Koopamees. Jørn Lier Horst

materjaliga töötamine oli ajakirjanduslikus mõttes täiesti erinev protsess sellest, millega tema harjunud oli, seda nii idee ülesehituse, materjali kogumise ja analüüsi kui edastamise osas. See oli täiesti teine viis, kuidas tegelikkusele läheneda.

      Uudislugudes kasutatav kirjaviis oli konkreetne. Keel oli lihtne ja ametlik. Portreeloos pruugitav keel kandis aga hoopis teist eesmärki. Siin sai Line vabaduse eksperimenteerida. Kuigi ta ei kirjutanud mingit poeesiat, võis ta siiski tunde lausetega jännata. Samamoodi võis Line kulutada palju aega ainuüksi artikli ülesehituse paika panemisele. Ta püüdis oma kirjutistes kasutada narratiive, anda inimestele, kellest ta kirjutas, vormi ja sisu. Portreelugu oli just seda tüüpi ajakirjanduslik väljendusvorm, mis pakkus võimalust läheneda juhtumile sügavuti ja vormida seda oma käekirjaga. Lisaks lummas teda võimalus peegeldada konkreetsete üksikisikute saatuse taustal ühiskonnale tähtsaid teemasid, ära kasutada olukorrakirjeldusi ja kõnekaid detaile, et rääkida üht suuremat lugu.

      Pealegi tundus talle, et lugusid, mida ta nädalavahetuse lehele kirjutas, hinnati kõrgemalt nii lugejate kui juhatuse poolt. Sandersen ja teised uudisteosakonna juhid võisid teda ju neile kirjutatud uudislugude eest kiita, aga seda ei andnud võrrelda innukate kiiduavaldustega, mis tulid nädalavahetuse lehe toimetajalt. Sageli olid need kaunistatud emotikonide ja terve rea hüüumärkidega. Line ei olnud siiani kirjutanud ainsatki lugu, millele poleks ilmumise järel saabunud lugejakirju. Ta sai neid sageli e-mailile, aga ka käsitsi kirjutatuid, margiga ümbrikus, saajana märgitud VG ja Line nimi. Ta hoidis neid kõiki alles.

      Ka intervjuude põhjal oli ta varem portreelugusid kirjutanud ning talle meeldis teiste inimeste maailmapilti ja hoiakuid mõista püüda ning vahendada. Seni oli küll tegemist olnud elavate inimestega, aga põhimõte jäi samaks. Esmalt tuli välja uurida, kes olid tegelikult need inimesed, kellega ta kohtus.

      Viggo Hanseni kaust ei sisaldanud veel eriti midagi. Seal oli üks väljalõige kohalikust ajalehest, kus mehest kirjutati, kui ta leiti, aga see polnud tekitanud lugejates mingeid reaktsioone. Ei ainsatki kommentaari, mis kritiseerinuks vanurite hoolekannet või tervishoiusüsteemi. Uudist ei olnud üles korjanud ka ükski uudistetoimetus ega suurem päevaleht.

      Line tundis ajakirjanikku, kes selle teadaande oli kirjutanud. Garm Søbakken. Nad olid koos kohalikus ajalehes töötanud, kui Line seal kedagi asendas. Olnuks Garm tuttav loo detailidega, võinuks juhtum tõenäoliselt laiemasse meediasse jõuda. Aga tema kirjutatud lühikeses sõnumis seisis vaid, et mees oli elanud üksi ja oli enne leidmist olnud pikemat aega surnud. Jäi mulje, et Garm keskendus loo juures enim sellele, et politsei ei kahtlustanud midagi kriminaalset. Ta selgitas, et kui keegi sureb ootamatult ja selge surmapõhjuseta, tuleb politseil korra kohaselt algatada juhtumi uurimine.

      Samas lehes ilmusid veel kaks Garmi kirjutatud artiklit, üks üliõpilaste kitsastest väljavaadetest linna eluasemeturul ja teine toimepandud vägivallaepisoodist. Tal oli kindlasti palju tegemist olnud.

      Line huvi äratas esmalt see, et Viggo Hansen elas tema naabruskonnas. Kooli minnes ja sealt tulles oli ta näinud mehe nime postkastil, oli käinud tema aias õunaraksus ja seisnud mehe ukse taga, et talle jalgpalli meeskonna kulude katteks loosi müüa, kuid tal oli vaid ähmane mälestus, missugune mees välja oli näinud. Lühikest kasvu, turris juuste ja tugeva alalõuaga.

      Seda, et ta surnud oli, kuulis Line isalt. Ta oli maininud uudist mingis kõrvallauses, kui Line ühel õhtul koju helistas. Line oli esitanud küsimusi, mis kolleeg kohalikust ajalehest küsimata oli jätnud ja saanud teada üksikasju, mis võisid muuta surmajuhtumi reageeringuid tekitavaks uudislooks. Et Viggo Hansen oli põhimõtteliselt suvest saadik surnuna teleri ees istunud. Ja seda, et televiisor mängis veel ajal, mil politsei sinna sisse murdis, oleks Line kasutanud loo sissejuhatusena.

      Isalt kuulis ta, kuidas sai juhtuda, et tema surma varem ei avastatud. Viggo Hansen elas isoleeritult. Tal ei olnud perekonda, kolleege ega sõpru, ta ei tellinud ajalehti ega saanud peaaegu kunagi posti. Tema pangakontol toimus sujuv liikumine. Pension tuli, enamus makseid läksid maha püsimaksetena. Ta oli olnud keegi, keda ümbritsevate inimeste jaoks ei eksisteerinud. Inimene, keda ei märgatud, kuigi ta elas teiste keskel.

