Varjuõde. Lucinda Riley

äratuntavat häält, mis teatas, et kui ma jätan neile oma numbri, helistatakse mulle esimesel võimalusel tagasi. Tegin seda ja seejärel palusin Jumalat, et ta tõesti helistaks. Sest kui kiletasku oli kaduma läinud, oli kaduma läinud ka minu side minevikuga. Ja võib-olla ka tulevikuga.

      6

      Järgmisel päeval pärast ärkamist heitsin kõigepealt pilgu mobiilile, lootes näha raamatupoest tulnud sõnumit. Et seda polnud, mõistsin, et mul pole valikut ja ma pean sammud taas Kensington Church Streetile seadma.

      Tund aega hiljem sisenesin teist korda Arthur Morston Booksi. Eelmisest päevast saadik polnud seal miski muutunud – ja õnneks leidsin oma kiletasku kamina eest laualt. Tõin tahtmatult kuuldavale vaikse kergendusohke, sest kui olin selle kätte võtnud ja sisu üle kontrollinud, nägin, et kõik on alles ja omal kohal.

      Kaupluses polnud ainsatki hingelist ning et tagaruumi viiv uks oli suletud, võinuksin vabalt lahkuda, ilma et oleksin häirinud kedagi, kes selle taga peidus oli. Aga kui väga ma seda ei soovinud teha, ei tohtinud ma unustada põhjust, miks ma selle paiga üldse üles olin otsinud. Pealegi oli kelluke minu kohalolekust kindlasti juba märku andnud. Ja minust oleks olnud viisakas anda enne äraminekut teada, et olin otsitava asja üles leidnud.

      Ka sellel korral lõhestas vaikuse minu mobiil ja ma jooksin enne kõnele vastamist poest välja.

      „Halloo?”

      „Kas preili D’Aplièse kuuleb?”

      „Jah?”

      „Tere, ma helistan Arthur Morston Booksist. Ma sain just praegu teie sõnumi. Ma lähen nüüd allkorrusele ja vaatan järele, kas ma leian teie kadunud eseme üles.”

      „Oh,” vastasin segadusse sattudes. „Tegelikult seisan ma praegu teie poe ees. Ma olin paar sekundit tagasi juba sees ja leidsin selle üles laua pealt, kuhu ma selle eile jätsin.”

      „Palun vabandage mind. Tundub, et ma ei kuulnud kella. Teate, ma tegin uksed lahti ja sööstsin tagasi ülakorrusele. Täna müüakse nimelt oksjonil maha üks raamat …” Tema jutu katkestas telefonihelin. „Mulle helistab lauatelefonil minu esindaja. Palun vabandage mind korraks …”

      1

      William Shakespeare „Romeo ja Julia”, tõlkinud Georg Meri. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.