Koopamees. Jørn Lier Horst

4, asudes teisel pool teed all kurvi peal.

      Seejärel lisas ta joonisele teised majad, kirjutas peale elanike nimed ja märkis vastavalt nooltega, kas nad olid majja sisse või sealt välja kolinud.

      Alustan lähimatest, mõtles Line. Nendest, kes elasid peaaegu Hanseni kõrval ja hakkan siis väljapoole liikuma.

      Lähim naaber oli Greta Tisler majast nr 2. Tema oli lasteta lesk.

      Teisel pool asuvas majas olid kasvanud üles Silje ja Steinar Brunvall. Steinar oli temaga samas klassis käinud, Silje oli kolm aastat noorem. Nende vanemad olid Tor ja Marianne. Linele meenus kuuldus, et Steinar oli vanematelt maja üle võtnud ja otsis telefonikataloogist seda nime. Nii oligi. Steinar elas koos kellegi Idaga. Aga vanemate kohta ei leidnud midagi.

      Steinariga kohtumine võib imelik olla. Nad olid olnud lapsepõlvekallimad, küll peamiselt seetõttu, et Steinar oli olnud ainus temavanune poiss nende tänaval, tema oli esimene, kellega Line oli suudelnud ja kes oli tema rindasid katsunud enne, kui ta rinnahoidjaid kandma hakkas. See oli toimunud maantee poole jääval mäenõlval. Puu otsas oli onn, kus oli kahe jaoks ruumi nappinud. Nad olid pikutanud tihedalt teineteise vastas ja nende huuled olid peaaegu kogemata kokku puutunud. Steinar oli pannud käe Line rinnale, kampsuni peale, kuid libistanud selle edasi kampsuni alla ja sikutanud lõpuks kampsuni üles nii, et ta neid nägi. Line oli olnud 12 või 13 ja ta ei tea, mis kõik veel oleks juhtuda võinud, kui Steinari õde poleks tulnud.

      Mõtted rändasid edasi. Kus oli Viggo Hansen sel päeval olnud? Kas tema oli kunagi mõnda tüdrukut või naist sellisel moel puudutanud? Oli raske ette kujutada inimest liikumas läbi elu ilma võimaluseta seda kellegagi jagada, ükspuha millisel viisil.

      Ta kallas endale sisse ülejäänud kohvi, tõusis ja läks mobiiliga akna juurde. Üks naabritest tegeles parasjagu Line auto ees parkinud masina väljakaevamisega. Line valis isa numbri, toetas käe vastu külma klaasi ja ootas.

      „Terekest,” vastas isa. „Ma lähen just koosolekule.”

      Line keeras end ümber, toetas selja vastu aknalauda ja vaatas oma märkmeid, mis olid köögilauale laotatud.

      „Ma helistan ainult ütlemaks, et tulen täna sinnakanti,” selgitas ta. „Ma jään mõneks päevaks koju.”

      „Ah nii?” vastas isa. „Miks?”

      „Kas sulle ei sobi?”

      „Sobib ikka. Ma ei olnud lihtsalt arvestanud, et sind enne jõule näen.”

      „Ma kirjutan Viggo Hansenist,” seletas ta.

      „VGle? Miks?”

      Line ei vastanud.

      „Kas sa tundsid teda?” uuris ta selle asemel.

      „Me olime teretuttavad.”

      „Jah, aga tead sa temast midagi?”

      Vaikus.

      „Ma pean praegu koosolekule minema,” kordas isa.

      „Ma arvan, et tegelikult ei tundnud teda keegi,” ütles Line. „Sellepärast ma temast kirjutangi. Sellest, kuidas on võimalik elada kogu elu täiesti üksi.”

      Tekkis vaikus, isa mõtles. Jäi mulje, et ta sai asjale pihta.

      „Sellest võib huvitav lugu tulla,” märkis ta. „Aga kas sa pole selle jaoks liiga lähedal seisev?”

      „Kuidas?”

      „Ta oli ju meie naaber. Sa ise olid üks neist, kes siin elas, aga ei tundnud teda.”

      Line läks köögilaua juurde. Ta oli sellele mõelnud, et temagi oli üks neist, kelle tõttu Viggo Hansen üksildane oli. Kirjatöö tasakaalus hoidmine võis parajaks väljakutseks kujuneda, kuid ta ei näinud selles ka midagi valet. Pigem tundus, nagu töötaks ta jälle kohalikus lehes, kus sa tundsid või teadsid peaaegu kõiki, kellest kirjutasid.

      „Ma saatsin Christine Thiisile taotluse tutvuda juhtumi materjalidega,” selgitas ta ja otsis välja e-kirja koopia. „Saad sa küsida, on ta selle kätte saanud? Ma võin selle sulle ka saata.”

      „See ei ole kriminaalasi,” vastas isa. Ta kuulis, et isa kõndis rääkimise ajal.

