Koopamees. Jørn Lier Horst

temast midagi kuulnud,” vastas ta ja sättis pabereid virnadesse. „Mis ta teinud on?”

      „Ta on surnud.”

      „Tapetud?”

      Line raputas pead.

      „Ta istus neli kuud surnult teleri ees, enne kui ta leiti.”

      „Seega, vägagi surnud.”

      „Ma tahan kirjutada sellest, kuidas nii sai juhtuda,” selgitas Line. „Kuidas on võimalik olla nii üksildane ja kõigi poolt unustatud, et peab mööduma neli kuud, enne kui keegi juhuslikult avastab, et oled ära surnud.”

      Sandersen avas suu, et midagi öelda, aga Line ennetas teda.

      „Ma usun, et see oleks jõulude ajal avaldamiseks hea lugu,” ütles ta ja võttis sõõmu kohvitassist. „Oleme just ÜRO poolt auhinnatud maailma parimaks maaks, kus elada, kuid elanike seas läbiviidud küsitlused enda õnnelikuna tundmise kohta jätavad Norra 112. kohale. Selle edetabeli tipus seisab hoopis mingi Vaikse ookeani saareriik, kus kogukonna inimestel on üksteise jaoks aega, kus üksteisest hoolitakse.”

      Line nägi, et Sandersile idee meeldis. Lugu, mida ta just soovitanud oli, sobiks lisalehte hästi. Nagu vastukaaluks jõulurõõmule, salenemiskuuridele ja reportaažidele kinkide poodidesse tagastamisestväljavahetamisest. Ülemus paistis siiski kahtlevat.

      „Me peame ju kirjutama millestki muust kui ilmast,” väitis Line veenvalt ja noogutas päevalehe poole, mille esikaanel seisis Saabumas on Siberi külm. Hetke pärast ta mõistis, et muret väljendavad kortsud ülemuse näos ei olnud seotud tema looga, vaid majasiseste suhetega. Ülakorruse toimetuses panevad nädalavahetuse lisanumbrit kokku 25 inimest, kes peaksid suutma ise oma lehepinna täita. Sandersen ei saanud sellest midagi, et ühe oma ajakirjanikest neile annaks. Hoopis vastupidi. Neile jääks uudislugude vahendamiseks üks pea vähem.

      „Ma vajan nelja-viit päeva,” ütles Line, kuid taipas samas, et ilmselt kulub selleks rohkem aega. „Tema matused on teisipäeval.”

      Sandersen võttis laualt pastaka ja pani selle hammaste vahele.

      „Mida ta vaatas?”

      „Mida sa silmas pead?”

      „Mis saadet ta surres vaatas?”

      „Pole aimugi,” vastas Line ja võttis lonksu kohvi. „Aga sa võid varsti seda lehest lugeda.”

      Sandersen noogutas.

      „Kokku lepitud,” ütles ta ja heitis pilgu järgmisele korrusele viiva trepi suunas. „Ma pakun neile seda lugu ja ütlen, et võivad sind kolmeks päevaks laenata.”

      „Kolm päeva,” kinnitas Line ja kummardus, et meest põsele suudelda.

      3

      Vastutulev lumesahk keerutas üles valge pilve. Pinnatuisk pressis vastu esiklaasi ja Wisting pidi hoo maha võtma, kuni sõidurada jälle ähmaselt nähtavale ilmus.

      Mundris ja lumise mütsiservaga politseinik seisis teenistusvärvides autoga tee ääres, kohas, kust tuli keerata mõisa poole, kust teade oli saadetud. Jõulupuud – Raiu ise, seisis suurte punaste tähtedega sildil.

      Ta noogutas politseinikule ja keeras maja juurde viivale teele. Eemalt paistis autotulede valgust ja avaral platsil tegutsevaid inimesi.

      Laip oli leitud hõbekuuskede raiealalt. Esimesena kohale tulnud patrull oli teatanud, et kõigi märkide järgi on leitud isik seal juba kaua lebanud. Wisting teadis, mida see tähendas. Kui vähe võis järele jääda inimese kehast, mille kallal aeg ja loodus olid oma töö teinud.

      Ta keeras auto parkimisplatsile, astus välja ja mõistis alles siis, kui õhukeselt ta riides oli.

      Kaks mundris politseinikku seisid raieala sissepääsu kõrval. Üks silt teatas, et hõbekuusk maksab 380 krooni, hind tavalise norra kuuse eest on aga 220.

      „On juba midagi enamat teada?” küsis Wisting.

