Ahvatlev. Susan Mallery

et mind oma naisele tutvustada.”

      “Mida tema sinust arvab?”

      Dani krimpsutas nägu. “Pole aimugi, aga vaevalt see midagi head on.”

      Katherine Canfield astus garaažist majja, endine minia kannul. Nagu tavaliselt, kandis Fiona oma saledat figuuri ja ideaalseid punaseid juukseid rõhutavat kostüümi. Katherine heitis pilgu oma disainerikostüümile. Karmist treeningkavast ja toitumise pidevast jälgimisest hoolimata oli tema keha muutuma hakanud. Mõte vananemisest polnud talle kunagi vastumeelne olnud, aga nähes reaalsuses oma tüsedamaks muutuvat vöökohta ja ebameeldivat järeldust, et gravitatsioon polnud tema sõber, meenutas ta igatsevalt nooruse kerget vetruvust.

      “Mul on külaliste nimekiri valmis,” ütles Fiona asjalikult. “Kõik peale kolme moekunstniku on vastanud ja ma avaldan viimasele kolmele survet, kuni nad alla annavad. Ma olen kindel, et ületame eelmise aasta tulusid vähemalt kahekümne viie protsendi võrra.”

      “Nii mina kui haigla hindame sinu innukust,” ütles Katherine kingi jalast võttes. Ta oli tutvustanud oma plaane heategevuslikuks moedemonstratsiooniks ja seejärel tegelenud sellele järgneva hilise pärastlõunase teejoomisega. Ta oli mitmeid tunde jalgadel olnud ja jalad andsid sellest märku – veel üks vananemise märk. Fiona vanusena oli ta pärast sellist päeva olnud võimeline veel kogu öö tantsima.

      “Me peaksime lihtsalt tšeki saatma,” ütles Katherine endale vett valades ja Fionale pakkudes. “Palju vähem tööd.”

      Fiona naeratas. “Sa ütled alati nii, aga sa ei mõtle seda tõsiselt.”

      “Sul on õigus.” Töö heategevusprojektidega täitis suure osa Katherine’i ajast ning talle meeldis teadmine, et kogutud rahast on kasu.

      Tema tähelepanu köitis jooksumüdin. Tervitust oodates pani Katherine klaasi käest, kükitas ja ajas käsivarred laiali.

      Paari sekundi pärast tormas Sasha tuppa ja lendas üle laudpõranda.

      “Emme, emme, sa oled tagasi. Ma igatsesin nii väga sinu järele. Yvette luges mulle ette ja me vaatasime Bailey’ga printsessi filme ja ma sõin lõunaks juustuga makarone, siis luges Ian meile ühe loo ja tegi hääli.”

      Katherine ajas end sirgu ja kallistas väikest tüdrukut. “Sul oli tore päev.”

      “Oli küll.” Sasha naeratas.

      Ta oli alles viiene, piimakohvi värvi naha ja tumedate silmadega. Tema juuksed rippusid lokkide sasipuntras. Katherine arvas, et tema mitmekesine päritolu ja klassikaline luustik tähendasid, et tüdrukust kasvab tõeline iludus. Temal ja Markil tuleb poistega palju varem probleeme, kui nad arvasid. Aga järgmise paari aasta jooksul pidid nad ainult selle pärast muretsema, et nende noorim laps tugevaks saaks.

      “Kas sa tahad Fionale tere öelda?” küsis Katherine.

      Sasha krimpsutas kergelt nina ja ütles kohusetundlikult: “Tere, Fiona. Kuidas sul läheb?”

      “Hästi.” Fiona naeratas tüdrukule. “Sa oled nii suureks kasvanud.”

      Sasha ei vastanud. Millegipärast polnud ta Alexi endise naisega kunagi läbi saanud ja see oli kummaline. Sasha oli ebatavaliselt kiinduv laps.

      Yvette astus kööki. “Ma teadsin, et su ema peab kodus olema, kui sa minema tuiskasid. Ütle, et ma ei kuulnud sind trepist alla jooksmas.”

      Sasha muigas. “Ei kuulnud.”

      “Tore. Kuidas esitlus läks?” küsis Yvette Katherine’ilt.

      “See oli väsitav, aga edukas. Ja siin?”

      “Metsik, hullumeelne, lärmakas?”

      “See tähendab, nagu tavaliselt?”

      “Sa tead, millised su lapsed on,” vastas Yvette muiates. “Nad muudavad mind enneaegu vanaks.”

      “Sa oled minust noorem,” õrritas Katherine. “Mina jään enne vanaks.”

      “Eks me näe.”

      Yvette sirutas käed ja Sasha läks rõõmsalt tema sülle. Väikest kasvu tumedapäine naine viis tüdruku köögist ära.

