Ahvatlev. Susan Mallery

niipea, kui ta üle köögiukse astus.

      “Ei,” ütles ta viisakalt. “Need paistavad suurepärased olevat. Head lõunasööki.”

      Ta astus läbi ukse oma mängumaale. Ta pidi Nickiga koos töötama. Mõlemad võisid teise elu painajaks muuta. Uue inimesena oli Dani asi end tõestada ja ta oli rõõmuga nõus seda tegema.

      Üks tema uue töö eelistest oli vajadus keskenduda. Pärast kohtumist Mark Canfieldiga avastas Dani, et enne tööletulekut ei suutnud ta keskenduda millelegi. Alex Canfield oli hakanud talle närvidele käima ja tema mõtted täielikult hõivanud. Ta püüdis end veenda, et mees oli täiesti ebahuvitav, mitte sugugi atraktiivne. Inimene, kelle peale ta küll oma aega ei raiskaks, aga ta teadis, et valetas endale. Mehes oli midagi, mis naist köitis. Tõsiasi, et Alex oli tema bioloogilise isa lapsendatud poeg, muutis asja nii keeruliseks, et Dani andis endale aru vajadusest vastassuunas jooksu pista. Arvestades viimast aastat tema armuelus, oli see nõuanne, mida oleks tulnud kuulda võtta.

      Dani läks läbi söögisaali oma kabinetti. Teel möödus ta veinikeldrist, kus ta kiiresti kahe erineva veini varusid kontrollis. Pudelite arv kastis klappis arvuga tema arvutis.

      “Suurepärane,” pomises ta koridori tagasi minnes. Seni oli töö Bella Romas nagu unenägu. Oli midagi, mida ta tahtis…

      “Dani?”

      Ta keeras ringi ja nägi oma venda Walkerit. Dani muigas. “Tulid vaatama, kuidas asju korralikult teha?” küsis naine, kui vend ta enda vastu tõmbas ja pealaele suudles.

      “Unista aga.”

      Endine merejalaväelane Walker oli hiljuti üle võtnud Buchanani impeeriumi, sellisena, nagu see parajasti oli. Ta juhtis firmat, millele kuulus perekonna neli restorani. Ta oli juhipositsioonile lükatud, kui Buchanani perekonna matriarh ja Dani kolme venna vanaema Gloria oli saanud infarkti ja murdnud puusaluu. Paar nädalat pärast töö alustamist oli Walker avastanud, et see oligi tema kutsumus.

      Dani tundis venna üle uhkust. Walker oli suurepärane mees ja ta tegi fantastilist tööd. Dani ise polnud tegelikult kunagi firmat juhtida tahtnud, ta oli lihtsalt igatsenud võimalust end üht restoranidest juhtides tõestada. Gloria pani ta küll Burger Heaveni etteotsa, kuid ei lasknud tal üldse edasi liikuda. Pärast aastatepikkust pingutust olla meele järele naisele, kes paistis teda vihkavat, oli Danile tõtt räägitud. Gloria oli Danile karmide sõnadega selgitanud, et Dani polnud tõeline Buchanan. Et tema emal oli armulugu ja Dani oli selle tulemus.

      Gloria oli perekonna matriarh ning Dani polnud temaga üldse suguluses. Kuna Gloria oli tema suhtes alati kriitiline ja jahe olnud, oleks Dani pidanud kergendust tundma.

      Aga ei tundnud. Veresideme puudumisest hoolimata teadis Dani, et Gloria jääb alati tema vanaemaks – vähemalt Dani südames. Gloria käitumine minevikus tähendas, et lähedased suhted ei olnud tõenäolised.

      Dani ütles endale, et ta ei hooli sellest. Vähemalt oli asjal hea külg.

      Nüüd, kui ta teadis, et Mark Canfield võis tema pärisisa olla, oli tal uus perekond, kellega end siduda. Halvem pool oli see, et ta oli kogu elu Buchanan olnud ja ta ei tahtnud keegi teine olla.

      Walker lasi ta embusest lahti. “Kuidas läheb?”

      “Suurepäraselt. Mulle meeldib siin. Bernie on parim ja köögipersonal terroriseerib mind ainult natuke. See tähendab, et ma hakkan neid enda poole võitma. Kui nad mind üldse ei kiusaks, tähendaks see, et nad vihkavad mind, nii et see on õrn tasakaal. Mida sina siin teed? Tulid vahelduseks korralikku toitu otsima?”

      See torge pani Walkeri muigama. “Arvad, et pasta punase kastmega suudab ühegi Penny vaimusünnitisega võistelda?”

      Penny oli abielus nende kõige vanema venna Caliga. Ta oli erakordne kokk ning ta töötas Buchananite kalarestoranis Waterfront.

