Ahvatlev. Susan Mallery

olen kindel,” ütles Mark püsti tõustes. “Aga analüüs kinnitab seda. Vahepeal sooviksin ma, Dani, et me teineteist paremini tundma õpiksime.”

      Dani naeratus oli ühtaegu lootusrikas ja kartlik. “Mina samuti. Me võiksime näiteks lõunale minna.”

      “Ei mingeid avalikke kohtumisi,” ütles Alex.

      Mark noogutas. “Tal on õigus. Ma olen avaliku elu tegelane. Lõuna kauni noore naisega tekitaks jutte. Seda me ei taha.” Ta mõtles veidi. “Sa võiksid täna õhtul meie juurde õhtusöögile tulla. Võid perekonnaga kohtuda.”

      Dani taganes sammukese. “Vaevalt küll,” pomises ta. “Ma pole selleks valmis. Sinu naine ei tea minu olemasolust ja…”

      “Rumalus. Katherine on imetlusväärne naine. Ta mõistab ja tahab sind perekonda kutsuda. Alex ja Julie ei ela kodus, aga sulle jääb veel kuus Canfieldi last, kellega kohtuda.” Ta kortsutas kulmu. “Nad pole muidugi veresugulased. Meie Katherine’iga lapsendasime kõik oma lapsed, aga sa ilmselt tead seda.”

      “Ma uurisin perekonna kohta üht-teist,” tunnistas Dani.

      Ja leidsid, et meil on palju raha, mõtles Alex küüniliselt.

      “Te võite paar korda siin kohtuda,” pakkus ta. “Enne kui sa Dani koju kutsud.”

      Aga senaator oli otsuse teinud ja teda õnnestus harva veenda seda muutma. “Ei, õhtusöök sobib. Dani, sa võid kohe teada saada, millisesse kaosesse sa end segad. Pealegi, Katherine hakkab sind jumaldama.” Ta vaatas kella. “Mul on kohtumine, kuhu ma ei saa hiljaks jääda. Alex, anna Danile aadress. Täna õhtul kell kuus?”

      Alex noogutas. “Kas sina räägid emale või räägin mina?”

      Mark mõtles küsimuse üle järele. “Ma teen seda ise. Ma lähen veidi varem ära.” Ta naeratas Danile. “Õhtul siis näeme.”

      “Ma, hm, hea küll,” ütles Dani veidi ehmunult.

      Mark lahkus kabinetist.

      Dani haaras nii tugevasti käekotist kinni, et sõrmenukid läksid valgeks. “Perekond. seda ma ei oodanud.”

      Ei, ilmselt mõtles naine, et nihverdab end Marki silmis heasse kirja, ilma et tal tarvitseks tema lastega kohtuda.

      Dani pöördus Alexi poole. “Kuidas sinu emaga lood on? Kas see häirib teda?” Dani pani silmad korraks kinni ning avas need. “Rumal küsimus. Muidugi segab see teda. Ma tean, et nad polnud koos, kui su isal minu emaga suhe oli, aga ikkagi. Lapsega mehe minevikust pole lihtne leppida. Ma ei taha tüli tekitada.”

      “Selle jaoks on juba hilja.”

      Dani kallutas pea viltu. “Sa ei kiida minu teguviisi heaks.”

      “Sa ei taha teada, mida ma sinust arvan.”

      Üllataval kombel Dani naeratas. “Oh, ma võin ette kujutada.”

      “Ma ei usu.”

      Dani ei kartnud Alexit ja see häiris meest. Ta oli harjunud inimestes pelgu tekitama.

      “Millal DNA-analüüs tehakse?” küsis Dani. “Ma eeldan, et sa palkad laboratooriumi?”

      “Keegi tuleb õhtul koju.”

      “Kas nad võtavad põsest proovi või eelistad sa jäsemete eemaldamist?”

      “Ma ei taha sulle haiget teha,” ütles Alex.

      “Ei. Sa tahad lihtsalt, et ma kaoksin.” Dani ohkas. “Sooviksin sind uskuma panna, et ma otsin ainult oma isa. Mul on seda sidet vaja. Ma ei taha temalt midagi muud peale selle, et temaga tuttavaks saada. Ma ei ole vaenlane.”

      “See on ainult ühe inimese arvamus.” Alex astus naise poole lootuses teda uuesti taganema sundida. Dani ei teinud seda. “Sul pole aimugi, millesse sa end seganud oled, Dani Buchanan,” ütles ta külmalt. “See pole mäng. Minu isa on Ameerika Ühendriikide senaator, kes kavatseb presidendiks kandideerida. Kaalul on rohkem, kui sa suudad ette kujutada. Sul on keelatud teda mingilgi viisil kompromiteerida. Ma ei ole ainus draakon selles väravas, aga mina olen see, kelle pärast sa kõige rohkem muretsema pead.”

