Ahvatlev. Susan Mallery

eest oli ta lugenud artiklit suhetest. Autor väitis, et enamikus abieludes oli üks, kes imetles ja teine, kes lasi end imetleda. Katherine teadis, et nende puhul oli see tõsi. Mark armastas teda, kuid ei jumaldanud. Naine oli õppinud kontrollima metsikuid, romantilisi ja seksuaalseid tundeid, mis teda mehe seltskonnas alati valdasid, aga ta polnud neist kunagi lahti saanud. Mark oli tema jaoks ainus mees. Vähemalt oli tal niigi palju õnne olnud, et mees oli temaga abiellunud.

      Mark võttis naise käe ja naeratas. “Tule. Lähme räägime.”

      “Kas sa ei taha lastele tere öelda?”

      “Hiljem. Ma tahan kõigepealt sinuga rääkida.”

      Mark oli tüüpiline mees. Hoolimata oma võimest kampaania toetajatega tundide kaupa vaeva nägemata lobisema, oli tal tuhat pakilist toimetust ees iga kord, kui naine tegi ettepaneku rääkida. Millest korraga selline ootamatu muutus? Millest neil rääkida oli? Katherine väristas end kergelt.

      Nad läksid mehe raamaturiiulitega vooderdatud kabinetti. Mark pani ukse nende selja taga kinni ja juhatas naise nahkdiivani juurde. Tema ilme oli läbitungimatu. Kas ta oli pahane? Ei, mitte seda. Pigem nukker. Mille pärast? Külm, kõva hirm tõmbus naise sisimas rusikasse.

      Kas Mark kavatses ta maha jätta?

      Naise mõistus viitas faktile, et isegi kui mees tahaks meeleheitlikult põgeneda, oleks naise mahajätmine ajal, mil ta kaalub võimalust presidendiks kandideerida, halb mõte. Katherine’i süda sosistas, et loomulikult armastas mees teda. Markil oli viimasel ajal tavalisest rohkem tegemist olnud, aga seda oligi ju arvata. Katherine ei tohiks ilmaasjata muretseda. Ometi värisesid tema käed kergelt, kui ta need kokku panduna sülle pani ja mehe poole vaatas.

      “Milles asi?” küsis ta.

      Katherine’i meelest oli ta väliselt täiesti rahulik ja kontrollis olukorda. Seda Mark näebki. Mida naine talle näidata tahtis.

      “Üks noor naine tuli täna minu juurde,” alustas Mark. “Või ehk mitte nii noor. Ta on kakskümmend kaheksa. See tähendab vist, et ma hakkan vanaks jääma. Oled sa endiselt huvitatud vana mehega abielus olemisest? Lõppude lõpuks oled ju sina meie suhtes see kuum pool.”

      Mees rääkis kergel toonil, naeratades, naise pilku jälgides. Katherine oleks pidanud rahulik olema. Aga ei olnud. Ta oli hirmul ega suutnud öelda, miks.

      “Sa ei ole vana mees,” ütles ta ja andis oma parima, et mitte silmaga nähtavalt väriseda.

      “Ma olen viiskümmend neli.”

      “Mina olen viiskümmend kuus,” märkis naine. “Kas sa kavatsed mind noorema mudeli vastu vahetada?”

      “Sa oled kõige ilusam naine maailmas,” ütles mees. “Sa oled minu naine.”

      Rahustavad sõnad, mis oleksid pidanud naise enesetunnet parandama. Kuid ei teinud seda.

      “Kes see noor naine siis on?”

      “Tema nimi on Dani Buchanan. Dani nagu Danielle, ütles Alex mulle hiljem.”

      “Alex? Mis temal sellega pistmist on?”

      “Tegelikult mitte midagi. Ta oli kohal ja kohtus naisega. Üritas teda ära ajada. Su poeg on üsna hea valvekoer.”

      “Ta hoolitseb oma perekonna eest.”

      “Ma tean.” Mark puudutas naise põske. “Katherine, kas sa mäletada, kui me esimest korda kihlatud olime? Kuidas sa meie suhtele lõpu tegid?”

      Katherine noogutas aeglaselt. Tema oli Idaranniku põlise rikka perekonna ainus laps. Tema vanemad ei kiitnud tüdruku suhet Seattle’ist pärit ninaka noormehega heaks. Markil oli küll sarmi ja energiat, aga mitte kõneväärset perekonda ja ei mingitki päritolu. Katherine oli teda sellest hoolimata armastanud ning perekonna enda poole võitnud. Mark oli talle abieluettepaneku teinud ja tema oli selle vastu võtnud. Aga kuus nädalat hiljem katkestas Katherine kihluse. Ta polnud suutnud Markile enda kohta tõtt rääkida. Selle asemel, et mees oleks teda haletsema hakanud ja maha jätnud, oli naine kihluse katkestanud ja mees oli Seattle’isse tagasi läinud.