      „Ma tean,” ütles ta. „Ma püüan lihtsalt selgusele saada, kes Viggo Hansen oli. Kas sa saaksid talt küsida?”

      „Jah, ma küsin, aga ma ei saa rohkem rääkida. Õhtul näeme.”

      8

      Wisting astus koosolekuruumi ja asetas telefoni lauale. Viggo Hanseni oli ta unustanud. Tema toimik ootas kabinetis. Selles oli pilte, mida ta oleks eelistanud Linele mitte näidata, aga ta tundis tütart ja teadis, et ta ei anna alla enne, kui ta selle toimiku kätte on saanud.

      Espen Mortensen tegutses juba koosolekuruumis, ühendades neile videoülekande linki Rahvatervise Instituudi lahkamissaalist Oslos. Wisting piidles tühja pilguga testkaadreid.

      Ta ei saanud oma mõtteid Viggo Hansenilt. Ta jäi tihti selliste tähtsusetute kokkusattumuste juures pidama. Nii tuvastamata surnukeha kui Viggo Hansen olid olnud surnud sama kaua ja keegi ei olnud neist puudust tundnud. Ja kuigi siin ühtegi otsest seost ei leidunud, ei lasknud harjumuspõhine usaldamatus tal mõtet peast minna. Saabus Nils Hammer, võttis sisse oma tavapärase istekoha ning rääkis, kuidas ta lund vihkab ja sättis tubakakoti igeme vastu.

      Christine Thiis oli viimane neist, kes pidid lahkamise videoülekande juures osalema. Tal oli kaasas paberivirn, mille ta enda ette lauale asetas.

      „Asi on nüüd avalik,” ütles ta ja võttis istet. „Mul oli just vestlus kohaliku lehega.”

      „Hästi,” märkis Wisting. „Meil ongi vihjeid vaja.”

      „Mida sa neile rääkisid?” küsis Hammer.

      „Ei midagi erilist,” vastas Christine Thiis. „Me ei teagi ju õieti midagi. Et metsast Halle mõisa kõrvalt on leitud laip. Et see on seal kaua olnud, ja et me ei oska kommenteerida ei tema vanust ega sugu. Nad on meiega ühel nõul, et tegemist võis olla isikliku tragöödiaga.”

      Wisting noogutas. See tähendas, et ajaleht hoiab madalat profiili nagu ka Viggo Hanseni surmajuhtumi korral.

      „Tore nendega nüüd rääkida,” kommenteeris Hammer ja osutas suure lameekraani suunas. „Tunni aja pärast oleme ilmselt palju targemad.”

      „Nad võtavad niikuinii jälle minuga ühendust.”

      Ka Wisting istus. Juba täitsid suurt ekraani kaadrid lahkamissaalist. Tugev laevalgus peegeldus valgetelt seinaplaatidelt ja steriilsetelt metall-laudadelt.

      See oli seda tüüpi telerivaatamise vorm, millega ta harjuda polnud suutnud. Tema seostas telerit meelelahutusega, see aga oli mingi veider kogemus – istuda ja vaadata, kuidas kohtumeedikud otse-eetris inimkeha tükeldasid. Aga selline kommunikatsiooni vorm oli kasulik. Varem tuli läbi ajada kokkuvõtva telefonikõne ja lühikese faksile saadetud raportiga. Uue süsteemiga võisid nad aga hoo pealt patoloogile küsimusi esitada ja kohe vastused saada.

      Ruumis, kust ülekanne tuli, viibis kolm inimest: valdkonna arst ja assistent, mõlemad kandsid rohelist kitlit, suumaski, kummikindaid ja kollast kilepõlle, ning kohtuekspert Kriposest3 nende tavapärases valges kaitseülikonnas. Paberites seisis, et Kripose-mees oli Jon Berge. Wisting teadis seda nime lugematutest raportitest, kuid polnud teda seni näinud.

      Ruumi sisenes neljas mees, kärutades valgesse kilesse pakitud inimkehakujulist pampu. Nad kuulsid tema samme kajamas kui ta surnukehaga käru paika lükkas.

      „Olete valmis?” küsis Jon Berge Kriposest ja vaatas üles kaamerasse.

      „Meie oleme valmis,” vastas Wisting. Ülekande heli oli kahesuunaline, kuid videopilt ühesuunaline.

      Assistent sõidutas kohale instrumendilaua ja kinnitas etiketid tühjadele katseklaasidele. Patoloog avas laibakoti lukud ja lappas selle kõrvale. Tõmbas pealt plekilise lina ja sättis kahjustatud surnukeha ereda valguse alla.

      Wisting

3

Nimi Kripos tulenes algselt sõnast KRIminalPOlitiSentrale, tähendades Keskkriminaalpolitseid, kuid märgib nüüdseks politseiasutust, mis võitleb organiseeritud ja muu tõsise kuritegevusega