      Dani kummardus Alexi poole. “Mind sa ei hirmuta.”

      “Hirmutan küll.”

      “Ei, seda sa ei tee. Sa eeldad, et ma tahan midagi, mis tähendab, et sul on minu üle võimu. Aga sa eksid.” Ta lükkas käekoti õlale. “Sellest pole midagi. Ma austan seda, mida sa teed. Sinu asemel teeksin ma sedasama. Perekonna kaitsmine on väga oluline. Aga ole ettevaatlik selles osas, kui kaugele sa lähed. Sa ei paista sedasorti mehena, kellele meeldiks vabandust paluda. Mulle ei meeldiks, kui sa peaksid roomates minu juurde tulema, kui avastad, kui tõsiselt sa minu suhtes oled eksinud.”

      Naisel oli julgust. Alex pidi seda austama. “Sulle meeldiks, kui ma roomates sinu käest vabandust paluma tuleksin.”

      Dani naeratas. “Ma tean, aga ma üritasin viisakas olla.”

      Teine peatükk

      Dani kõndis läbi Bella Roma suure söögisaali. Lauad olid lõunasöögiks valgete linadega kaetud ja vaasides olid värsked lilled. Dani peatus siin-seal, võttis mõne klaasi ja vaatas neid vastu valgust. Need särasid just nii, nagu vaja.

      Ta oli siin ainult paar nädalat töötanud, mis tähendas, et tal oli veel palju õppida. Õnneks oli Bella Roma suurepärase personali ja imelise menüüga korralikult juhitud restoran. Veel parem oli see, et tema ülemuse Berniega oli imetore koos töötada.

      Dani pani klaasid lauale ja astus kööki, kus valitses vaikne kaos. Tõeline töö algas alles siis, kui nad uksed lõunastajatele kahekümne minuti pärast lahti teevad. Praegu tehti ettevalmistustöid. Penny – Dani vennanaine ja ilmselt Seattle’i parim kokk, ehkki Dani ei kavatsenud seda siinsele peakokale Nickile kunagi öelda – , ütles alati, et köögi elu ja surm sõltus ettevalmistustöödest.

      Tagumistel põletitel podises kolm suurt puljongipotti. Õhus hõljus küüslaugu- ja vorstilõhn. Üks kokk hakkis salatite jaoks juurvilju, teine lõikas võileibade ja eelroavaagnate jaoks liha.

      “Tere, Dani,” hüüdis üks kokkadest. “Tule maitse mu kastet.”

      “Ta ei taha sulle mitte kastet pakkuda,” hüüdis teine kokk. “Ta on sinu jaoks liiga ilus, Rico. Ta tahab tõelist meest nagu mina.”

      “Sina pole tõeline mees. Kui ma viimati sinu naisega olin, siis ta ütles.”

      “Kui mu naine sind alasti näeks, teeks ta endale naermisega liiga.”

      Dani naeratas tuttavaid solvanguid kuuldes. Restoranide köögid olid tavaliselt lärmakad hullumeelsed paigad, kus pidev pinge tähendas, et kõik pidid meeskonnana töötama. Keskmise naise jaoks muutis fakt, et enamik töötajaist olid mehed, olukorra väljakutseks. Dani oli üles kasvanud erinevates köökides ja Buchanani restoranides aega viites, nii et ta oli šokeerimiskatsete suhtes immuunne. Ta viipas meestele, kontrollis eripakkumiste valikut, mille Nick oli tänase menüü juurde pannud.

      “Panini kõlab maitsvalt,” ütles ta peakokale. “Ma ei jõua ära oodata, millal seda maitsta saan.”

      “Mul on sulle midagi paremat, kaunitar,” ütles üks meestest.

      Dani ei vaevunud ringi pöörama, et rääkijat näha. Ta võttis hoopis suure lõikamisnoa. “Mul on endal ka üks komplekt neid.”

      Mõned mehed oigasid.

      Nick muigas. “Kui sa ainult neid kasutada oskad.”

      “Oskan küll.”

      See sunnib kokad mõneks ajaks tagasi tõmbuma. Dani teadis, et kuni ta oma tööd tegi ja nemad said aru, et võivad loota tema austavale suhtumisele ning sellele, et ta nende tööd kuidagi raskemaks ei muuda, hakkavad nad teda austama. Köögipersonaliga hea suhte loomine võttis aega ja ta oli enam kui valmis selle nimel pingutama.

      “Kas sa tahad eripakkumistes midagi muuta?” küsis Nick muuseas.

      Dani