      “Ma tulin koju, et järele mõelda, mida oma eluga peale hakata,” jutustas Mark. “Seal olles kohtasin kedagi. Mul polnud midagi plaanis, aga see juhtus siiski.”

      Hirm muutus teravaks, lõikas naist seestpoolt. Ta tundis korraga nii külma kui kuuma. Kogu tema keha tuikas ja ometi istus ta liikumatult otsusekindlalt erutust varjates.

      “Sul oli selle naisega suhe?” küsis Katherine rahulikult.

      “Jah. Ta oli abielus. Kumbki meist ei kavatsenud seda. Tema abikaasa pärast ei teadnud sellest keegi. Ma ei tahtnud kellelegi haiget teha. Ühel päeval see lõppes. Ma pole selle peale kunagi eriti mõelnud, kuni tänase päevani. Dani on tema tütar. Minu tütar.”

      Katherine tõusis. Võib-olla pole valu nii hull, kui ta end liigutab. Võib-olla suudab ta siis hingata. Aga kuumavad orad torkisid teda üleni ja ruumikas kabinetis polnud kuhugi peitu pugeda.

      “Ma muidugi ei teadnud,” selgitas mees nagu poleks ta taibanud, et midagi on lahti. “Alex tegi ettepaneku DNA-analüüs teha, et me kõik kindlad oleksime. See on hea mõte. Ta tundub suurepärane tüdruk olevat. Ta meenutab rohkem Marshat, aga ma näen temas veidike ka ennast. Kampaania pärast peame muidugi ettevaatlikud olema.”

      Mark rääkis edasi, kuid Katherine ei kuulnud teda. Mehel oli laps. Oma laps. Laps, kellega mees oli kohtunud.

      “Ma kutsusin ta õhtust sööma,” ütles Mark. “Ma tahan, et sa temaga kohtuksid. Me ei pea lastele kohe ütlema, kes ta on. Aga kunagi räägime.”

      Katherine pöördus mehe poole. Tema nägu tundus kangestunud. Ta polnud kindel, et suudab rääkida. “Ta tuleb siia?”

      “Täna õhtul.” Mark tõusis, tuli naise juurde ja võttis tema käed. “Ma tean, et ta hakkab sulle meeldima. Kas sa ei rääkinud, et tahad veel üht tütart?”

      Mees ei mõelnud seda ometi tõsiselt. Ta ei saanud teada, mida ta naisele tegi. Ometi rääkis ta edasi, nagu oleks tema meelest kõik korras. Nagu polekski Katherine muserdatud, et üks teine naine oli suutnud anda mehele seda, milleks Katherine iialgi võimeline polnud.

      Alex jõudis varakult vanematekoju õhtusöögile. Ta oli mõelnud emale helistada, kuid oli otsustanud, et parem on temaga ise rääkida. Isa võis ju mõelda, et ema võtab uudise Dani Buchananist möödaminnes teatavaks; Alex polnud selles nii kindel.

      Enne kui mees sai hakata trepist üles minema, astus Fiona tema ema kabinetist välja.

      “Tere, Alex.”

      Alexile meenus Discovery Channeli erisaade ämblikest. Fiona meenutas talle musta mürgiämblikku, kes ootab oma aega, et paariline ära süüa.

      “Ma ei teadnud, et sa siin oled,” ütles mees.

      “Sa tahad öelda, et poleks koju tulnud, kui oleksid teadnud?” Naise rohelised silmad läksid liigutusest pärani. “Kas sa vihkad mind tõesti nii palju?”

      “Ma ei vihka sind üldse.” Viha tähendaks tugevaid tundeid naise vastu. Neid Alexil polnud. Ta võis naist vaadata, olles teadlik tema füüsilisest ilust ja ometi mitte midagi tunda. Ideaalses maailmas oleks naine pärast lahutust tema elust kadunud. Kahjuks oli mehel tunne, et naine ei kao kunagi päriselt.

      “Siit tuleb jääkuninganna.”

      Alex pööras ringi ja nägi oma venda Ianit ratastoolis nende poole veerevat. Ta muigas ja astus venna juurde. Alex kummardus kergelt, et Ian saaks nende keeruka rituaalse tervituse läbi viia. Alex tegi suurema osa käe patsutamisest ja keerutamisest. Tema jaoks oli see lihtsam. Iani seljaaju halvatus piiras tema liikumisvõimet. Kuid puudujäägi füüsilises võimekuses tegi Alexi noorem vend mõistuse ja loovusega enam kui tasa.

      “Ta aeleb kogu aeg siin,” selgitas Ian Alexile. “Ma arvan, et ta on minust sisse võetud.”

      Fiona väristas end nähtavalt. Ta heitis pilgu ratastoolis istuva Iani kõhnale moondunud kehale.

      “See