      Vanempolitseinik liigutas keharaskuse ühelt jalalt teisele ja siis jälle tagasi.

      „Ei,” vastas ta ja puhus kätele sooja õhku. „Mortensen on seal ja tegeleb asjaga,” lisas ta viibates peaga kuusemetsa poole. „Kuid ma ei usu, et sealt midagi saada on. Riiete ja jalatsite järgi on tegu meesterahvaga, aga sedagi ei saa kindlalt väita.”

      Wisting vaatas jõulupuude rida. 50 meetrit eemal oli üles seatud prožektor ja ta nägi kohtueksperti millegi ebamäärase kohale kummardumas.

      „Kes laiba leidis?” küsis ta.

      „Üks kaheksa-aastane poiss, kes tuli isaga jõulupuud raiuma. Laip oli okste all, praktiliselt tüve vastas, nagu oleks keegi püüdnud teda võimalikult sügavale suruda.”

      Teine politseinik jätkas:

      „Nad raputasid okstelt lund maha, et kirvega tüvele ligi pääseda ega saanud esialgu arugi, millega tegu.”

      Wisting noogutas ja kujutas juba ette pealkirju lehtedes: Poiss (8) leidis jõulupuu alt mehe surnukeha.

      „Kus nad praegu on?” uuris ta. „Isa ja poeg?”

      „Me saatsime nad koju.”

      Wisting tänas ja läks väravast sisse. Lumi saabaste all kriuksus.

      Mortensen tõusis ja tervitas teda noogutusega. Mehe juuksed olid kaetud raskete lumehelvestega.

      Wisting vaatles surnukeha meetri kauguselt. Tal tuli kükitada, et korralikult kuuseokste alla näha. Küüru vajunud selg luitunud, kõvaks külmunud jakis, heledad püksid ja pruunid madalatallalised paeltega nahkkingad. Kuklas mõned üksikud juuksetutid. Kaelal oli lindude või väikeste näriliste nokitsemise jälgi.

      „Mis sa arvad?” uuris ta end püsti ajades.

      Espen Mortensen kehitas õlgu.

      „Surnukeha tuleb välja tuua ja lasta kohtumeedikutel üle vaadata. Seejärel paneme telgi üles ja kui saame lume eemaldatud, viime läbi sündmuskoha vaatluse. Võib-olla leiame siit veel midagi.”

      „Täispaketi?” küsis Wisting. „Sa ei arva ju, et tegemist on loomuliku surmaga?”

      Mortensen raputas pead.

      „Asuks see koht inimestest kaugel, võiks ju usutav olla, et ta peavarju otsides siia heitis, aga mitte 50 meetri kaugusel maja sissesõiduteest ja kõigest mõnesaja meetri kaugusel lähimast asustusest.”

      Wisting kükitas uuesti. Mortensenil oli õigus. Ja ka õnnetusest ei saanud siin juttu olla. Üks võimalustest olnuks enesetapp. Nad võiksid siit okste alt laiba kõrvalt nüüd tühja tabletipurgi leida. See kergendaks uurimist, kuid miski ütles talle, et midagi sellist nad siit ei leia.

      „Mis sa arvad, kaua ta siin on olnud?”

      „Suvest saadik.”

      Wisting oli vastusest üllatunud ja ootas selgitust.

      „Riietus,” märkis Mortensen. „Ta on suveriietes.”

      Wisting tõusis ja astus sammu tagasi.

      „Nimekirjas ei ole kedagi,” ütles ta. „Mitte ainsatki kadunuks jäänut.”

      4

      Line mõtles Viggo Hansenile. Ta oli üles kasvanud kolm maja sealt edasi, kust mees surnuna leiti, ja mäletas teda hästi. Temaga oli alati mingi värk olnud. Kõik lapsed olid teda kartnud ilma, et selleks mingit erilist põhjust oleks olnud. Päeva ajal nähti teda harva, aga ta oli sageli väljas öösiti. Line mäletas, et alati kui ta kauemaks välja tahtis jääda, oli ema ikka öelnud, et ta peab tulema koju enne, kui Viggo Hansen välja läheb. Vahel olid nad Thomasega aknal seisnud ja näinud meest vahetult pärast südaööd koju tulemas. Ta käis küürakil, seljas number suurem must frakk, ja alati tänavalaternatest teisel pool teed.

      Räägiti, et ta ema istus hullumajas ja isa vangis, kuid Line ei teadnud, kas need olid vaid kuulujutud või oli neis ka tõetera sees.

      Line