      Line mõistis, et ta ei saa edastada lugu, mainides ainult väliseid nimetajaid nagu üksildus ja isoleeritud elu, tal tuli kirjutada jutt sellest, kes Viggo Hansen tegelikult oli. Kui elu jooksul keegi teda ei tundnud, siis nüüd saavad inimesed temaga tuttavaks.

      Sellise projekti kallal töö alustamine tundus olevat nagu lukuaugust sisse piilumine, mõtles Line. Alustades nägi ta ainult seda osa ruumist, mida lukuauk näha võimaldas, teades samas, et see sisaldab lõputult palju rohkem.

      Artikli kirjutamise ajaks kolib ta isa juurde, kellelt tuleb rohkem infot kätte saada. Viggo Hansen oli kaheksa aastat isast vanem, aga ehk teadis isa kedagi, kes meest tundnud oli. Lisaks oskas isa kindlasti öelda, kas kuuldused Viggo ema psühhiaatriahaiglasse panemisest ja isa vanglas istumisest tõele vastasid.

      Line avas uue dokumendi ja otsis välja VG logoga kirjapõhja. Kui ta tahab asjaga kuhugi jõuda, on tal politseilt ametlikku informatsiooni vaja. Ta pani pealkirjaks: Taotlus kriminaalmenetluse dokumentidele juurdepääsuks. Line oli sarnaseid kirju varemgi vormistanud, mille osakonnajuhataja hiljem oma allkirjaga kinnitas. Ta vaatas pealkirja ja kustutas ära sõna „kriminaalmenetlus“. See polnud ju tema tavapärane töövaldkond. Need polnud krimiuudised.

      Ta pani kirja artikli eesmärgi ja selgitas, et ajaleht soovis kirjutada loo järjest vähenevast ühtsusest ja inimlikkusest ühiskonnas. Kõige lõpus palus ta ka luba Viggo Hanseni majja sisenemiseks. Politsei suunab ta sellega ilmselt edasi kommuuni, kes taolistel juhtudel lahkunu pärandi haldajaks on, kuid nendelt loa saamine oleks lihtsam, kui politsei nõusolek juba olemas oleks.

      Sellega valmis saanud, vajus ta seljatoele ja pani käed kukla taha. Akna taga langes tihedalt lund. Töölt lahkumisest saati on ilmselt oma pool meetrit sadanud. Sandersen on kindlasti pannud ühe uudistereporteri juba lumekaosest kirjutama.

      Line tõmbas end toolil ettepoole ja haaras telefoni. Ta valis isa numbri, et teatada oma paaripäevasest kojutulekust. Telefon kutsus. Ta vaatas kella. Veerand kümme. Arvatavasti on isa diivanile magama jäänud.

      5

      Wisting seisis politseimaja teise korruse koosolekuruumi aknal ja vaatas alla. Tänavavalgustus heitis lumele kahvatuid sõõre. Linn tundus lumme pakitult hubasem.

      Nils Hammer saabus esimesena. Ta istus vaikides oma tavapärasele kohale pika laua nurgas, haaras plasttopsi ja sirutas oma kareda kämbla kohvikannu järele. Hammer oli kartmatu uurija. Teda võis usaldada, ta oli aus ja töökas, kindla meelega vaikne mees. Teinekord võis ta lõunalauas ärgitada ägedaid vaidlusi ning Wisting kahtlustas, et ta omal moel isegi nautis kolleegide õrritamist.

      Seejärel saabusid samaaegselt kõik ülejäänud. Torunn Borg, Christine Thiis ja Benjamin Fjeld. Rohkem neid polnudki.

      Vaid mõned aastad tagasi võis teade tõsistest juhtumitest nagu tapmine, rööv, kehavigastused või laiba leidmine nagu see siin, tuua kokku enam kui kümnepealise uurijate meeskonna. Tänaseks oli raske isegi käputäit laua ümber kokku saada.

      Benjamin Fjeld oli kõige noorem ja kogenematum. Tal olid blondid lühikesed juuksed, sinised silmad ja hiljuti kooli lõpetanud politseiniku treenitusega keha. Fjeld oli varem olnud osakonna vabakuulaja, kuid nüüdseks saanud põhikohaga uurijaks. Ta oli innukas ja oskuslik, tal oli suur tööjõudlus ning terav silm detailidele.

      Torunn Borg oli sama pika uurijakogemusega kui Wisting. Ta oli neist kõige metoodilisem, omas isemoodi annet loogiliselt ja süsteemselt mõelda, järgida täpselt arutluste käike. See on aidanud tal märgata konteksti ja seoseid, mis olid sageli juhtumi lahendamiseks otsustava tähtsusega.

      Christine Thiis oli jurist ja töötanud jaoskonnas napilt üle aasta, kuid Wisting oli õppinud teda tundma kui kaalutlevat ja hea analüüsivõimega inimest. Ja kuigi tal võis olla teadmisi rohkem psühholoogias ja inimesetundmises kui juurdlustaktikas, oli ta sellegipoolest nutikas politseiprokurör.

      Wisting istus laua otsa ja seadis puhta märkmeploki enda ette.

      „Tore, et te nii hilisel ajal tulla saite,”