CeCe ootamatult saanud päev pärast seda, kui Pa advokaat Georg Hoffman oli mulle ja minu õdedele Pa Salti palvel ümbrikud üle andnud. CeCe oli käinud advokaadiga Genfis kokku saamas. Ta oli palunud Georgilt luba ka mind kohtumisele kaasa võtta, aga Georg oli kindlalt keeldunud.

      „Kahjuks pean ma järgima oma kliendi korraldusi. Teie isa nõudis, et kõik kohtumised, mis minu ja tema tütarde vahel aset leiavad, toimuvad ainult nelja silma all.”

      Seega ootasin mina vastuvõturuumis, kuni CeCe advokaadi jutul käis. Kui ta jälle nähtavale ilmus, märkasin, et ta on pingul ja elevil.

      „Vabandust, Sia, aga ma pidin mingile tobedale konfidentsiaalsusnõudele alla kirjutama. Tõenäoliselt on see Pa järjekordne väike mäng. Ma võin sulle öelda vaid seda, et uudised on head.”

      Niipalju kui mina mäletasin, oli see ainus saladus, mida CeCe oli kogu meie suhte jooksul minu eest varjanud, ning mul polnud ikka veel aimu, kust see raha pärit on. Georg Hoffman oli meile selgitanud, et Pa testamendi põhjal saame ka edaspidi ainult sissetuleku, mis ei lase meil nälga surra. Aga ta oli lisanud, et tulevikus võime vajaduse korral tema käest lisaraha saada. Ehk oligi meil lihtsalt tarvis küsida, nagu CeCe eeldatavasti oli teinud.

      „Terviseks!” kõlksas CeCe oma õllepudeliga vastu minu pokaali. „Meie uue Londoni elu terviseks!”

      „Ja Pa Salti mälestuseks!” laususin klaasi tõstes.

      „Jah,” oli ta nõus. „Sa armastasid teda vist kogu südamest?”

      „Kas sina siis ei armastanud?”

      „Muidugi armastasin, väga. Ta oli … eriline.”

      Kui toit oli lauda toodud ja CeCe aplalt sööma hakanud, ei pööranud ma temalt pilku ning mõtlesin, et ehkki oleme mõlemad Pa Salti tütred, näis tema surm kurvastavat ainult mind, mitte meid mõlemat.

      „Kas me peaksime selle korteri ära ostma?”

      „CeCe, see on sinu otsus. Mina selle korteri eest ei maksa, järelikult pole mul suurt sõnaõigust.”

      „Ära räägi rumalusi, sa ju tead, et kõik, mis kuulub mulle, kuulub ka sulle ja vastupidi. Pealegi, kui sa ühel heal päeval otsustad siiski avada ümbriku, mille ta sulle jättis, ei oska sa praegu öelda, mida sa selle seest leida võid,” julgustas ta mind.

      Sestsaadik kui meile olid antud ümbrikud, oli ta mind pidevalt tagant kiirustanud. Tema oli enda oma otsekohe lahti rebinud ning ootas, et ka mina toimiksin samamoodi.

      „Kuule, Sia, kas sa ei kavatsegi oma kirja avada?” käis ta mulle peale.

      Aga ma lihtsalt ei suutnud … sest ükskõik, mis seal ka polnud, oleks see tähendanud leppimist tõsiasjaga, et Pa on läinud. Ja ma polnud veel valmis tal minna laskma.

      Kui