      “Ta saab lastega nii hästi hakkama,” ütles Fiona. “Sul vedas, et sa ta leidsid.”

      “Ma tean. Tema pärast me Markiga saimegi nii palju lapsi lapsendada.”

      Ilma abita oleksid nad pidanud kolme või nelja lapsega piirduma. Katherine ei tahtnud sellele mõeldagi. Ta armastas kõiki oma kaheksat last ega suutnud kujutleda, et üht neist poleks olemas olnud.

      “Sul on täiuslik elu,” pomises Fiona.

      Katherine mõtles oma valutavatele jalgadele ja kuumahoole, mis teda eelmisel ööl kaks tundi üleval hoidis. “Täiuslik mitte, aga see teeb mu õnnelikuks.”

      “Sinu lapsed on nii suur õnnistus.”

      Katherine heitis pilgu Fionale ja nägi valusähvatust tema silmades. Tema rind tõmbus kaastundest kokku. Fional peaks nüüd juba oma laps olema. Võib-olla kakski. Kui kõik oleks hästi läinud… Aga ei läinud. Kõik muutus, kui Alex teatas, et soovib lahutust. Ta polnud Katherine’ile kunagi põhjust öelnud ja Fiona väitis, et on sellest ootamatust meelemuutusest samuti segaduses.

      Katherine teadis, et mingi põhjus pidi olema. Alex oli tema vanim poeg ja südame laps. Nad olid koos nii palju läbi elanud. Alex polnud sedasorti mees, kes lihtsalt põhjuseta minema kõnnib. Ta polnud kaugeltki südametu ega julm. Miks ta siis oma naise maha jättis?

      Katherine tahtis sõpra kuidagi lohutada, kuid ei suutnud midagi välja mõelda. Fiona naeratas vapralt.

      “Anna andeks. Ma ei tahtnud tundeliseks muutuda. Ma tean, et sa oled niigi ebamugavas olukorras, ja ma ei taha asju keerulisemaks teha. Ma tahan ainult, et sa teaksid, kui väga ma hindan seda, et lased mul heategevuses kaasa lüüa. See on minu jaoks kõik. Sa oleksid võinud mind lihtsalt oma elust ära lõigata.”

      “Ei iial,” ütles Katherine. “Mis iganes sinu ja Alexi vahel juhtus, pole see meie sõprusega kuidagi seotud.” Katherine lootis endiselt, et tema poeg saab aru, mida ta tegi, ja läheb Fiona juurde tagasi.

      Fiona tõmbas hinge. “Ma lipsan tunnikeseks sinu kabinetti, kui sobib. Ma tahan eelmise kümne aasta moedemonstratsioonide menüüd alla laadida. Viimane asi, mille pärast me muretsema peaksime, on korduv eelroog.”

      “Aitäh, et sa seda teed. Ma lähen üles ja viskan lastele pilgu peale. Tule enne äraminekut minu juurest läbi.”

      “Kindlasti.”

      Fiona lahkus. Katherine pöördus trepi poole, aga enne kui ta end liigutada jõudis, kuulis ta garaažiukse avanemise heli. See sai ainult üht asja tähendada – Mark oli kodus.

      Katherine teadis, et see oli täiesti rumal, aga isegi pärast kahtekümmet seitset aastat hakkas tema süda kiiremini lööma mõttest, et ta näeb peagi oma abikaasat. Nii paljud sõbrannad rääkisid, kuidas nende abielust kadus säde ning miski polnud enam põnev ega uus. Katherine’iga see nii polnud – polnud kunagi olnudki. Tema armastus Marki vastu oli ainult kasvanud. Filmide ja televisiooni klišeede keeles oli Mark tema prints. Katherine armastas oma lapsi, aga tegelikult kuulus tema süda Markile.

      Ta tõmbas käega läbi juuste ja silus jaki rinnaesist. Tal polnud aega meiki värskendada, nii et ta hammustas huuli, et need punasemad oleksid ja tõmbas hinge. Marki jaoks ilus olemine oli tähtis. Paari hetke pärast avanes majapidamisruumi uks ja mees astus kööki.

      Mark nägi välja täpselt samasugune nagu siis, kui naine teda esimest korda nägi. Pikk ja kena, tuhkblondide juuste ja sügavate siniste silmadega. Need silmad olid alati veidi kissis, nagu teaks mees väga naljakat saladust. Katherine’il jäi meest nähes ikka veel iga kord hing kinni.

      “Tere, kullake,” ütles mees naise juurde tulles. “Kuidas sul läheb?”

      “Hästi. Sa oled varakult kodus.”

      “Ma tahtsin sind näha.”

      Nende