      “Kui sa seda nii väljendad,” urahtas Dani, teades, et Penny oli geenius. “Aga meil on palju häid asju, mida teie ei paku. Kui ma järele mõtlen, siis peame Itaalia restorani avama. See on väga populaarne ja kasumimarginaal oleks fantastiline.”

      Walker vahtis teda. “Ma ei tulnud siia äriasju arutama.”

      “Aga Itaalia restoran on hea mõte.”

      “Suurepärane, kui sa ei tee välja sellest, et üritad meelitada mind võistlema oma praeguse ülemusega.”

      Oih. Dani vaatas ringi, veendudes, et keegi polnud teda kuulnud. Neetud. Millal tal küll meelde jääb, et ta polnud enam Buchanan? Et ta ei pidanud neile lojaalne olema ja et ta ei peaks kogu oma energiat Bella Romasse suunama?

      “Hea küll,” pomises ta. “Saan aru. Kui sa küüslauguleiva pärast ei tulnud, mille pärast siis?”

      “Asi on Elissas,” ütles Walker.

      Dani haaras vennal käsivarrest. “Kas temaga on kõik korras? Kas juhtus midagi?”

      “Temaga on kõik korras. Me jätkame pulmaplaanide tegemist. Ta tahab muinasjutupulma hulga lillede ja vilkuvate tuledega. Ma tahan, et ta õnnelik oleks.”

      Selle hetkeni oli Danil raske ette kujutada, et tema suur karm vend räägib tõsise näoga vilkuvatest tuledest. Ta oleks võinud kihla vedada, et vend ei teadnudki, mis need olid. Aga Elissasse armumisest saadik oli Walker nagu teine inimene. Avatum, kokkukuuluvam, teadlikum vilkuvatest tuledest.

      “Ma olen kindel, et pulmad tulevad imekaunid,” ütles Dani.

      “Ta tahab, et sa osaleksid. Tal ei ole peapruutneitsit. Ilmselt on see liiga keerukas. Selle asemel on tal palju saatjaid ja ta soovib, et sina oleksid üks neist. Aga ta ei tahtnud sulle survet avaldada, nii et ta palus minul sinult küsida, et sul oleks mugavam ära öelda.”

      Dani naeratas. “Tõesti? Ta tahab mind pulmas osaliseks?”

      “Muidugi tahab. Sa meeldid talle. Pealegi kuulud sa perekonda ja ära vaidle vastu. Ma olen sellest vestlusest tüdinud. Sa oled sama palju Buchanan nagu meie kõik. Sa oled minu õde. Sa võiksid ka kosmoselaevalt alla hüpanud tulnukas olla, aga sa oleksid ikka minu õde.”

      Walkeri tulisus oleks võinud võõrast inimest ehmatada, aga Dani nägi selles venna siirast viisi öelda, et ta hoolis väga. Dani võis kahelda oma kohas universumis ja oma perekonnanimes, aga see oli tema jaoks selge, kui oluline ta oma vendadele oli.

      “Sa ei saa minust lahti,” ütles ta. “Ära muretse.”

      “Ma pean muretsema. Ma olen vanem. See on ametijuhendis. Kas sa siis tahad pulmas osaleda või mitte?”

      “Nii sujuv,” ütles Dani vennale. “Nii veenev. Nii elegantne suhtleja.”

      Walker vaatas teda altkulmu. “Oli see jah?”

      “See oli jah. Mulle meeldiks Elissa saatja olla.”

      “Tore. Kuidas su kohtumine senaatoriga läks?”

      Dani juhatas venna laua juurde ja võttis istet. “See oli huvitav. Kummaline. Ma ei tundnud mingit sidet ega midagi.”

      Ta jutustas vennale, et Mark oli valmis tema lugu uskuma.

      “Alex nõuab DNA-analüüsi, mis on minu meelest hea mõte. Siis saame mõlemad kindlad olla.”

      “Alex on tema poeg?”

      “Lapsendatud, aga jah.”

      “Kas ta tekitab probleeme?”

      Dani muigas. “Sa pakud võimalust ta ära koristada, kui ta seda teeb?”

      “Ma sekkun.”

      Danile meeldis see žest, ehkki ta ei saanud venna pakkumist vastu võtta. “Ma saan Alexiga hakkama.” Ta meenutas mehe otsusekindlat pilku. “Või vähemalt suudan teda korralikult jooksutada. Pealegi ma ei taha, et sa talle praegu peksa annaksid. Ta on teatud mõttes sümpaatne.”

      Walker krimpsutas nägu. “Mind ei huvita.”

      “Ära muretse. Midagi ei juhtu. Ma sain oma õppetunni. Ei mingeid suhteid enam. Aga ta äratas mu tähelepanu. Ehkki see pole oluline. Tema meelest